Säreveres meenutati Balti ketti
„Vabadus on liiga habras, et me võiks endale lubada hoolimatust,“ ütles Riigikogu liige Kaia Iva Balti keti 25. aastapäeva tähistanud Säreveres.
Ülle Välimäe, Türi Kultuurikeskuse direktor, loeb päevakohaseid vahetekste
Ausas ja avatud suhtes liitlastega
Keskpäeval tähistati sarnaselt paljude teiste kohtadega ka Säreveres asuva Balti keti mälestuskivi juures 25 aasta tagust ajaloolist suursündmust, kui 675 kilomeetri pikkusel teel moodustasid paar miljonit inimest Tallinnat, Riiat ja Vilniust ühendava inimketi.
Pidulikul sündmusel osales umbes poolsada inimest, kelle hulgas viibisid Riigikogu liige Kaia Iva, Järva maavanem Tiina Oraste, Türi vallavanem Pipi-Liis Siemann, Türi Kultuurikeskuse direktor Ülle Välimäe ja Trivimi Velliste, Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees ning Pärnu Linnavolikogu juurde loodud riigi 100. juubeli tähistamise erikomisjoni esimees. Mängis Türi puhkpilliorkester.
Kaia Iva ja Pipi-Liis Siemann asetasid lilled Balti keti mälestuskivi ette. Kaia Iva rõhutas, et kui Balti ketis olime kõrvuti sõprade ja mõttekaaslastega ning lootsime demokraatlike riikide toele, siis pragu on meie kohustus edendada meie enda riigi demokraatiat ning hoida ausaid ja avatud suhteid liitlastega. „Vabadus on liiga habras, et me võiks endale lubada hoolimatust,“ ütles Riigikogu liige.
Vajadus ühtsuse järele
Tiina Oraste kõneles sellest, et 25 aastat tagasi ei julgetud ilmselt veel ette kujutada, kuivõrd võimsaks ja meeliülendavaks ettevõtmiseks kolme pealinna ühendav inimkett võib viimaks kujuneda. Maavanema sõnul muutis Balti kett maailma, ainulaadne rahumeelne demonstratsioon viis kolm Balti mere äärset riiki taasiseseisvumiseni.
„Kui mõtleme ajale 25 aastat tagasi, siis Balti tee ja Balti kett olid toonased märksõnad. Peeti loomulikuks, et kõik lähevad koos, käest kinni.
25 aastat hiljem tunneme taas vajadust ühtsuse järgi, mis aitab raskusi ületada, et ennekõike iseendale ja üksteisele näidata inimlikku tugevust, käia kõhklematult edasi teel, mille oleme valinud. Peame tunnistama, et oleme vahepeal kätest lahti lasknud. Kuid ehk on just see põhjuseks, et ulatada käsi veel tugevamalt, veel selgemalt, veel kindlamalt ning hoida neid sõnumiga: vabadus ja iseseisvus ei ole meile jumalast antud ja see ei pruugi olla igavesti kestev. Me peame selle üle jätkuvalt tõsiselt mõttetööd tegema, aga samas peab see mõttetöö viima konkreetsete tegudeni meie riigi kaitsevõime hoidmisel ja arendamisel. Peame olema targad nii oma igapäevaste otsuste tegemisel ja veel targemad pikemaajalistes,“ rääkis Oraste ja osundas ühele tee servas süles istuvale lapsele. „Vaadake seda armast last siin meie kõrval! Meil kõigil on kohustus ja vastutus anda kõigile neile õnnelik lapsepõlv ja jätkuvalt vaba Eesti riik! Hoiame kokku!“
Fukuyama uskumatu mõtteavaldus
Trivimi Velliste juhtis tähelepanu üldteada tõsiasjale, et ajalugu ei saa kunagi otsa. „Ometi oli veerand sajandit tagasi õhtumaa kultuuris kombeks rääkida just nimelt ajaloo lõpust – sellise uskumatu mõtte avaldas Jaapani päritolu ameerika filosoof Fukuyama. Ja põhjuseks uskumatud sündmused: kaua kestnud külm sõda hakkas lõppema ja igaveseks kestma arvatud Nõukogude impeerium ilmutas surmatõve märke. Kulus veel kaks aastat ja kokku ta variseski. Uskumatu sai tõeks,“ meenutas Velliste, kes mäletab oma noorpõlvest väga hästi vanemate inimeste jutte: Eesti ei saa mitte kunagi enam vabaks. Selleks pole maailmas piisavat jõudu. Ees ootab järk-järguline venestumine ja aeglane hääbumine. Pessimism Eesti ja ka Läti ning Leedu tuleviku suhtes oli ühtviisi levinud nii meie maades endis kui ka vabas maailmas, isegi kui võitlust vabaduse nimel jätkati.
Sõprade Hitleri ja Stalini lõksus
„Täna, mil peale on kasvanud täiesti uus põlvkond, on põhjust küsida: kuidas see ikkagi juhtus? Kuidas juhtus, et võimatu sai võimalikuks? Kui suur osa oli selles meil endil? Kui tähtis osa oli vabal läänemaailmal, kes ju Nõukogude okupatsiooni ei tunnustanud? Ja viimaks, kui suur osa oli Nõukogude impeeriumi enese sisemisel arengul?“ küsis Velliste ja püüdis ka ise vastata, sest sellistele küsimustele lihtsat vastust ei leidu. Tegurid olid omavahel läbi põimunud ja võimendasid üksteist. Alahinnata ei saa vastupanu, mis algas kohe pärast 1939. aasta salatehingu sõlmimist Kremlis. Vastupanu oli poliitiline ja diplomaatiline – olukorras, mil kolm väikest Balti riiki olid langenud geopoliitilisse lõksu, mida neil oleks olnud äärmiselt raske kui mitte võimatu vältida.
Valiti aja võitmise taktika ja kuu hiljem sõlmiti nn baaside lepingud. Teati, et sõbrad Hitler ja Stalin ründavad teineteist pigem varem kui hiljem. Teati, et suur ilmasõda puhkeb möödapääsmatult ja selle sõja lõpp selgitab riikide saatuse. „Just nii, nagu see oli aset leidnud üks inimpõlv varem – esimese ilmasõja lõpul, mis tegigi võimalikuks Eesti ja Läti riigi sünni ning Leedu riigi taassünni.“
Nikluse, Tarto, Pareki jt teened!
Velliste meenutas, et Balti riikide vastupanu ei lakanud eales – ei metsas, ei vangilaagris, ei kolhoosipõllul ega kirjanduspõllul. Kõneleja hinnangul oli kuritegelik impeerium rajatud kõikehalvavale hirmule. Inimese eluküünla kustutamine oli vaid ühe suletõmbe küsimus. Selline süsteem tundub tugev ja igavene. Ent see süsteem muutub väga haavatavaks niipea, kui hirm kaob. „Just selle tõttu peame eriliselt hindama meie vastupanuvõitlejaid, kes suutsid hirmu ületada ja hakata vastu – nende vastuhakk tekitas sügavat hirmu süsteemi juhtides kuni Kremlini välja. Nad teadsid: kui rahval kaob hirm, variseb kogu süsteem. Just selle tõttu on Mart Nikluse, Enn Tarto, Lagle Pareki jpt teened meie rahva ja riigi ees palju suuremad kui olema harjunud mõtlema.“
Sügisel seitsekümmend aastat tagasi lahkus kiirustades kodumaalt seitse protsenti meie rahvast. Kui nad poleks läinud, lõpetanuks suur osa nendest Siberis. Minek oli neile valus ja nad lootsid ruttu koju tagasi jõuda. See lootus osutus asjatuks, ent nad ei jätnud võõrsil sinimustvalget lippu unarusse. Välisvõitluse tähtsust laulva revolutsiooni ühe eeldusena oleme ehk ka alahinnanud. Selle mõju vabade suurriikide valitsustele on olnud silmaga nähtav ja Kremlit ärritav, samas ka kammitsev.
Ameeriklaste sõnumid nõrgestasid venelasi
Me ei saa kunagi teada, kas Nõukogude Liit oleks viimaks ikkagi – igal juhul – kokku varisenud. Päris iseenesest ei juhtu siin ilmas midagi. Tänu peame avaldama president Ronald Reagani tähesõdade programmile, mida Kreml võttis meie õnneks väga tõsiselt ja kraapis kokku oma viimased kopikad, et ameeriklastega võidu joosta. Valge Maja algatus osutus Kremli viimaseks kirstunaelaks.
100-aastase riigi kogemus
Tänapäeval on kombeks rääkida vanadest ja uutest demokraatiatest. Ühed püüavad teisi õpetada. „Eesti ei ole uus demokraatia. Eesti Vabariik saab peagi 100-aastaseks. Selle sünnijärgne põhiseadus oli maailma üks demokraatlikumaid. Eesti Vabariik ei lakanud kunagi olemast, isegi kui ta oli võõra sõjaväe hõivatud, isegi kui tema juhid ja suur osa kodanikest olid mõrvatud.
Eesti lugu ei ole mingi teisejärguline ega alamõõduline lugu. See on kestmise lugu kõige raskemates oludes.“ Velliste peab väga tähtsaks, et oma lugu osatakse, suudetakse ja tahetakse ise jutustada. Ei saa jääda lootma, et keegi teine jutustaks meie lugu maailmale. „Oma riigi suure sünnipäeva puhul peame avaldama täit austust selle riigi kunagistele rajajatele, isegi kui neil inimpõlv hiljem ei õnnestunud ära hoida selle riigi langemist varjusurma. Nad tegid, mis nad suutsid,“ rõhutas Pärnu Linnavolikogu juurde loodud riigi 100. juubeli tähistamise erikomisjoni esimees.
Ta pöördus kõigi heade kaasmaalaste poole teatega, et uus vabaduse põli kestab juba 23 aastat, mida on rohkem kui eelmine kord. „Peame küsima, kas ikka oskame oma vabadusega mõistlikult ümber käia. Süngetel külma sõja aastatel tundsime hirmu oma rahva vaikse hääbumise pärast. Ajaloo paradoks on aga selles, et omariiklus iseenesest ei taga meie püsimajäämist. Me peame seda ka ise tahtma ja selle nimel iga päev pingutama. See ei ole ainult valitsuse asi, see on kogu riigi asi. Riik – see oleme meie!“
7% pluss 7%
1944. aasta süngel sõjasügisel lahkus Eestist 7% rahvast, sunnitult. Viimastel heaoluaastatel on lahkunud just samasugune arv kaasmaalasi. Velliste küsis: kas samuti sunnitult? „Kas oskame hinnata seda maad, mis on jälle 23 aastat vaba olnud? Kas teame, et 40 % sellest on kaetud metsaga ja 20% soode ja rabadega? Et meil on neli aastaaega, et meil on vaikust ja puhtust, aga pole liivatorme, ega maalihkeid, pole lumelaviine ega suuri üleujutusi, pole maavärinaid ega orkaane. Kuid meil on palju puhast õhku ja puhast vett. Ja vaikust! See on esivanematelt päritud luksus. Kas taipame, kas oskame ja tahame seda hoida? Või jookseme siiski virvatulede järele?“
Velliste soovib ja loodab, et meie hulgas oleks täna neid, kes 25 aasta pärast ikka seisavad selle sama kivi juures ja jutustavad uuele, veel sündimata põlvkonnale meie Eesti lugu: „Lugu, mida meil pole mitte kunagi vaja häbeneda. Lugu, mille üle me oleme uhked koos oma vendade ja õdede lätlaste-leedulastega."
Balti teel
Enne kivi juurest lahkumist rääkisid Tallinnast tulnud mees ja naine, et võtsid nõuks 25 aastat pärast Balti keti toimumist uuesti läbida kogu ajaloolise teekonna kuni Vilniusesse välja.
Samal teemal:
