Vaasa pargis 18.- 22. juunini toimuval Pärnu skulptuuripäevadel on materjaliks valitud kuusk ja haab.
Alates kella 11-st hakkasid vihmasabinad töömehi häirima, aga nii ei kestnud see kogu päeva ja skulptorid said puupakkudele lisada oma loomingulist nägemust ka paremates ilmastiku oludes.
Eile keskpäeval nähtud istumisele oli ööpäev hiljem lisandunud veel teinegi analoog. Üllar Kallaud ei õnnestunud küll tabada, sest tema töö näikse juba päris lõpusirgel olevat ja kiirustamiseks ei paista tal praegu kiiret olevat. Rait Pärg istus tugitoolis ja kiitis meistri tööd. Proovisin minagi vaba pinki. Uskumatult mugav poolik munakoor, millest ei tahakski enam tõusta. Jutt kõmiseb kohe kõrvadesse tagasi ja tekib kõlakoja tunne, kus tahaks lausa laulujoru lahti päästa. Keegi vanem daam astus ligi ja proovis samuti mõnusat istet. Tema arvates võiksid sarnased pingid olla reastatud näiteks vallikraavi ületavale sillale viiva tee äärde, et jalutajad saaksid jalgu puhata.
Rait Pärg oli jõudnud Seal’i näojoonte uuristamisega juba sellise tulemuseni, et näolapp hakkas sarnanema pildilt nähtuga. Eilsest tööpäevast oli skulptor õhtuks sedavõrd väsinud, et Vallikääru ei jõudnud. Aga Seal’i on ta võrdlemisi lähedalt näinud kolm aastat tagasi. Tuntud popstaar Seal esines 2008. aasta juunis Saku Suurhallis, kus laulja võitis lõplikult ka tänase puuvoolija poolehoiu.
Vahepeal külastas skulptuuripäevadel osalejaid ka Kalle Voolas, kes 25 aastat tagasi augustikuus Vaasa pargi mälestuskivi avas koos Raimo Vahteraga. Täna saagis Raimo Vahtera haavapakust välja palavat armastust. Vaasa mees ise nimetab tööd oma emakeeles „Kuuma rakkaus“.
Rait Pärg vaatas igatseval pilgul kauges kaares ringi, et näha kas mõni mööduja veel skulptuuride juures peatuks. Tema arvates peaks toimuval olema suurem ajakirjanduse tähelepanu ja inimesed võiksid julgemalt tulla lähemalt tegevust uurima. Skulptuuripäevad pole mõeldud ainult kuuele skulptorile, kes viiel päeval palehigis ainult selleks tööd teevad, et viimasel päeval anda töö viivuks vaatama tulnud piltnikele pildistada ja arvustajatele arvustada. Skulptuuripäevad võimaldavad enamat, selgitas Rait Pärg, kelle arvates võiksid inimesed saada kogu loomeprotsessi toimumisest samasuguse elamuse nagu näiteks kontserdil muusikuid kuulates.
Täna õnnestus kohata ka eile nägemata jäänud Kalervo Ketoneni, kes napisõnaliselt naise juures toimetas.
Ka Viljar Viik pole suurem jutumees ja eelistab süvenenult peitliga kahes tüve otsas voolitud kätele kunstipärasemat ilmet anda. Mis sellest huvitavast tööst ikkagi lõpuks välja koorub, jääb esialgul mõistatuslikuks saladuseks.
Saladuse kate on ka „Pärnu sümbolil“, mida teevad Harri Lehtinen ja Susanna Lehtinen.
Samal teemal:
