"Sindi elu piltides" esmalt veel arvutiekraanilt nähtuna

Lõpptulemusest algusesse

Veel 6 päeva tagasi tuli raamatu „Sindi elu piltides“ toimetajal Sigrid Jamnesel teha otsustavaid valikuid kõige pisemates üksikasjades, mis pidid jätma esmakordselt pildialbumit kätte võtvale uudistajale üllatavalt ahhetama paneva mulje. Istusin tollel kolmapäevasel ennelõunal ametniku töökabinetis ja nihutasin tooli lauale aina lähemale, et paremini mõista lõppjärgus oleva töö tohutut mahtu ja vastutust tulevase raamatu vaataja ees. Kuulates Jamnese entusiasmist tulvil olevat tahet, meenus Sindi Muuseumi paraadukse sisekülje kohale paigutatud suurte tähtedega kiri: „Minevik on oleviku osa ja tuleviku eeldus.“ Öeldu mõtestaja on Lennart Meri.

Toimetaja pööras arvuti ekraani minu poole ja küsis, kas needid peaksid pruunil kaanel olema kuldsed või hõbedased? Ta ise eelistaks hõbedaseid. Jäin vastuse võlgu, sest tegelikult mõtlesin kuldseid, aga polnud oma maitsevalikus kindel. Jamnes haaras telefoni Tallinna helistamiseks. „Saatsin oma mehe Avo pealinna. Tal on väga hea maitse,“ sõnas ta numbrit valides. Telefoni teises otsas selgitati kuldsete neetide sobivust nõnda, et toimetaja nõustus hüva nõuandega. Album on kavandatud väiksema vanaaegse fotoalbumi välimusega. Alguses taheti kasutada looduslikumat paberit, aga see vanub kiiremini. Läikiva kriitpaberi kasuks ka ei otsustatud ja leiti, et parim oleks poolpaks kõva koltunud varjundiga paber, mis jäljendaks vaateliselt aegu näinud paberit.

Linnapea Marko Šorin ja Jamnes panid kahasse raamatu koostamise mõtte laagerduma mullu oktoobris-novembris. Intensiivselt asuti tööle selle aasta alguses.
Küljendaja-kujundaja Katrina Tang on inimene, kelle tööta poleks olnud võimalik pilte ja tekste raamauks sobitada. „Alguses tuli Katrina oma ideega. Läksime Sindi mäluasutusesse ja tassisime suure hulga pilte linnavalitsuse majja. Pärast tulid oma teadmistega muuseumi juhataja Heidi Vellend ja Marko, et paigutada ajatelg õigele kohale.

Linnapea keskne roll

Väga suure töö tegi linnapea Marko Šorin, kellele kuulub raamatu väljaandmise algidee, kes otsis arhiivimaterjalidest ja vanadest ajalehtedest piltidele alltekste. Jamnes võttis laualt väljatrüki, millelt tsiteeris linnapea sõnu: „Käesolev raamat käsitleb Sindi elu piltide abil kuni aastani 1940. Kuigi kogu Sindi lugu koondus tollel ajal ainsa – tekstiilivabriku – ümber, on taotluslikult vabriku ajalugu välja jäetud. Vaatamata vabrikus koos töötamisele, on sintlasi aja jooksul iseloomustanud ühine tegutsemine ka vabal ajal. Olgu selleks siis muusika, teater, sport või muu. Ega muidu oleks meie linna ajalugu nii huvitav ja väärikas.“ Jamnes peatus viivuks mõttesse ja lisas ette loetule juurde, et kahtlematult oli raamatu koostamisel suureks abiks linnapea sügavad teadmised Sindist.

Süvitsi ajalukku

„Ajalooprofessor Adu Must kirjutas esimese raamatu „Sindi linn ja 1. detsembri nimeline vabrik 1833-1983“ tekstiilitööstuse keskselt ja siis hakkas tiksuma mõte, et siin elavad ju inimesed, kes tegelevad nii paljude asjadega: laulu, tantsu, pillimänu, näitlemise ja muu seltskondliku tegevusega. Täitsa uskumatu. Kasvõi seesama lugu, mis siin raamatus näha – vabatahtlik tuletõrje ja kuidas see areneb. Nad käivad puhkpille mängimas, et saada oma ühingule raha,“ rääkis Jamnes pildile juurde lugu, mis nüüdsest praktikast erineb. Praegune lootus on keskendunud rohkem sellele, et raha tuleb linnavalitsuselt, aga seda lugu nähes tundub, et inimesed olid ise agaramad. 1927. aastal 5-aastaseks saanud tuletõrje ühingul oli üle 60 liikme. Ühingul oma orkester ja meeskoor. Raha saadi pidude korraldamisest ja loteriidest. Algselt toetas tegevust vabrik, hiljem ka linnavalitsus.

Selles raamatus hakkab silma, et Sindi oli kirjeldataval ajaperioodil väga paljus esimene. „Põhjus võis olla selles, et vabrik toetas paljusid ettevõtmisi – laulukoore, orkestri- ja sporditegevust, vabaühenduste liikumist. Piltide alltekstides näeme korduvalt: esimene, esimene, esimene…,“ loetles Jamnes inimeste ettevõtlikust ilma endale hingetõmbe pausi lubamata.

„Me tahtsime teada kõike, et oleks mingisugune ülevaade täpselt selles ajas, millele viitame. See bussiga foto on nii vahva,“ ning liigubki suure pildiga paberileht mulle lähemale. Tõepoolest tekitab põnevust ammune foto Sindi-Pärnu liini sõitnud bussist, mida vestleja varmalt tutvustas. Pildi alt saab lugeda, et autobuss ühendas Pärnut ja Sindit alates 1923. aasta 3. juulist. Vedajaks oli Karl Siitan & Ko. Siitani kompanjoniks oli sintlane Albert Sauga. Üks ots maksis 60 marka. Sindi peatus oli kuni 1931. aastani turuplatsi ääres. Hiljem viidi üle raudteejaama juurde.

„See on kooliõpilaste karnevali pidu ja ega siin midagi muud erilist polegi kui jalutati läbi Sindi ja lõpuks tehti koolimaja juures pilti. Iseenesest suurt lugu ei ole, aga ikkagi kena pildike möödunust. Sintlane Liia Oras leidis piltidelt üles nii ema kui isa. Järelikult on mingil osal sintlastest selle albumiga emotsionaalsem side. Üldisemalt võttes on tegemist ühe paikkonna kultuurilooga.“

„Katrina jaoks räägivad need pildid täiesti teist lugu. Meie koostöö alguses vaatasime läbi suure virna kuni 1940. aastani Sindi elu ja tegemisi kajastatavaid albumeid. Katrina valis välja pildid, mis tema pilgu läbi kõnetaksid ja sobiksid albumisse. Linnapea Marko Šorin ja muuseumi juhataja Heidi Vellend jälgisid ajaloolist telge ning tekstiosi.“

Jamnes suutis vestlust suunata sellise oskusega, et tundsin end kohati piltide vaatamise ja tekstide lugemise juures raamatu valmimise osalisena. Toimetaja oli sedavõrd innukalt keskendunud oma töösse, et tema emotsionaalne südikus haaras paratamatult nii pildid, teksti kui ka laua vastasservale nõjatuva külalise samasse fookusesse.

Saima Piirsalu süsteemsus

„Me otsisime teatud alltekste. Abi saamiseks pöördusime Saima Piirsalu, kui endise Sindi Muuseumi juhataja poole. Palusime, tal pildimaterjal üle vaadata ja oma hinnang anda. Saima tuli ülejärgmisel päeval linnavalitsusse, mõtted paberile märgitud, et midagi olulist meelest ei läheks ja selgitas väga põhjalikult kuidas ta muuseumi juhatajana omal ajal teemapõhiseid väljapanekuid koostas, kogus kokku sintlaste mälestusi. Tema väärtuslikud mõtted aitasid meid edasi. Nii kaasasime Saimagi oma töösse,“ jutustas toimetaja.

Sindi enne Sindit

Marko Šorin on usin vanade ajalehtede uurija. Ka see lõik Pärnu Päewalehest (07.08.1937) on tema välja otsitud: Veel 110 aastat tagasi lendasid Taali, Sindi ja Pustuski mõisade vahelisel sool haigurid ja jõekaldal olevas padrikus hulkusid üksikud metsloomad. Inimesel polnud tollal sinna asja. Ja Pärnu jõgi – see kuivas põuastel suvepäevadel sääraseks nireks, et üksik karjapoiss end lõbustas jõest üle hüppamisega, kasutades selleks keset jõge torgatud teivast.
See oli Sindi, siis kui ta veel polnud Sindi – Eesti omapäraseimalt arenenud tööstusasula. Sindi, nagu meie teda tunneme, sai alguse 1832. aastal, mil asutati Sindi vabrik. Peagi ehitati Pärnu jõe kaldale massiivsed vabrikuhooned, millele mõne aja pärast seltsisid veel suurelt osalt tänini püsinud tööliselamud – „kasarmud“, ja osa „altmaju“ ning Sindi pais – kunstlikult ehitatud veekukkumine.

Maie Kaisi kui arhitekti mälestused

„Ära märkida tuleb ka Maie Kaisi nimi. Saatsin talle kirja ja palusin selgitada, milles seisnes aastani 1940 Sindi linna fenomenaalsus – omapärane linna kuju? Maie Kais kirjutaski, et Sindi asundus rajati kahele teljele – vabriku ja kooli-kiriku telg ristub Sindit läbiva Pärnu maantee teljega. Telgede ristumise piirkond moodustas Sindi südamiku. Vabrikut ja kooli ühendavalt teljelt avanesid suurepärased vaated nii vabriku suunas, kus täpselt teljele oli paigutatud kellatorn, kui ka 1901. aastal valminud tolle aja kohta väga suurejooneline punasest tellisest koolihoone. Pärnu maantee äärde planeeriti elamute ehitamist. Kahe olulise telje ristumiskoht ümbritseti väikeste parkidega, mis rõhutas veelgi vabriku ja koolihoone monumentaalsust.

Pearõhk fotodel

Kuid tekstide osakaal on raamatus üsna tagasihoidlik ja pearõhk asetatud ennekõike piltidele. Fotode leidmisel on olnud suureks abiks Heidi Vellend, kes sidus end kuude pikkuselt piltide arhiivi varamusse. Huvitavaid pilte, mida oleks soovinud lisada oli väga palju, tuli teha raskeid valikuid, jälgida nii visuaalset pilti, ajaloolist telge ja lihtsalt lugu, mida soovisime albumi kaudu jutustada. Fotosid saadi ka Eesti Filmiarhiivist ja erakogudest. „Lõpupoole, kui saime aru kuidas kõik pildid peaksid hakkama olema, asusime uurima, kelle erakogus võiks olla kõige parem foto sellest samast asjast. Oma fotosid lubasid kasutada Ülo Kull, Vanda Kirikal, Raimo Kalda, Kärt Lind ja Marko Šorin. Tänu neile tegimegi mõningaid vangerdusi ja vahetasime pilte paremate vastu välja. Et keegi fotode kasutamise eest honorari ei küsinud, näitab samuti sintlaste abivalmidust.“

Oluline abi kõrvalt

"Keeleliselt aitasid albumi teksti osasid üle vaadata Sindi Gümnaasiumist raamatukogu juhataja Imbi Jalakas ja emakeeleõpetaja Raili Juss,“ nimetas Jamnes tänutundes abiliste nimesid. Samas sai toimetaja hinnangul lauseehitus emakeele tundjate inimeste abiga palju paremaks. Ennem trükki minemist vaatas teksti üle veel ka sekretär Ülle Lilles. „Teksti shrifti pakkus välja Katrina Tang. Minu arvates see lihtsalt sobib nende piltidega.“

Raamat on seotud tornikellaga

„Mõned võibolla küsivad, et miks linna 75. juubeliks ajalooraamat kuni 40. aastani? Mulle tundub, et Sindi ajaloost oleks palju kasulikku kaasaega üle võtta. Minu jaoks ei ole valmiv album üksnes ajalooraamat, vaid palju enamat,“ osundas Jamnes peamisele. Albumist nähtub kuidas sintlased elasid, millega tegelesid, milline nägi välja keskkond, kuidas liigeldi ja palju muudki.

„Sellele albumile võiks näiteks viie aasta pärast ilmuda järg Nõukogude perioodist ja kümne aasta pärast taastatud õigustega Eesti riigist kuni raamatu koostamise ajani välja. Võiks leida uue väljakutse, seekord oli selleks tornikell,“ pakub Jamnes väärtuslikke ideid neile, kes Sindi linnas edasi jätkavad. Kahjuks Jamnes ise lahkub juba mõne päeva pärast Sindist kodule lähemale, kus teda ootab uus väljakutse, aga tema soovitus on sarnaste albumite välja andmist jätkata. "Sindist pole ju väga palju raamatuid. Adu Musta raamat ongi ainus, mida tean ja olen ise lugenud.“

Ühtlasi leidis Jamnes, et miks mitte välja anda ka kogumikku, mis kajastaks linna viie aasta tähtsamaid tegemisi ja saavutusi kaasajal. „Aga see, mis praegu valmib, paneb sümboolselt punkti Sindi ajaloole aastani 1940. Presidendi kella avamisega 1. mail, võib Sindi ühe etapi ajaloost sümboolselt lõppenuks lugeda.

Valminud trükiseid toomas

Olen kärsitu ja ei malda homseni oodata. Palun avada ühe pakkidest, et hoida esimesena „trükisooja“ raamatut enda käes. Aegu näinud fotoalbumit meenutava kogumiku värskelt lõhnaval 62 leheküljel näeb 60 fotot. Trükitöö ja köitmise tegi Alfapress ning esimese koguse väljalaske eksemplaride arv 100. Ühe raamatu hind 14 €. Saan esimese albumi omanikuks  ja olen ootusest põnevil, et võimalikult kiiresti leida võimalust albumiga põhjalikult tutvuda.

Kasutan sobivat hetke autogrammi küsimiseks ja ajal, mil Sigrid Jamnes ning Marko Šorin kirjutavad, viirastuvad veel mõned tähelepanuväärsed Lennarti ütlemised: „Kui tahad rajada midagi uut, siis tuleb see uus mõtestada minevikuga.“ Ja alati Sindi Muuseumist väljumisel jätavad mind jälitama sõnad: „Nendel, kes mineviku unustavad, on raske olevikuga toime tulla – tulevikust rääkimata.“

Samal teemal: