Rist meenutab raskeid Sinimägede lahinguid
Eile kogunes Põrguaugu mäe (ka Põrguhauamägi, Grenaderimägi, Sõdurite mägi) lääneserval asuva Sinimägede memoriaalil toimund Eesti Relvagrenaderide Diviisi veteranide kahekümnendale kokkutulekule umbkaudu 300 inimest, et meenutada 68 aasta taguseid kaitselahinguid ja mälestada kaitselahingutes langenud võitlejaid.
Langenute mälestamiseks toodi lilli ja pärgade panekut saatis laul „Puhake paremad pojad“, Karl Eduard Sööt. Sõdurilauludega esinesid Margus Põldsepp, Sulev Salm, Boris Takk jt.
Ühislauluna lauldi teiste hulgas „Eestimaa mu isamaa“, Villi Andi (Friedrich Kuhlbars) / F. A. Schulz. Sõdurilõuna valmistas Alutaguse Maleva Naiskodukaitse.
Sündmus algas tervitusega Eesti lipule ja Eesti hümniga. Kokkutuleku eeskõnelja Raivo Trass esitas mitmeid päevakohaseid luuletusi. EELK Narva Aleksandri koguduse õpetaja Viljo Jürjo luges Vanast Testamendist prohvet Jeremija sõna: „Siis ma jätan teid elama siia paika, maale, mille ma andsin teie vanematele muistsest ajast igavikku.“ Kokkutulekule oli registreerunud 8 sõnavõtu soovi.
Veikko Luhalaid ja Endel Lindaja sõnavõttude kokkuvõtted
Vaivara valla nimel tervitas kokkutulnuid volikogu esimees Veikko Luhalaid (Keskerakond). Tema sõnul jäi mäletajate meenutuste kohaselt selles maakitsuses pärast viimaseid lahinguid püsti veel vaid kolm elamiskõlblikku maja, kuigi enne sõda elas seal paigus umbes 8 tuhat inimest. „Kui me vaid oskaksime ette aimata nende mõtteid, kes sõjad valla päästavad, kui lihtne oleks siis teha valikuid,“ arutles Luhalaid, kes nentis sedagi, et kahjuks ei ole Eesti riigijuhtidest mitte keegi saanud, tahtnud või polegi neid lubatud sellele sündmusele tulla.
Eesti Vabadusvõitluse Keskuse esimees Endel Lindaja ütles, et kokkutuleku peamiseks põhjuseks on saanud Eesti vabadusvõitlejate ja metsavendade mälestamine.
Harald Mäepalu ja Tarmo Kruusimäe sõnavõtud
Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu esimees Harald Mäepalu sõnas, et taoline kogunemine tähendab ka meenutuste aega. Ta ütles, et Vene kommunistlik terror oli see, mis lepitas eesti mehe võõra mundriga. „Võitlus soo mülgastes ja Sinimägedes tõi meie rahvale suuri kaotusi, kuid see polnud asjata, sest 8 kuud rinde peatamist võimaldas 7% rahvast põgeneda läände,“ rääkis Mäepalu, kelle sõnul need 7% jätkasid vabas maailmas võitlust Vene-Nõukogude okupatsiooni vastu, mis omakorda tegi Eesti taasiseseisvumise palju lihtsamaks. „Rahvas, kes oma vabaduse eest ei võitle, on hääbuv rahvas. Kui laev väljub sadamast, peab ta ka jõudma sadamasse! Nii on öelnud Wermahcti sõdur, Nobeli kirjanduspreemia laureaat Günter Grass,“ tsiteeris Mäepalu, kes meenutas kirjaniku kirjeldust 1945. aastal põgenike laeva uputamist Punaväe poolt. „Suure Saksa ookeani auriku peal oli 9000 kaitsetut ja süütut põgenikku - naised, lapsed, vanurid – kellest suudeti päästa ainult tuhatkond. Punaväe allveelaevast lasti välja kolm allveeraketti, mis kõik tabasid laeva. Ka vee peal ulpijaid tulistati,“ tõi Mäepalu näite Punaarmee koletustest, mis ei erinenud kuidagi teisest sõja vallandanu koledustest. „Sind issand kiidan kõigest väest, mind röövel päästis röövli käest,“ võttis Mäepalu kokku kahe vaenupoole tegevuse, mille vahel eestlane on püüdnud ellu jääda.
IRL-i rahvuslaste juht Tarmo Kruusimäe tundis head meelt sellest, et aastaid antud lubadus on nüüdseks täidetud ja Riigikogu on viimaks tunnustanud ka vabadusvõitlejaid. Ta nimetas ka Mart Laari nime kuna toonase kaitseministri rassimine päädis lõpuks kaua oodatud Riigikogu avaldusega 14. veebruaril.
Rist meenutab raskeid kaitselahinguid Sinimägedes, mis toimusid 68 aastat tagasi
Trivimi Velliste tõdemus
Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste kõneles sellest, et kuigi tulirelvad Sinimägedes vaikisid juba 68 aastat tagasi, kestab sõda ise edasi. Venemaa saatkond on teadupärast kuulutanud Eestile psühholoogilise sõja, mida oleme olnud sunnitud pidama juba õige palju aastaid. Velliste sõnutsi on inimpsüühikal palju tasandeid. Üks olulisem neist on alateadvus, alateadvuse üks tähtsaid omadusi teatud juhtudel on aga süütunne. Ta küsis, kas see psühholoogiline sõda, mis meie vastu on kuulutatud, ei ole mitte ajendatud selle sõja kuulutajate süütundest, mida nad teadlikult ei saa veel tunnistada, aga mis on olemas nende alateadvuses. See on suur ja ränk süütunne II maailmasõja vallapäästmise eest kuritegeliku kokkuleppe kaudu teise süüdlasega. Kokkulepe sündis Stalini ja Hitleri vahel ja määras pikkadeks inimpõlvedeks terve Ida-Euroopa käekäigu.
Velliste rääkis, et neile, kes süüdistavad Eestit Pikal tänaval, on meil põhjust meelde tuletada ühist võitjate paraadi Bresti linnas pärast seda, kui kangelaslikud Saksa ja Vene väed olid purustanud Poola ja jagasid omavahel saaki pidulikul paraadmarsil sügisel 1939.
Eesti valikust 1939. aasta sügisel rääkides kinnitas Velliste, et iga rahvas, eriti aga väike rahvas, kes on sunnitud valima halva ja veel halvema vahel, ei mõtle ega saagi mõtelda müüdi loomisest tulevastele põlvedele. Selles olukorras mõtleb rahvas alati ja esimeses järjekorras ellujäämisest. Ja kui vähegi võimalik, siis ka võidust. Selle tõttu oli Velliste arvates täiesti loomulik ja loogiline, et 1939. a. sügisel pidi Eesti poliitiline juhtkond esimeses järjekorras mõtlema võimalikult väikestele Eesti kaotustele ja oma rahva elu hoidmisele hetkeks, kui avaneb võimalus võidelda mingisugusegi võidulootusega. Aga mingisuguselegi sõjalisele võidule sai Eesti loota vaid juhul, kui oleks olnud relvastatud tugev liitlane. Selline riik võis Velliste sõnul
1939. aastal olla ainult Saksamaa. Ehkki see oli halb valik, tuli valida kahe halva vahel. Nendel päevadel oli suur Poola riik äsja puruks löödud. Seda fakti ei tohi kunagi ära unustada ja ei tohi unustada sedagi, et Soome talvesõda oli siis veel tume tulevik.
Velliste kinnitas, et meie võime oma tagantjärele tarkuses rääkida, mida me tahame, aga me peame suutma asetada
ennast nende inimeste olukorda, kes pidid äärmiselt lühikese aja jooksul langetama äärmiselt raskeid valikuid. Ta ütles, et tunduvalt meeldivam oleks täna tagantjärele tarkuses rääkida sellest, et lahinguid Sinimägedes peeti oktoobris 1939 sinimustvalgete lippude all. Ta küsis nendelt Tallinnas Pikal tänaval, kes Eesti riiki süüdistavad, kas nad teeksid seda sama moodi, kui me oleksime võidelnud nende vastu sinimustvalgete lippude all.
Ta ütles ka, et siiski pole kuulda olnud, et Moskva oleks väga südikalt süüdistanud Soome Vabariiki vastupanu eest Karjala kannasel. Ei ole kuulda olnud, et soomlasi oleks süüdistatud selles, et nad hoidsid kinni kümneid diviise Soome rindel, selle asemel et need diviisid oleksid kergemini pääsenud Berliini. Velliste kinnitas, et sellisel juhul on meil au teatada Venemaa saatkonnale Pikal tänaval: meie, eesti sõdurid, sõdisime Vene diviiside vastu täpselt samal põhjusel, nagu võitlesid Soome diviisid, ja selles olukorras, kui küsimus on ellujäämises, ei ole mundri
värvil ega relvade margil mingisugust tähtsust. Või kui on, siis on see kolmandajärguline. Velliste sõnutsi on esimene küsimus vabadusest ja ellujäämisest. Seetõttu rõhutas ta, et me ei anna mitte tolligi järele, kui kuulutame, et meil ei ole mitte kunagi mitte kellegi ees vaja mitte midagi õigustada. Velliste oli kindel, et oma tõe paremini teatavaks tegemiseks idanaabritele peame seda talle ikka ja jälle kordama, aga sama oluline on, et meie ajaloolist tõde tunneks hästi meie liitlased.
Velliste soovis, et viie aasta pärast saabuval Eesti Vabariigi 100. aastapäeval esilinastuks nii Eesti, Euroopa kui ka Põhja-Ameerika ekraanidel täismõõduline mängufilm „Sinimäed“.
Velliste juhtis tähelepanu sellele, et meie esimene vabaduse aeg – arvates sealt maha 1918. aasta Saksa okupatsiooni – oli lühem kui 22 aastat. Järgmisel kevadel lööme me selle olulise rekordi – meie teine Eesti aeg saab pikemaks esimesest Eesti ajast. Ta soovis, et meil ei tuleks hakata kunagi kolmandat rekordit lööma. Velliste lootis, et teine vabaduse aeg kestab kaua, selleks on vaja, et meie noored vaataksid austusega silma oma vanaisadele.
Ta väljendas head meelt, et kohale olid tulnud ka mõned eriti eakad sõjamehed – Erik Lindaja ja Edmund Ranniko. Ranniko, kes oli Eesti Muinsuskaitse Seltsi suurehingeline toetaja, sai tänavu 90-aastaseks ja tuli kohale Austraaliast. Ta on üks neid, kes algatas korjanduse veerand sajandit tagasi Eesti Muinsuskaitse Seltsi heaks. See oli aeg, kui toodi välja sinimustvalged lipud esimest korda nii suurel hulgal pärast II maailmasõda, ja see oli aeg, kui alustati Vabadussõja ausammaste taastamist. Velliste tuletas meelde, et sel sügisel tähistab Eesti Muinsuskaitse Selts oma 25. aastapäeva. Ta tänas arvukaid väliseestlasi, kes tookord seltsi toetasid.
Velliste tegi ka kummarduse nendele noortele, kes korraldasid ürituse 20. diviisi sõpradele. Ta pidas imetlusväärseks, et kuigi vanade sõjameeste read paratamatult hõrenevad, oli kohal mitte sugugi vähem rahvast kui varajasematel aastatel. Velliste kinkis Kindral Laidoneri Seltsi nimel 20. diviisi sõpradele, koosoleku korraldajatele, seltsi poolt väljaantud raamatu „Iseolemise vägi“. Teos räägib Rein Randveerest, kes elas 98 aasta vanuseks ja kes lahkus meie seast kolm aastat tagasi. Velliste märkis, et Rein Randveer ei väsinud kunagi Sinimägede kokkutulekule tulemast. Rein Randveer oli see mees, kes rajas Kindral Johan Laidoneri Seltsi ning ka Kindral Laidoneri Muuseumi. Raamat „Iseolemise vägi“ on ühtlasi kokkuvõte meie võitlusest Teises maailmasõjas.
Trivimi Velliste: "Neile, kes süüdistavad Eestit Pikal tänaval, on meil põhjust meelde tuletada ühist võitjate paraadi Bresti linnas 1939. aasta sügisel pärast seda kui kangelaslikud Saksa ja Vene väed olid purustanud Poola ja jagasid omavahel saaki."
Lõunanaabrite tervitused
Oskars Krigers ja Gundars Kalve
Läti rahvusliku jõu esindaja Oskars Krigers meenutas, et Eesti ja Läti legionärid võitlesid koos ühise vaenalse vastu kui ta ründas tervet Euroopat. Noorleegionär Gundars Kalve ütles Prantsuse kindrali sõnadega: „Rahvas näitab oma suurust sellega kuidas ta suhtub oma sõja kaotanud sõjameestesse. „Meie, Eesti ja Läti legionärid kaotasid II maailmasõja ainult juriidiliselt kuid emotsionaalselt me võitsime selle sõja ja legionäärid väärivad tunnustust rohkem kui ühel päeval aastas,“ ütles Kalve, kelle sõnul pole oht kuhugile kadunud ja vaenlane on Troja hobusena imbunud kõikjale meie küladesse ning linnadesse
Täiendav galerii:
Samal teemal:
