Pärnu rahvusvaheliste hansapäevade toimumisest alates kogunevad bluusisõbrad pühapäeviti Kuninga 24 unikaalsele õuele, kus asub renoveeritud barokne kaupmehe elamu aastast 1694. Ehkki kokkulepitud ametlik algusaeg on määratud kella neljale peale lõunat, kuuldus bluusihelisid õuelt kaugele tänavale juba mitu tundi varem. Üllar Kallau istus tavapärases mõtlikkuses lillede keskel õue nurgas ja hoidis süles raudset stiilikitarri, mida ta nimetab resonaatoriks. Lauri Uus kükitas tema vastas ja silmitses sillutisel olevat paberilehte, millele olid kirjutatud tema enda loodud laulusõnad. Vahepeal vahetas Lauri Üllariga verbaalseid mõtteid ja samal ajal jätkas kitarrikeelte sõrmitsemist. Näis, et üks tegevus ei seganud teist. Kerge tuulehoog lennutas üksikud paberilehed ootamatult laiali. Tõttasin appi ja korjasin need uuesti kokku. Kaks meest aga olid endiselt oma tegevusesse niivõrd süvenenud, et ei märganud peale koos musitseerimise vähemalt näiliselt mitte kedagi teist. Siis torkas Lauri vaskse torujupi kõige väiksema sõrme otsa. Kui valgest vasest valmistatud materjal üle pingul keelte liugles, muutusid helid pehmelt ujuvaks.

Laua ääres pausi pidades ladus Lauri tervelt 4 torukest lauale: klaasist, portselanist ja kaks vasesulamist. Iga materjal paneb slide-kitarri erinevalt helisema. Lauri jutust selgub, et vask annab pehmemaid toone ja portselan pidi võimaldama veelgi pehmemaid toone. Taolised torukesed maksavad poes keskmiselt paarsada krooni. Üllar näitas aga tõeliselt kaalukat torujuppi, mis näpule tõmmates tundus üsna raskena. Paksust roostevabast valmistatud toru pidavat andma kalgimaid helisid. Ka poehind on kaks korda kangem. Üllar täiendas Lauri selgitust ja ütles, et toru materjale ei saa valida üksnes soovitud toonide saavutamise eesmärgil vaid peab alati arvestama ka iga üksiku pilli keeltega ja tegema materjali valiku selle järgi, millise kitarriga on tegemist. Nõndaks jääb mulje, et slide-kitarri õige käsitlemine on lausa omaette teadus. Ometi ei näi vähemalt neil meestel selle tajumisega raskusi olevat.

Jutuajamise kestel liitus meiega Üllari poeg Kait. Küsimusele, kuidas tema slide-kitarri suhtub, raputas vaid pead. Ega kõik peagi eranditult ühtviisi mängima ja tunnetama. Kait Kallau õpetab Pärnu noortekeskuses kitarrimängu, vabadel võimalustel aga tuleb meelsasti bluusimängijate sekka. Hoovile tassib muusikariistu juurde veel Olle Nõmm ja kui me laua juurest siirdume hooviväravale bluusiõue juhatava reklaami juurde grupipilti tegema, liitub meiega ka äsja saabunud Rauno Pella. Täna lubas ta kitarri mängida, aga hiljem nägin teda ikkagi trummipulkadega trummeldamas.

Pikalt ei läbe muusikamehed niisama juteldes aega viita ja peagi kibelevad taas õuenurka, kus nüüd on pillid kenasti suurema pundiga esinemiseks valmis seatud. Pealegi on terve kohviku varjualuste terrass rahvast täis kogunenud. Istutakse ka terrassi serval või seistakse kaugemal õuealal lihtsalt püsti.

Järjekordse pühapäevase bluusiõhtu avasõnas tänas Üllar Anni akadeemiat, kelle tiiva all on neil koostöö kenasti liikuma läinud. Lühikesest jutuajamisest selgus, et Anni akadeemia majandab kõike, mis õuel silma torkab. Aga see kõik väärib omaette rääkimist. Veel sain teada, et akadeemia asutaja Liina Lokko ja noorte tegevusjuhendaja Mairi Lilleleht naudivad bluusimeeste muusikalisi pajatusi täiel rinnal.

Kuigi õuel võis näha pidevat liikumist, ühed tulid, teised läksid, jäi siiski silma kindel tuumik, kes püsis pidevalt paigal. Neid võis olla kuni kolmekümne ringis. Minu kõrvallauas juhtusid olema soomlased. Minna kodu asub Mikkeli linnas. Pärnus puhkab juba neljandat korda, aga Anni akadeemia õuele tuli juhuse läbi esimest korda. Siin tabas teda meeldiv üllatus, sest kuulis oma lemmik žanrit.

Imre ja Veiko on saabunud Pärnusse Lääne-Virumaalt. Nemad on varemgi bluesiõuel käinud. Ise nad ei musitseeri, aga naudivad seda, mida mehed pillidega teevad. Nemad viibisid möödunud aastal ka Pärnu bluesipäevadel. Nad leiavad, et taoliseid bluesiga musitseerimisi võiks Pärnus toimuda rohkem kui ühes kohas. Möödunud aastal peatusid jalgratastel sõitvad soome turistid Steineri aia taga, et saada osa festivali kontsertelamustest. Noored kipuvad ööklubidesse teistsugust muusikat kuulama, aga blues läheb nende meelest vanemale põlvkonnale paremini peale.

Taas on mehed teinud väikese pausi. Esinemistega algust teinud Üllari ja Lauri asemel tulevad uued mehed Olle Nõmm, Kait Kallau ja Rauno Pella,aga nad ei saa pikalt isekeskis mängida kui Üllar tuleb tagasi. Varsti astub mikrofoni juurde ka Lauri, et laulda oma rohkest iskliku loomingu repertuaarist mitmeid lugusid. „Let us travel / Across the river’s deep / Let us go there / Where new people to meet / Suth and west / Probably be the best / You and me and / Both giving up the stress“

Astusin selle laulu ajal vaikselt Victoria juurde, kelle kõrvalt oli viivuks kaaslane lahkunud. Märkasin, et ta kuulab kõiki lugusid erilise tundeelamusega. Victoria on 17 aastane Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis õppiv sotsiaalvaldkonna õpilane. „Olen siin täna juba kolmandat korda,“ alustas sõbralikul ja naerusuisel viisil Victoria enda tutvustamist. „Esimest korda kutsus mind bluesiõuele Lauri Uus, kes müüb Pärnu Kontserdimajas muusikariistu,“ rääkis Victoria. Nüüd on ta iga kord ise kellegi endaga kaasa toonud. Victoria pole veel täielikult enda jaoks mingit kindlat muusikalist eelistust leidnud, aga bluesi kuulamist iseloomustab ta laheda meelelahutusena. „Bluesis on omadus, mis seletamatul viisil igast loost läbi kumab, Lauri loodud sõnad on huvitavad ja esitamise koht väga sobilik,“ saan oma küsimustele Victoria ladusalt sõnastatud vastused. Nüüd on ta interneti vahendusel otsinud välja mitmed raadiojaamad, mis edastavad bluesi. Kahe nädala pärast algavatel bluesipäevadel soovib ta kuulda Inglismaalt saabuva Steve Morrison’i esinemist. Mare on ka sage külaline Jahtklubis, kus toimuvad kolmapäeviti bluesisõprade esinemised.

Mare tuli bluesiõuele otse Paul Kerese tänavalt, kus kunstikooli juures oli toimunud kunstiklubi kokkusaamine. Mare harrastab maastike maalimist. Temale meeldib jazz ja klaverimäng, aga siinne keskkond mõjub nõnda, et tuleb meelsasti ka bluesiõuele, et saada osa bluesiga kaasnevast teatud fiilingust. Mare avaldas arvamust, et bluesi võiks täiendada veel mõne huvitava pilliga ja tekitada nõnda teatav alternatiivmuusika viljelemine. Ta tõi näiteks möödunud aasta augustis toimunud kunstiklubi laagri Rõugus. Seal esines omavalmistatud dudokoniga Heiko Kivila, kelle puhutud lood olid Mare meelest midagi väga erilist. Huvitav oli sellest rääkimise juures, et ilma varajasema kokkuleppeta arutasid bluusimehed juba enne väikese puhkeapausi ajal vajadusest kutsuda Heiko Kivila endi hulka. Suupill on bluesi oluline osa ja kuigi dudokon ei sarnane suupilliga, võiks siiski katsetada millegi uuega, leidsid mehed. Nüüd tuli Mare hoopis teisest otsast umbes sama mõttega välja.

Homme tahab Üllar Kallau alustada aktiivse reklaamikampaaniaga, mis tutvustab peatselt algavaid Pärnu bluusipäevasid. Huvilistel tasub siit alates silmad terasemalt lahti hoida.

Samal teemal: