Saja-aastane, kellega hüppaks aknast välja


Saja-aastane, kellega hüppaks aknast välja
“Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”.Foto: esikaas

Kuni mehel peas mõtteid liigub, ei tohi teda valveta jätta. Olgu või saja-aastane oma suure juubeli hommikul ning nähku ta pealegi vaikne ja taltsas välja.

Vähem kui tund oli jäänud Allan Karlssoni suure juubeli peoni. Värsket saja-aastast pidid tulema tervitama valla volikogu esimees, reporter kohalikust lehest ja muidugi kõik vanakesed tema vanadekodust.

Allan Karlsson tegi seda, mida mees peab tegema, kui elu heidab talle kinda: mees korjab selle üles ja loodab peagi leida veel teise kinda, mis esimesega paari sobiks. Nii ta siis roniski aknast välja ning alustas tasahaaval põgenemist.

Retk läbi sajandi

Saja-aastastel pole tavaliselt enam palju sõpru. Nende klassikaaslased on kalmistul ja nad ise ei hiilga sotsiaalse aktiivsusega sõprade leidmisel. Harva hiilgavad nad üldse millegagi peale sünnipäevaõnnitluste vastuvõtmise.

Allan Karlsson Jonas Jonassoni raamatus “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” on teisest puust mees. Tõsi, tal pole erilisi ambitsioone ja ta ei lähe vanadekodust maailma vallutama, aga tema lahke loomus ja elu jooksul kogetu annab piisava stardipaugu suurema segaduse tekkeks.

Peategelase enda elu on retk läbi eelmise sajandi suursündmuste – hoolimata oma vaiksest ja rahulikust loomust (või just seetõttu) satub Allan Karlsson ninapidi sajandi kõige olulisemate hetkede juurde. Sealjuures osutuvad väga kasulikuks poisipõlves alguse saanud huvi lõhkelaengute paigaldamise vastu ning emalt kuuldud tarkusetera, et “on nagu on ja tuleb mis tuleb”.

“Vabandage, aga miks te ei jaga uraani kahte võrdsesse ossa?” küsib Allan Karlsson, kes on kelnerina ametis tippfüüsikute kohtumisel Los Alamose sõjaväebaasis. Põmm! Aatomipomm on leiutatud!

Sellest on Allan Karlssonil hiljem palju kasu. Aga ta ei ole selline mees, kes oma teadmisi ruttaks rahaks tegema ja nendega rikastuda püüaks. Peamine, et elu läheks rahulikult, kõht oleks täis ja aeg-ajalt saaks punnsuutäie kangemat.

Selle asemel et kraagelda, kumb on lollim, võiks vaenupooled Allan Karlssoni meelest ühiselt lahendada ära kolmveerand liitrit viina ja siis rahulikult eluga edasi minna. Väga suurte konfliktide puhul läheks viina muidugi rohkem.

Hea filosoofia, mis ometi ei aita sel ühel korral, kui Allan

Karlsson satub ninapidi kokku venelastega, kes jutuajamist just peolauast alustavad. Jossif Stalin oskab küll juba prae ajaks laulda rootslaste tuntud joogilaulu “Helan går sjunghoppfaderallalallanlej!”, kuid see Allanit ei päästa. Luuletuse lugemisest hakkab kerima konflikt, mis ajab närvi isegi rahumeelse rootslase.

“Ma mõtlesin ühte asja,” ütles Allan.

“Mida?” küsis Stalin vihaselt.

“Kas sa ei peaks õige neid vuntse maha ajama?”

See jutuajamine saab lõppeda ühel viisil – Vladivostoki vangilaagris.

Keskmiste ajalooteadmistega inimesel peaks Allan Karlssoni seikluste jälgimisel üksjagu äratundmist olema. Ajaloolased võivad mõnd asja pahaks panna ja naljast mitte aru saada. Ent nemad ei peagi seda raamatut lugema ning üleüldse keegi pole kohustatud saja-aastase aknast välja hüpanud ja kadunud mehe elule kaasa elama.

Hulk inimesi on seda täiesti vabatahtlikult teinud ja kirjastus Varrak raamatust juba kordustrüki välja andnud.

Ning muidugi pole põhjuseks faktitihe ülevaade XX sajandist, vaid mõnusa keele ja hoogsa sündmustikuga tegevus. Pealegi on peategelane haruldaselt sümpaatne ning näitab, et vanur võib sajanda sünnipäeva hommikul alustada uut elu küll. Kui ta tahab. Ja et ta võib teha, mis heaks arvab ja sattuda sekeldustesse nii narkojõugu kui politseiga, ning lõpuks polegi see kõige hullem, mis juhtuda saab.

Raamatust filmiks

“Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” on ajakirjanik Jonas Jonassoni esimene raamat, mis sai kiiresti väga populaarseks. Seda on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde ning eelmise aasta lõpus esilinastus Rootsis samanimeline film.

Eesti lugejad on raamatut nimetanud hea tuju raamatuks ning kipuvad seda pealekäivas kõneviisis ka sõpradele soovitama.

Rahvusvaheline mees Allan Karlsson on teinud korraliku lennu, mis hästi sobib kogenud lõhkeaineeksperdile. Aga eks see üks kelm raamat on. Ja kui aus olla, siis oleks endalgi tore sellise saja-aastasega kokku juhtuda, aknast välja hüpata ja kaduda.


Jonas Jonasson.

“Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”.

312 lk.

Varrak.