Leili metsalood | Linnurahval on pered toita
Rändelt saabujate hulka kuuluvad ka kalakotkad, kelle elupaigad jäävad järvede või muude veekogude lähistele, kust nad toiduks kalu püüavad.
Üksildase eraku elu elav kaljukotkas satub avamaastikele harva, tema koduks on rabad ja rabaäärsed metsad ja saakobjektideks väiksemad imetajad, jänestest nugisteni.
Konnakotkastega samaaegselt käivad poegadele avamaastikelt või raiesmikelt toitu hankimas veel hiireviud, mistõttu võib linde omavahel ka segi ajada. Lihtsaim viis konnakotkast hiireviust eristada on lennuvaatluse abil: konnakotka alapool on ühtlaselt pruun, puuduvad tiibadel heledad laigud ja vöödid nagu hiireviul. Konnakotkas tundub lennul hiireviust jõulisem ja suurem, maapinnal jahti pidades on näha kotka pleekinudpruun seljasulestik ja kollase vahanahaga nokk. Vaata juuresolevat konnakotka pilti. Hiireviu seljasulestik on pigem mustjaspruuni tooni ja nokal kollast vähem.
Seega ongi käes aeg, mil konnakotkastel pesas udusulis pojad, keda tuleb nii toita kui kaitsta pesaröövlite (nugis, varesed, rongad) eest. Seetõttu ei saa poegi jätta lähinädalatel üksinda pessa. Lisaks on konnakotkastele omane vennatapp, pesapoegade omavaheline võitlus toidu ja ellujäämise nimel, mis võib lõppeda sellega, et suurem ja tugevam ehk esmakoorunu, haarab toidu endale, kasvab kiiremini ja tallab väiksema enda alla. Vaid üksikutes konnakotkapesades suudab kahest koorunud tibust kaks ka lennuvõimeliseks kasvada.
Nüüd ongi käes aeg, mil raierahu metsades lõpetati ja metsalõikus läheb uue hooga ka riigimetsas käima. Samal ajal võivad suurtes risupesades olla kas äsjakoorunud kotkapojad või veel lennuvõimetud viupojad. Kõiki pesi pole tõenäoliselt siiani registrisse kantud. Seega koputaks iga harvesterijuhi ja saemehe südamele – jätke langetamata puu, kus on pesa ja abitud linnupojad. Mõistlik oleks, kui suvel metsa üldse ei raiutaks.
