Sindi ärkamisaegsel raamatukogundusel oli tähtpäev
Sindis on raamatuid laenutatud alates aastast 1882. Kõik tänavused Sindi Linnaraamatukogu ettevõtmised on pühendatud selle tähelepanuväärse sündmuse alguse kestvusele, mida nüüd saab vaadelda 130 aasta pikkuselt mõõdetaval ajaskaalal.
Anne Pusse, Ene Michelis, Rita Raudsepp
Raamat „Sindi raamatukogu 130“
Selleks, et rohkem kui 47-tuhandest päevast Sindi raamatukogunduse ajaloos taastuks enamvähem korrastatud mälupilt, on Sindi Linnaraamatukogu direktor Ene Michelis teinud ära suure töö. Eile hommikul võisid nobedamad olla esimeste hulgas, kes kasutatud raamatute laadalt said koduteele kaasa lisaks muule kirjandusele ka äsja trükist ilmunud raamatu „Sindi raamatukogu 130“. Vähem kui poolesaja leheküljeline paljude fotodega illustreeritud lühike kokkuvõttev üllitis tähendas autori jaoks arvamata palju sügavuti allikmaterjalidesse keskenduvaid töötunde, -päevi, -nädalaid ja –kuid. Michelis ise ütles, et ajalugu uuriva tööga tulnuks alustada vähemalt kümme aastat tagasi, siis saanuks kuni kolm korda mahukama raamatu. Paljud, kes kandsid enesega raamatukogundusega seonduvat mälestuste laegast kaasas, on lahkunud. Siiski said raamatu koostamisel abiks olla 13 endist raamatukogu töötajat. Mõndagi sai teada arhiividokumentidest, mida säilitatakse Eesti Riigiarhiivi varamus ja Sindi Muuseumis. Väärtuslikud on Aino Tumma poolt kirja pandud Sindi Lasteraamatukogu kroonika märkmed ajavahemikus 1952 kuni 1993 ja muidugi Sindi Linnaraamatukogu kroonika, mida toimetab aastast 1993 kuni tänase päevani Ene Michelis. Õnneks leidub mõndagi ka trükikirjanduses ja erinevates ajakirjanduse väljaannetes.
Raamatu läbi lugemise järel võib veenduda selles, et kahtlematult on kultuurilooliselt tegemist Sindi jaoks täiesti uue lehekülje pööramisega. Ilmselt pole sõnadega üle pingutatud ka siis, kui selle tähtsust saab rõhutatud võrdväärselt nii maakondlikult kui ka ülemaaliselt. Tegemist on killukesega eesti rahva ärkamisaegses ühiskonnas sündinud vaimupärandist, mis ei ilmuta õnneks veel läidetud tungla kustumise märke. Loodetavasti ka mitte viie või kümne aasta pärast, isegi mitte järgmise 130 aasta möödumisel. Seepärast julgeks soovida esimesele märksa mahukamat järge, mis avardaks teadmisi veelgi põhjalikumalt ajaloost ja leiaks ruumi ka linna raamatukogu tegemiste lähiajaloo tutvustamiseks. Kohtumised kirjanike, mudilaste, kooliõpilaste või lihtsalt elukogenud inimestega – needki on omaette teemad, mida tasuks jäädvustada pildis ja sõnas kirjanduslikul kultuurmaastikul.
Võibolla oleks väga huvipakkuv kunagi aastate pärast kõvade kaante vahele talletatud sündmusi sirvides ka eilse päevaga kogetule sattuda.
Austus raamatukogu tööle
Pidupäeva tort ja kosmosest langevad raamatud moodustavad tähtpäeva sõnumi
Raamatukogu direktori tänusõnad endistele ja praegustele raamatukogunduse töötajatele said kinnitatud väikese kinkekotikesega, milles tema esimene raamat kõrvuti Sindi kirjanik Tiit Tarlapi loominguga. Viivukese püsti seismisega aga mälestati neid, keda enam kättpidi tänada pole võimalik. Samuti avaldasid raamatukogu tööle tunnustust ja töötajatele tänu Sindi linna asutused, aga samuti päris tavalised inimesed – kõik need, kes tundsid sõpruslikku suhet raamatute ning neid hoidvate inimestega. Michelis selgitas, et raamatukogu pole kliente teenindav ametiasutus. Seega puuduvad kokkupuutes raamatukogundusega mõisted klient ja teenindaja. Seda oli hea kuulda, sest vähemalt Sindi raamatukogu külastades olen tunnetanud midagi tervikliku organismi toimimise taolist. Kuidas seda kujundite keeles täpsemalt lahti seletada, jäägu iga raamatukogu külastaja enda avastada.
Kristiina Ehin
Eelöeldu avastamisele aitasid tublisti kaasa eilse piduliku õhtu peakülalised, abielupaar Kristiina Ehin ja Silver Sepp. Kirjanik ja luuletaja Kristiina Ehin on olnud ka õpetaja. Luulesõpradele pole kindlasti uudiseks teada, et Ehin on noorema põlvkonna luuletajatest üks enam tõlgituid autoreid. Huvitav on seejuures teada, et ta ise on ennast nimetanud elukutseliseks rändluuletajaks. Ilmar Lehtpere vahendusel inglise keelde tõlgitud looming on sama keele kaudu jõudnud eraldi luulekogumikena isegi Walesi kõmri ja iiri keelde. Tema luule ja proosa jõuab ka šoti keeles lugejani. Ehin on esinenud meie lõunanaabrite lätlaste juures, samuti soome-ugri rahvastele, aga ka Rootsis, Taanis, Islandil, Šotimaal, Walesis, rääkimata Inglismaast või ka paljudest paikadest Maarjamaal.
Eile üllatas Ehin oma luulerännakul Sindi rahvast. Eesti filoloogia õpinguga rahvaluulele pühendununa on ta jätkanud oma loominguga pärimuskultuuri alal hoidmist. Juba esimestest kogumikest alates on Ehin keskendunud naiseks, ka neiuks, olemise sisule. Oma magistritöökski valis ta teema "Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist".
Nauditav oli kuulda autori poolt ette loetuna jutustust „Vetelkõndija“. Seda saab soovi korral ka ise uuesti üle lugeda raamatust „Viimane Monogaamlane. Luuletused ja jutud“, mida illustreerivad autori enda joonistused. „Pole midagi põnevamat kui ihaldada meest, kes sind isegi mitte ei märka... Aga mina võitsin ta südame väga lihtsal ja koguni primitiivsel viisil: jooksin ühel öösel ihualasti ta ukse taha. Ütlesin, et öösel ujumas käies oli keegi mu riided pihta pannud. Kõik läks, nagu läks.“ Jutustust sissejuhatavad laused panid kuulajad huvituma, millega lugu jätkub ja mis on lõpuks loo puänt. Jutustuse II osa on ülilühike, aga annab loole pöördumatu käigu: „Hiljuti avastasin, et mu mehe pea käib kukla tagant lahti... Kui Jaan pärast väsitavat tööpäeva koju tuleb, teeb ta luugi lahti ja võtab oma ajud välja. Need tossavad laua peal, Jaan aga sirutab jalad diivanil välja ja vaatab mind õnnelike ja uimaste silmadega.“ Jättes meenutuses enda teada Ehini hästi tekstiga harmoneeruva hääle, avaldan lugejas loodetavalt samasugust huvi tekitades üksnes mõned IV osa viimased laused: „On aasta pimedaim aeg ja kõik näib kuidagi lootusetu. Meri on kinni külmunud ja vetelkõndijal pole sinna asja. Aga niipea kui jääd lähevad, kavatsen uuesti proovida. Oma annet arendades arendan ka oma armastust. Üht teiseta pole olemas.“
Sarnaselt proosaga ahvatlesid Ehinit kuulama ka tema luuleread. Teadmata, mida tunnetasid ja mõtlesid minu ees, kõrval ja tagaridades liikumatus tasaduses istuvad kuulajad, ühinen ma selle arvamusega, mida Jan Kaus on 2010 aasta Loomingus kirjutanud: „Hoolimata sellest, et „Emapuhkuses” valitseb vabavärss, ei ole Ehinil eeldatavasti vaja pidevalt seletada, miks ta riimi ei kasuta... tema esinemised meeldivad ja lähevad südamesse, ta luule kõlab hästi... Sestap ei anna kuidagi kahelda Ehini luule olulisuses ja vajalikkuses.“ Olgu selleks näiteks kaasa mõtlema kutsuvad värsid:
Maantee all
on ammune saanitee
hobuvankriroopad
härjavankrivaod
Maantee all on alepõld
muinaspõld
jaanilõkkease
ohvrikivi
Kristiina Ehin
Silver Sepp
Luulet ja proosat täiendas fantasist Silver Sepp, kes enamasti kutsub helid ja lauluviisid esile enda valmistatud fantaasiapille kasutades. Kui Sepp vana kohvriga lavale sammus, ühe laua sobivale kohale asetas ja kardinate varjust isevärki „kolaka“ lauale asetas, tekitas see kõigis, kes varem selle mehega kohtunud polnud, õigustatud küsimusi. „See on võrguhark,“ selgitas Sepp ja jutustas kolikambrist valge kätte toodud tööriista juurde põneva loo. Seejärel osundas ta suurtele naeltele, mis olid mehe enda kätetöö tulemusena andnud võrguhargile uue elu. Sepp ongi seepoolest ainulaadne pillimees Eestimaal, et püüab kõikvõimalikule argisele kila-kolale pookida külge muusikalise kõla.
Kahe viiuli poognaga naeltel libistades sundis ta raua imepäraselt helisema. Helivõimendusega tuli tasane metalne sahin tugevamalt kuuldavale ja samal ajal salvestatud lugu läks ilma käte abita kohe taasesitamisele. Sepp astus lavalt maha publikule lähemale ja koorijuhtimist imiteerides palus ta kuulajaid etteantud sõna „jee-eee“ kuuldud viisi pidades kaasa laulda. Kõik see õnnestus nii hästi nagu oleks korduvalt juba eelnevaid proove tehtud. Seda, et ta ka tavapäraseid instrumente oskab mängima panna, demonstreeris Sepp kitarril. Aga muidugi vajas seegi keelpill täiendamist ja sealsamas kuulajate pilgu all sidus ta kleeppaberiga kõlakasti külge lauajupi, mis pidi andma efektsema kõla. Isegi tavalise elektrijuhtme kõri muutis ta meloodiat tekitavaks helikõriks kui ta seda pea kohal keerutas.
Pärast kontserti tiris Sepp lavakardinate vahelt välja veel mitu iseäralikku instrumenti ja näitas asjahuvilistele nendegi riistade erinevaid muusikalisi võimalusi. Üks paljudest oli jalgrattalt eemaldatud esiratas, mille ta pani trummi asemel tümpsuma, võbisema ja pinisema.
Eesti kõige erilisemate pillide meistri tiitlit omav Sepp suudab suurte naeltega naelutatud puupakust, vana jalgratta esirattast, vett täis plast- või plekkanumast, nööri külge riputatud lauajupist, voolikust, lihvimismasinast, aga ka kasutuskõlbmatuks muutunud tolmuimejast välja meelitada täiesti imepäraseid helisid.
Samal teemal:
