Maaleht käis Ristitee talus esimest korda 20 aastat tagasi, põhjuseks just Linda. Õigemini valge põll, millega ta Sakus taluperenaiste kursusel kohe silma hakkas. Kas oli see vanatädi eestiaegsest põllest, aga Linda oli väärikas ja iseteadev. Oli talude taasloomise algus.

Kohe tulnuks võtta mitusada hektarit

Ristitee (rahvasuus ka Risteti või Ristete) on Linda Tiku ema sünnitalu, kus linnalaps Linda veetis kõik oma lapsepõlvesuved. Elumaja rajas Linda vanavanaisa Gustav Elmi ülemöödunud sajandi lõpul. Linda vanaisa Priidu ehitas kodu iga lapse sünniga pikemaks.

Linda ja Koidu käe all on elamu saanud pikenduseks kaminatoa, mille kaudu Linda meid majja juhatab.

“Need suured aknad tegi abikaasa vastu minu tahtmist,” viitab ta maast laeni akendele. Nüüd on aga perenaine väga rahul. “Teeme hobumatku ja siit avaneb hea vaade — näed kohe, kui keegi maja poole tuleb.”

Parasjagu pakuvad suurte akende taga silmailu korraga õitsevad toomingad ja kirsid. Neid läbi aknaklaasi imetledes ja peremehe järele küsides kuuleme perenaiselt, et abikaasa on kodus küll, aga kusagil kaugemal. On ju kodu suur ja lai.

“Arvan, et teil õnnestub teda siiski näha. Ta on küll karvane, kole ja must,” vabandab Linda. “Kevadtööd ju.”

Peatselt saabuv Koit Tikk ei ole kole ja must. Kuigi kammi pole ta pea sel päeval näinud. Aga Ristitee peremees on mees, kes ka kammimata peaga teab oma väärtust. Ning kellele ilmselgelt meeldibki teistest eristuda.

Mõni aasta tagasi üllatas ta sellega, et ratsutas Kassarist oma hobuse Aabramiga üle 2000 kilomeetri Austriasse. Ratsaseltskond oli küll suurem, kuid ainsana tegi Koit Tikk selle reisi kaasa ilma sadulata.

Sellest reisist me seekord ei räägi. Räägime Ristitee talust.

Alustame sellest, kuidas Kohilast pärit ja Jänedal töötanud Koit Tikk ning Kassari juurtega Linda tulid Sapakaga Ristiteele, kits tütar Triinule sülle surutud.

“Kui me Koidiga (Linda käänab oma mehe nime just niimoodi — M. P.) 25 aastat tagasi tuttavaks saime, olid tal Jänedal juba kitsed ja lambad,” selgitab naine.

Algul oligi plaan hakata Kassaris lambaid kasvatama. “Aga kui läksime Sõpruse kolhoosi esimehelt Ülo Vannaselt maad küsima, ütles ta: “Mis te, lapsed, nalja teete, kas mõtlete ka, kuhu te need lambad panete?”,” meenutab Linda.

Asi päädis sellega, et agronoomide puuduses vaevleva kolhoosi juht Vannas kutsus Koit Tiku tööle. Maad Tikud siiski said.

Ristitee talu

“Liiga vähe võtsime,” tunnistab Koit. “Aga siis ei julgenud rohkem. See oligi mu kõige suurem möödapanek, et ma ei uskunud, et kolhoosid nii ruttu ära kaovad. Oleks seda osanud ette näha, oleks kohe mitusada hektarit võtnud.”

Kolhoosist läks Koit Soome tööle. Siis oli talus juba uus lüpsiplatsiga laut 16 lehmale. Lauda ehituseks laenati kolhoosilt 30 000 rubla. Pool lubati kustutada ja ülejäänud pool tuli tagasi maksta 20 aasta jooksul. Ometi maksis Koit Tikk oma esimestest Soome-teenistustest lauda kinni, et mingit võlga poleks. “Hiljem selgus, et lollisti tegin — pärast krooni tulekut oleks selle lauda hind olnud 3000 krooni.”

Ei tasu künda ega külvata

Talupidamine oli Koidu Soomes töötades Linda õlul. “Mul oli seitse lüpsilehma ja kaks rinnalast. Isegi autojuhiloa tegin ära, sest muidu polnud võimalik poes käia,” meenutab ta.

Piimakarjapidamine lõpetati seetõttu, et Hiiumaa piimakombinaat läks 90ndate keskel pankrotti, aga mitte ainult seetõttu.

“Ei tahaks küll ropult öelda, aga vastu tuult ei tasu kusta,” põhjendab peremees ja selgitab, et Hiiumaa maade keskmine boniteet on alla 30. Selliste maade peal ei tasu künda ega külvata.

“Olen EPA haridusega rohumaaviljeluse agronoom. Praegu on meie talus kõik pikaajalised rohumaad ja poollooduslikud karjamaad,” räägib peremees ja lisab muiates: “Nii et Vene riik on minusse õigesti panustanud.”

Soome riik aga andis Koit Tikule julgust tegelda sellega, millega Hiiumaa poollooduslikel rohumaadel ainumõeldav — lihaveiste kasvatamisega.

Tikud olid Hiiumaal esimesed, kes hakkasid ammlehmi pidama — oma lüpsilehmadele vasikaid alla imema panema ja hiljem lüpsilehmi lihaveiste tõupullidega paaritama.

Praegu on Ristitee talus tublisti üle saja lihaveise ja üle kahesaja hobuse. Hobuste kohta ütleb Koit Tikk, et nende pidamisega oleks tulnud alustada kümme aastat varem.

“Kui metsamajand 90ndate algul hobusekasvatuse ära lõpetas, pakuti väga soodsalt talli, kus oli 36 hobust sees. Aga siis mõtlesin, mis ma nendega peale hakkan,” räägib Koit. Nii müüs metsamajand hobused ükshaaval maha, aga tühja talli ostsid Tikud mõni aasta hiljem oksjonilt.

Seda 40 km kaugusel Põhja-Hiiumaal asuvat talli kasutavad Tikud vahepeatusena mitmepäevaste ratsamatkade puhul.

Praegu on neil kokku kolm suurt kolhoosilauta, mida keegi omal ajal erastada ei tahtnud. Üldiselt on aga hobused ja lihaveised isegi talvel väljas.

“Tänavu esimest korda üle pikkade aastate ei saanud ma nende talvise söötmisega enam üksinda hakkama,” tunnistab Koit, usaldades, et algul ajas teda lausa nutma, et ei pääse sügava lume tõttu oma karjadele enam ligi.

“Aga siis organiseeris Rasmus meile sellise asja,” demonstreerib Koit, kui oleme toast õue jõudnud, Linda vanima poja toodud imeriista. See on midagi traktori ja ATV vahepealset, roomikud all. “Nüüd ma saan sellega ka suvel mööda pilliroogu panna,” rõõmustab peremees lapselikult ja unustab hetkeks, et polnud pildistamisega nõus.

Tikud olid Hiiumaal ka esimesed mahetalunikud. “Kui me 1995. aastal tegime otsuse, et ei pane väetisi ega mürgita maad, ei teatudki veel õieti, mis mahe on,” ütleb peremees. Mahele üleminek oli samuti oskus asju ette näha.

Koit Tikk on veendunud, et 20 aasta pärast tasub mahetootmine end ära ja siis saab tänu inimeste teadlikkusele ka mahetoidu eest õiget hinda.

Praegu tuleb talu põhisissetulek mitte lihaloomade ega hobuste müügist, vaid nende loomade abil poollooduslike koosluste ehk rannaniitude hooldamisest. “Euroopas on sellised rannaniidud haruldased, sellepärast EL toetabki nende säilitamist.”

Teel läbi metsatuka Kassari lahe äärde Ristitee talu rannaniitudele räägime laste ratsutamisest ja ratsaspordist.

“Mujal maailmas on ratsutamine aristokraatide lõbu, aga Eestis saab taluniku laps ratsaspordiga tegelda, kui ta isa ei taha
naabri ees vinge traktoriga poosetada,” teatab Koit. “See ongi põhjus, miks meil ei ole John Deere’i, vaid kõigest Belaruss.”

Linda ja Koit Tikul on kahe peale kuus last ja kõik nad käivad Koidu sõnul hobuse seljas, neli oskavad väga hästi sõita. Kolm poega on olnud ratsaspordialadel Eesti meistrid ja oma ala aasta parimad Eesti Ratsaspordi Liidu arvestuses. “Oleme püüdnud neile treenereid leida ja neid võistlustele viia,” räägib Koit.

Ka see on kümme aastat ette nägemine. “Et lastel oleks samuti mingi stiimul ja talus järeltulev põlv,” ütleb Koit Tikk.

Kui küsin talt, mis on talus elamise kõige suurem väärtus, vastab Ristitee talu peremees esmapilgul üsnagi ootamatult: “See, et saad oma lastega koos tööd teha.” Ta teab oma Soome-kogemusest, milline piin on olla lastest ja perest eemal.

Kui ma kakskümmend aastat tagasi esimest korda Ristiteel käisin, jättis Linda oma kaheaastase Taaveti tuppa lõunaund magama, võttis kolmese Joosepi käekõrvale ja viis mind Kassari surnuaeda (Linda nimetas seda küll kabeliaiaks nagu kassarlased) oma esivanemate kalmudele.

Linnas ei oskaks ema olla

“Olin siis alles kaks aastat tagasi Kassarisse tulnud ja kõhklesin isegi, kas tegin ikka õigesti, seepärast tahtsin otsekui õigustada linnast ära tulekut,” põhjendab Linda nüüd neid käike talle olulistesse paikadesse. “Praegu ma tean, et tegin õigesti. Ma ei oskaks olla linnas ema. Kui igal hommikul tormab keegi kuskile ja alles õhtul tulevad koju. Aga võib-olla ei tule ka.”

Peretütar Triinu Schneider toodab müügiks maheõunamahla.
Praegu 34aastane tütar Triinu tuli pärast Tartu ülikooli lõpetamist ja välismaal töötamist koju tagasi. Nüüd on ta Käina koolis kehalise kasvatuse õpetaja ja teeb FIEna Ristitee talu õuntest mahemahla.

Paar aastat tagasi otsustas Triinu ehitada endale Ristitee talu maadele oma maja, kohas, kus ehitas lapsena vennaga onne.

“Kas saab olla emal veel suuremat rõõmu, kui su laps elab su lähedal,” tunnistab Linda. “Ja kui ka lapselaps on su lähedal, annab see elule veel vürtsi juurde.” Triinu poeg Martin on neljane.

Vanim poeg Rasmus elab küll Tallinnas, kuid aitab ema ja Koitu igati.

Joosep ja Taavet õpivad praegu kõrgkoolis, Joosep maastikuarhitektuuri ja Taavet poiste tööõpetust. Taavet oskab hoolitseda hobuste kapjade, Joosep hammaste eest. “Kui nad Hiiumaal tööd ja leiba leiaksid, tuleksid kindlasti tagasi,” usub Linda.

Pesamuna Priidu on 13 ja lõpetas Käina koolis 6. klassi. Priidu teab peast kõigi Ristitee ja teistegi talude hobuste sugupuid. Seda, kes on kelle vanaisa ja vanaema.

Ning kui Koit ütleb, et mujal maailmas on mitmesaja-aastased talud, teatab Priidu: “Meie elame ju ka üle saja-aastases talus!”

Ristitee talu 
- Asub Hiiumaal Kassaris Esikülas. 
- Asutatud Hiiumaa rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee otsusega 14. veebruaril 1990, kui Sõpruse kolhoosi maast võeti ära 3,5 ha ja anti tähtajata kasutamiseks Ristitee talu rajamiseks. 
- Praegu kasutuses 500 ha.
- Enne: 7 mullikat, mõned lambad ja kitsed. 
- Nüüd: umbes 160 lihaveist ja üle 200 hobuse, neist neljandik eesti tõugu. 
- Talu on saanud tuntuks eeskätt ratsamatkade korraldamisega. Lastele tehakse ka ratsamatkalaagreid.