Siberisse küüditati 3-päevane laps
Täna, paastumaarjapäeval , möödub 61 aastat märtsiküüditamisest, millise toimingu tunnused viitavad ühemõtteliselt terroriaktile kui võtta aluseks USA FBI poolt sõnastatud terrorismi definitsiooni.
Pärnu leinapargis, kunagise Papiniidu raudteejaama kohal asetseva mälestuskivi juurde kogunes kella üheks päeval umbkaudu 70-80 inimest, et mälestada vägivalla ohvreid ja püsida tuleviku ees eriti valvsad vähemalt seni kuni Venemaa püüab brutaalsel viisil oma eelkäijate kuritegu õigustada ja Läänemaailm pole veel täiel määral mõistnud kommunistliku ideoloogia inimvaenulikku mõtteviisi.
Rahusoovi ja mõtetega andestuse väärtusest andis kristliku sõnumi edasi Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempreester Ardalion Keskküla, kes ei taha inimvihkajalikule poliitikale vastata vaenuliku künismi ja kättemaksu ihaga. Lepituse märgiks luges ta kõigile tuntud Meie Isa palve.
Pärnu Maavalitsust esindas pärja asetamisel Epp Klooster, kes oma sõnavõtus kasutas Eesti luuletaja Doris Kareva sõnu: „Osakem hinnata seda vaikust, mis meil praegu on, osakem selle vaikuse sees meenutada meie rahva väga valusat ajalugu, aga osakem selle vaikuse sees ka kujundada meile palju paremat tulevikku!”
Pärnu Linnavolikogu esimees Cardo Remmel, ja abilinnapead Romek Kosenkranius ning Annely Akkermann tulid mälestuskivi juurde ühise pärjaga. „Ei saa salata, et värin on sees - mitte niiskuse jahedusest vaid kujutluse pärast, mis siin 61 aastat tagasi toimus,” rääkis Cardo Remmel ja tõi näite noorimast küüditatust, kes oli kõigest kolme päeva vanune ja pidi surema juba järgmisel aastal.
Pärnumaa Ülekohtuselt Represseeritute Ühendus “Pärnu Memento” esindaja Kristi Portnov esitas meenutuskilde möödunud aegade koledustest. Ta tõi näiteid tolle aja inimväärikust alandavatest tingimustest, millele tsiliviseeritud läänemaailmas tihtipeale endistviisi viisaka õlakehitusega arusaamatust väljendatakse nagu poleks saanud asi pooltki nii halb olla kuis Balti riikide kannatanud räägivad. Selles tõdemuses oli ka täna kahju, et kooliõpilased ei leia teed mälestuskivi juurde. Siiski oli üks erand. Vanaisa Rein Põld tuli koos oma lapselapse Rebecaga. Veidi hiljem kohtasin veel kahte pisikest särasilmset, kes pole pidanud kogema õuduste öid. Südantliigutav oli vaadata kuidas 7 aastane Rebeca asetas küünla teiste tulukeste kõrvale.
Linnavolikogu aseesimees Jüri Kask esindas Eesti Reservohvitseride Kogu ja Isamaa Res Pulica Liitu. Tema sõnumi võis võtta kokku kahte sõnasse: „Olge valvsad!”
Võimalust vabaks sõnavõtuks kasutas Andrus Eelmäe, kes kutsus üles rohkem austama neid paindumatuid isiksuseid, kes sügaval okupatsiooni ajal hoidsid sirgeseljaliselt vabaduse püüdluse tulukesed elus. Ta nimetas Heiki Ahoneni, Lagle Parekit ja mitmeid teisi. Andrus Eelmäe laulis mälestustseremoonia alguseks Eesti Hümni, luges luuletusi, laulis mitmeid üldrahvalikke armsaid laule ja viimasena lauldi ühiselt Martin Körberi sõnadele loodud saksa rahvaviisi „Mu isamaa armas, kus sündinud ma...”
Samal teemal:
