Rahvaallikad Vilbaste võtmes
Teos tugineb suuresti autori vanaisa Gustav Vilbaste kogutule, võttes nõnda väärikalt kokku viljaka teadusemehe töö, mida nõukogude aeg karmilt kammitses.
“Eesti allikate” koostamisel on aga kaasa löönud ka paljud praegused looduseinimesed, folkloristid ja allikasõbrad. Samuti on kasutatud Eesti Kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivis talletatud allikapärimust.
Tuhandete lätete seast on Kristel Vilbaste valinud sadakond, igast maakonnast umbes viis. Ta nimetab neid rahvaallikateks, paikadeks, mida teatakse, mille juurde pole tee rohtunud.
Kõik need allikad on kantud raamatu sisekaanel olevale kaardile, mis näitab Eestimaad äkitselt täiesti ootamatus valguses.
Eesti vuliseb
Kui ka kaardile on kantud väiksem osa kõigist meie allikasilmadest, on siiski kogu maa neid tihedalt täis! Eesti vuliseb!
Seda vulisevat rikkust tuleb tänus tunda, selge see. Me oleme õnnega koos. Mõni aeg tagasi nägin telest veeteemalist dokfilmi. On mõistagi teada, et suur osa maailmast vaevleb kas veepuuduses või -uputuses, aga siiski tasub ikka ja jälle mõelda sellele, kuidas kanistritäie puhta vee hankimine võib olla terve päeva töö ja vesi maksta hingehinda. On paiku, kus kanistritäiest veest peab jaguma suure pere joogiks, söögitegemiseks, ihu- ja rõivapesuks.
Kas kujutame seda ette, kui ammutame kaevust või allikast joogivett? Puhast põhjavett!
Kas oskame seda väärtust hinnata? Jagan “Eesti allikate” autori Kristel Vilbaste usku sellesse, et oleme allikarahvas. Me usume allikavee kirgastavasse ja tervendavasse toimesse.
Pean siin siiski tegema ühe mureliku põike. Olen viimased 17 suve veetnud valdavalt Põlvamaal Ahja jõe ääres, kus probleem on aasta-aastalt üha teravam, aga murekoht üldisem, see on põletav teema terves Eestis.
On kohutav, kuidas kasutatakse umbrohutõrjeks mürki nimega glüfosaat. See on eraldi pikem teema, aga siiski suur ja sügav mõtlemiskoht maaomanikele, põllumeestele, aiapidajatele, kõigile – mürgi pikemaajaline mõju on laastav kogu elusloodusele, see kuhjub pinnasesse ning mürgitab lõpuks meie kaevud, allikad ja muud veekogud.
Ometi kasutatakse toda umbrohumürki tohututel maa-aladel, nii et ümberringi on kõik masendavalt mustaks kärsanud – hukkuvad taimed ja mesilased... Peab leiduma parem võimalus!
27. juunil langes minu suvekodu lähedal sisse Emalätte koobas.
Me võime spekuleerima jäädagi, mis varingu põhjustas, kas inimtegevus või oleks see juhtunud nii ehk naa. Aga võib ka mõelda, et see oli ühe allika märguanne inimestele – hoida ja väärtustada oma lätteid paremini. Nagu kirjutas Maavalla Koja juht Ahto Kaasik – allikad ja järved on ennegi lahkunud, et anda inimesele märku tema sobimatust tegevusest.
Vesipapi tuljak
Emalätte kunagine kuju on nüüdseks paljudes mälestustes. Allikatega seotud lood ja tunded on hindamatu pärimuslik materjal. Lätetel käijad küllap aga teavad, et kõike kogetut sõnadesse panna pole alati võimalik. Allikavulin võib teadvuse päris võimsatele ja iseäralikele radadele viia.
Nõnda on minulgi raske jutustada, mida tundsin, kui unustasin end krõbekirkas märtsi varahommikus Esna allikatel väikest vesipappi vaatama, kes end kivil muudkui vedrutas, nagu hakkaks tuljakut tantsima ning siis jälle ja jälle uljalt jääkülma allikavette viskus.
Või kuidas ma novembri algul kolm korda ülepeakaela Kuremäe allikasse sukeldusin ning seepeale mitu nädalat täiesti erilise laenguga ringi käisin.
“Eesti allikad” on teejuht lätete juurde, kuhu tee ehk seni veel viinud polegi. Jäägu ikka nõnda, et Eestimaa lättevesi annaks ihu- ja hingejõudu ning iga allikalkäik võiks meid luua uueks ja puhtaks.
RAAMAT
Kristel Vilbaste. “Eesti allikad”.
Varrak 2013. 344 lk. Sari “Roheline Eesti”.
Reedel, 6. septembril kell 17 vestlevad allikatest Tartus Tasku Rahva Raamatus Kristel Vilbaste ja teadmamees Mikk Sarv, pilli mängivad ning allika- ja vetelaule laulavad Mikk Sarv ja Anne Maasik. Joogiks ja tervenduseks pakutakse külalistele eri allikate vett.
