Mul pole aastaid väga palju, olen 23-aastane ning võin öelda, et nüüd hakkan mõistma alles jõulude MÕTET! Kindlasti on asi eluküpsuses, mida emaks saamine kaasa on toonud, kindlasti ka hetkelised rasked ajad, kus tuleb plaanida nii oma rahakotti, aega kui ka kõiksuguseid ressursse. Mitte et ma varem oleksin olnud hullumeelne materialist, minu lapsepõlv ei möödunud rikkuses, saime hakkama. Vahel ei saanud sünnipäevakinki või jõulukinki, aga mul polnud sellest ka lugu. Riided olid seljas, tuba oli soe ning sain üsna noorelt juba aru, et vanematel pole alati raha, et head ja paremat lauale osta. Samas nälga ei tundnud ma kunagi, külm ei olnud ning üsna haruharva olin ka õnnetu.

Sellel aastal on ka meie kingikott kesisem, mitte selles suhtes, et keegi jääks kingist ilma, vaid pigem on nende peale vähem raha raisatud, aga rohkem hinge sisse nokitsetud. Ning pole ju tähtis, mis summa eest seal midagi sees on, vaid südame alt teeb soojaks see, kui keegi sind meeles peab, kasvõi ühe pisikese maitsva kommiga, mis jõuluõhtul suu mõnusalt magusaks teeb.

 Selle aasta jõulud on kindlasti minu jaoks erilisemad. Tütar on juba üle aasta vana ning juba tema pärast nokitsen ma rohkem ning loon ise rohkem. Nüüd ma mõistan seda ütlust, et rikkad on need, kellel on palju lapsi. Ma tunnen end juba praegu ülirikkana, sest mul on pisike rosinasilm, kes mulle päevast päeva õpetab hea ning ilusa elu alustalasid ning põhimõtteid., mida ma siis veel peaksin tundma, kui mul oleks neli või viis last? Ma olen emaks olemise ajal mõistnud, mis teeb mind õnnelikuks. See on perekond, minu lähedased, hea kõhutäis sooja suppi, õhtuhetk, kui laps on magama jäänud ning saad lihtsalt diivani peal lösutada; kellegi abistav käsi; kootud sokid... Elu lihtsad asjad ning hetked teevad mind rikkaks. Ma võin muret tunda rahakotis puuduva raha üle, ma võin olla õnnetu, sest ei leia endale tööd, aga ma oleks veel õnnetum, kui poleks neid lihtsaid hetki ning ühte pisikest inimest, kes mulle neid meelde tuletab.

Kõik see eelnimetatu kandub üle ka jõuludesse. Olen selles kuus püüdnud teha kõigile oma lähedastele väikseid armsaid päkapikuüllatusi, mis toovad neile naeratuse näole ning kerge üllatusmomendi. Üks armas seik juhtus just üleeile, kui olin oma mehe saabaste sisse šokolaadi poetanud ning ta pärast tööd poodi hakkas minema. Meie tütrel on kombeks jalanõude sisse asju peita ning mees kiruski omaette, et no mida ta jälle siia saapasse pannud on?! Ja järgmine hetk ütles imestunud häälega, et oi, mul käis päkapikk! See hetk oli nii lihtne, aga armas.

Rikkalikud jõulud - ma julgen väita, et kui ma saan oma perekonnaga jõuluõhtul koos istuda, naerda, kingitusi avada, juttu puhuda, siis ma olengi kõige rikkam inimene, sest mu ümber on inimesed ja aeg, mida kuskilt osta ei saa! Isegi mitte poodidest, kus müüakse Guess märgiga riideid.

Imeilusat jõuluootust kõigile ning soojust hinge ning silmadesse !