Sügiskonverentsi teemaks: „Kas muretseda vananemise pärast?“

Isamaa ja Res Publica Liidu seenioride kogu pidas 18. oktoobril oma traditsioonilist sügiskonverentsi, kus teiste esinejate seas pälvis Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi ekspert-projektijuhi Helve Kase rohkete faktidega ettekanne erilist huvi, kuid tekitas ka üleüldist pahameelt põhikoolis lastele antavast arusaamast eakate kohta.

Helve Kase, ekspert-projektijuht Eesti Avatud Ühiskonna Instituudis

Kase ütles, et negatiivset paradigmat sisendatakse pisut üle viiekümnendatesse eluaastatesse jõudnud inimestesse lubamatul viisil ja seda võimendatakse ka põhikooli klassides õppivatele lastele. Ta tõi näiteid kooliõpikutes. Inimeseõpetusest võivad 7. klassi õpilased lugeda 55/60-75aastaste kohta järgmist: Jõud hakkab kahanema. Õppimisvõime väheneb, mälu nõrgeneb, meeled nürinevad. Sellel eluperioodil tuleb loobuda tööst ja harjumuspärastest elukorraldustest, tööind juba vähenenud ja sageli ollakse tööst loobunud. Võib tekkida ka tunne, et elu on liiga lühike ning kõike ei jõutud saavutada – elu on elatud asjatult, tuleb harjuda üksindusega jne.

Vanemaealiste negatiivset kuvandit aitab samas vaimus jätkata ka 2012. aastal väljaantud 8. klassi õpik. Raamat kinnitab, et Eestis süveneb vananemine ja neljandik elanikkonnast on pensionärid. Väidetakse, et võrreldes teiste Euroopa riikidega iseloomustab Eesti eakaid dementsuse (ajufunktsioonide – mõtlemine, mälu, arutlemine, planeerimine – järkjärguline langus, mille süvenemisel ei ole inimene võimeline teostama igapäevaelu toimetusi ja on ka ise sellepärast häiritud) ja depressiivsuse väga suur esinemissagedus.

Kirjeldatud viisil eakate dementsusest kuuldes meenus paralleelselt mullu novembris IREN-i naiskogu sügiskonverentsil kuuldud Andres Arrak, kes vahendas ühe Tallinna üldhariduskooli matemaatika õpetaja näidet. Matemaatikaga tekkivat viiendas klassis raskusi õpilaste suutmatuse tõttu keskenduda pikematele tekstiülesannetele, mida peaks mõttega süvenenult lugema. Viierealise teksti lõppu jõudes unustatakse juba esimene lause.

Nüüd õpetatakse koolides, et neist lastest viiskümmend aastat vanemate inimestega on lugu veel hullem. Kase tõi isikliku hiljuti kogetud näite ühest väga noorest teenindajast mobiiliäris, kes olevat väga suure kahtlustusega vangutanud pead, kui ta soovis nutitelefoni. Näitsik andnud selgelt mõista, et selline asi käivat ostjale tema iga arvestades kindlasti üle mõistuse.

Rääkides teemal „Vanemaealised – tuleviku tööjõud Eestis?“ tõdes Kase, et riik on jõudnud demograafilisse olukorda, kus rahvastik sündivuse vähenedes kahaneb, kuid samas elavad inimesed üha kauem. Vaatamata nappivale tööjõule arutletakse kujuneva olukorra üle vähe. Tavaliselt pakutakse kahesuguseid lahendusi. Ühena nähakse pensioniea tõstmist, millega hoitakse inimesi kauem tööturul. Teise lahendusena peetakse mõeldavaks tööjõu sissetoomist. Puuduva tööjõu katame noore tööjõuga teistest riikidest. Aga ettekandja küsis, kas nendest lahendustest piisaks?

Püstitades mitmeid küsimusi, jäi Kase endale kindlaks, et tööturg sõltub eakate kaasamisest tulevikus üha rohkem. Ta küsis: mida ette võtta, et eakad ei oleks arengupidurid vaid innovaatiline tulevikutööjõud?

Majandusministeeriumi hinnangul oodatakse järgnevatel aastatel ligemale 14 tuhande inimese pöördumatut lahkumist tööturult iga aasta kohta. Eurostati prognooside kohaselt elab Eestis paarikümne aasta pärast üle 100 tuhande tööealise inimese vähem.

Kaks aastat tagasi kirjutas Rait Maruste oktoobrikuises Eesti Päevalehes: „Kui vananeva rahvastikuga heaolu Euroopa tahab säilitada oma taset, rääkimata arengust, on vältimatu, et tuleb asüülipoliitikat muuta. See kehtib ka jõudsalt vananeva ning kahaneva rahvastikuga Eesti kohta.“   Liberaaldemokraatliku ilmavaatega mehe seisukohale vastanduv majandusgeograaf Hardo Aasmäe kirjutas nädalapäevad hiljem samas lehes, et Lääne-Euroopa heaoluühiskond on olemasoleval kujul elujõuetu: „Odavate töökäte sissevedu on hetkeleevendus, valuvaigisti, mille varjus haigus süveneb.“ Aasmäe kutsub üles arusaamisele, et odavate töökäte kerge kättesaadavus pärsib tehnilist arengut. Tegelikud lahendused ei toetu sisserände õhutamisele. See pigem avardab turgu inimkaubandusele.“

Kase jätkas Aasmäe seisukohta toetavalt veel kultuuriliste ja usuliste iseärasuste kokkupõrgete ohuga, mida on juba Õhtumaa arenenud riikides päris teravalt kogetud ja millelele päris tõsiselt osundab ka näiteks Angela Merkel.

Rahvastikuteadlane Luule Sakkeus on rääkinud samuti rändepotensiaali ammendumisest kogu maailmas. Sakkeus on öelnud, et siinset riiki ja rahvast saab üles ehitada ja hoida jätkusuutlikuna ikka vaid siinsetele elanikele tuginedes, sõltumata vanusest, soost, puudest või muudest iseärasustest. Kase tsiteeris veel 2011. a Postimeest (28. nov.): „Euroopas, meie ajaloolistel lähinaabritel, aga ka Aasias puudub see rändepotensiaal, mis võiks Eesti suunal realiseeruda. Kui ka Aafrika mõningatel kaugematel aladel on rändepotensiaal veel säilinud, tuleb arvestada nii nende ajalooliste sidemetega, mis on seotud hoopis teiste riikidega, aga ka Eesti geograafilis-klimaatilise eripäraga.“

Peamiseks indikaatoriks, millega Euroopa Liidus jälgitakse vanemaealiste hõive muutusi, on 55-64-aastaste tööhõive määr. Aastal 2001 seati eesmärgiks saavutada kümne aastaga vanemaealiste tööhõive määraks 50%. Eesti ületas eesmärgi juba järgmisel aastal ja asetus 2008-2009 riikide reastuses Rootsi järel teisele kohale. Masuga olukord siiski muutus ja aastal 2010 langes 55,4%-ga kuuendaks. Euroopa Liidus töötavad või otsivad tööd keskmiselt pooled vanemaealised. Eestis on tööhõiveline aktiivsus 61% ja Rootsis 75%. Kase sõnul on küll põhjused neis riikides mõneti erinevad.

Sotsiaalministeeriumi andmeil lõpetavad Eesti inimesed töötamise hilisemas vanuses võrreldes paljude teiste riikidega. Tööturult väljumise iga on veel kõrgem ainult Rootsis, Ühendkuningriigis, Hollandis ja Küprosel. Teisalt on Eesti inimeste tervislik seisund kehvem ja eluiga madalam, eriti meeste puhul.

Kui meie liikmesriikides jääb eakate naiste tööhõive määr (36%) meestest (54%) oluliselt maha, siis Eestis on samad näitajad naistel 61% ja meestel 59%. Soomes on naiste ja meeste tööhõive näitajad võrdselt 55%.

Tööandjad eeldavad, et eakatel töötajatel puuduvad nüüdisaegsed teadmised ja oskused, ega suuda intensiivselt töötada ja polevat piisavalt paindlikud. Mida vanem tööotsija, seda sagedamini tuleb leppida teisejärguliste või hädaabitöödega: valvur, koristaja, sanitar, garderoobihoidja jne.

Selline tõrjutus pole Kase hinnangul põhjendatud ja ta julgustab isegi kuuekümneselt minema ülikooli päevasesse õppesse, et omandada täiesti uus ala, millel võiks täiesti arvestatavat edu saavutada.

Soomes pikaajaliselt vanemaealiste tööhõivet uurinud Hyväskülä ülikooli professor Juhani Ilmarinen kaitseb seisukohta, et enamikel vanemaealistest töötajatest on hea tervis ja piisav füüsiline võimekus. Ka Kase ei kahtle selles, et tänu meditsiinile ja tervislikele eluviisidele võivad paljud 70-aastased lubada endile elulaadi, mida 30 aastat tagasi elasid viiekümnesed.

Kase rõhutas, et 50+ ümber- ja täiendõpe, ka uue kõrghariduse omandamine tuleb muuta lihtsalt kättesaadavaks. Elukestev tööalane õpe aitab olla tööturul konkurentsivõimeline, ühtlasi vähendab töötajate ebakindlust ja riski väheste teadmiste ning oskuste tõttu töötuks jääda.

Ettekannet lõpetades tõi Kase näite Šveitsis tehtud prognoosist aastaks 2030, mille kohaselt jääb katmata 400 000 töökohta. Kui ei õnnestu neid töökohti täita, võib muutustega kaasneda rongiliikluse hõrenemine, turvalisuse langus, pikkade järjekordade tekkimine haiglates, raskused hariduse kättesaadavuses jne. Viimaks küsis Kase, kas võib eeldada, et arenevad välja ka täiesti uued tööstus- või teenindusharud, mis sobivad eeskätt vanemaealisele tööjõule?