Folkansambel Viljandist
Täna lõppevad retro- ja etnoteemaliste sündmustega põimuvad Isamaa ja Respublica Liidu suvepäevad algasid eile Viljandimaal Kopra talus väga töises tegemises volikogu liikmete ühise nõupidamisega, millele järgnes erakorraline suurkogu.
Erakonna erakorralisel suurkogul kiideti heaks partei siseelu paremaks muutvad põhikirja paranduslikud ettepanekud. Muudatused kinnitati 153 poolthäälega, millele vastandus kolm inimest ja erapooletuks jäi 12 erakonna liiget.
Andres Herkeli arvamusel pidanuks põhikirja oluliselt suuremal määral muutma. Ühe näitena tõi ta välja selle, et muudatusettepanekutele ei lisatud punkti, mille järgi saanuks tulevikus erakonna piirkonna juhi valida piirkonna liikmed. Preaguse põhikirja kohaselt valib juhi piirkonna juhatus.
Suurkogu kinnitas samuti erakonna majandusaasta aruande.
Mart Laari juhtimisel toimunud visiooni arutelul esinenud Ken-Marti Vaher, Tõnis Lukas ja Mihail Lotman esitasid kõik huvipakkuvaid nägemusi. Huvitava tähelepaneku avas Mihail Lotman. Tema sõnul ei soovivat suur osa mitteeestlastest siinseid elanikke näha Eesti riigis mingit teist Ukrainat, Venemaad või ükskõik millist muud riiki. Nad tundvat end hästi ja kindlalt just nimelt rahvusriigi tingimustes.
Mõtlema panev oli Tõnis Lukase lõppsõnas esitatud kujundlik näide kunagise Teede- ja sideminister Toivo Jürgensoni poolt esitatud küsimuse põhjal. Portugali külastuse ajal oli toimunud ühe silla varing, mille peale ta oli sealsetelt inimestelt pool naljatamisi küsinud, kas te sellist Portugali tahtsitegi? Sellise küsimuse asetuse juures kehitati lihtsalt õlgu, sest see riik on märksa vanem kui paarkümmend aastat. Eesti riik peaks samuti saama kunagi nii täisealiseks, et taoliseid küsimusi enam endile ei püstitataks. Pärast visiooni arutelu astus minu juurde pärnakas Jaan Roosnurm ja ulatas oma visiitkaardi. Üllatusin, kui vaatasin kaardi tagumist poolt, kuhu oli kirjutatud Eesti Hümni sõnad. Ta ütles kommentaariks juurde, et just sellist Eestit on ta tahtnud: „Riiki, millel on oma lipp, vapp ja hümn!“
Ken-Marti Vaher rõhutas konservatiivsuse vajaduse tähtsust poliitilise maastiku keskmes, kus parempoolsus on mõõdukalt tasakaalustatud ka vasakpoolsuse õigustatud ootustega. Ta tunnustas Eesti sotsiaaldemokraatide selgelt piiritletud vaadet, mis hõlbustab nendega oponeerimist, kuna puudub piirjoonte hägusus.
Suvepäevadest ülevaadet saades jäin imetlema kaht kena piigat, ega osanud esmapilgul arvatagi, et tegemist on suurema ja väiksema pokuga. Küsides nende pilkupüüdva sädeleva riietuse kohta, et kellega tegemist, sain vastuse, mis pani kohe punastama – oleksin ju pidanud isegi kõhklematult aimama pokude kohal viibimist. Pokud tutvusid lastega, õpetasid lastele seebimulli puhumist, õpetasid mänge ja meisterdamist ning lugesid ka raamatut neist endist.
Küllap pakkus põnevust ja küllaldaselt kaasa mõtlevat ainestikku Mart Laari töötuba teemal „Avatud rahvuslus ja kodaniku kohused riigi ees“, aga juhuse tahtel jäin kuulama hoopiski Jaak Aaviksood, kes rääkis koolivõrgu paljususe ja väheste laste hulga poolest esile kerkivatest probleemidest. Tarmo Loodus esitas ministrile küsimuse õpetajate töömetoodika parandamise kohta, mis teeks nende tööd kergemaks. Aaviksoo mõistis probleemi olemust ja tunnistas, et õpetajatele suurema vabaduse andmisega on lükatud nende õlgadele ka see osa bürokraatiast, mis varem lasus vastava ala ametnike ülesannete hulgas.
Kahjuks ei saanud need inimesed lõõgastuda sportmängudel, kes unustasid end ministrite seltsi, aga see eest oli väga põnev jälgida Põhi-Lõuna jalgpalli kohtumist. Võistluse algus takerdus meeskonna liikmete arvu täissaamise taha. Mõningast viivitust tekitas seegi, milline osa meestest peaks oma rinnad paljastama. Ehtsas mulgiriietuses päevajuhi kohuseid täitev Madis Milling pakkus kulli ja kirja viskamist, aga lõpuks lepiti omavahel teisiti kokku. Kuna eelmisel korral heitsid särgid seljast Põhja meeskonna võistlejad, siis nüüd nõustusid sama tegema Lõuna mängijad. Mäng lõppes seisuga 3:2 Põhja kasuks. Meenutuseks, et ka möödunud aastal tuli Elvas Lõuna meeskonnal Põhja meeste kangusele alla vanduda. Kas põhjuseks oli see, et platsil vuditi ringi võrdselt Jalgpallihaigla peamehe Kojamehe visadusega või hoopis hea koostöö kogu meeskonna vahel - see jäägu asjatundjate analüüsida. Igal juhul vaatamistvääriv kohtumine oli seegi kord alates esimestest minutitest kuni viimase kuldse väravalöögini.
Suuremate ootustega seadsin pärast jalgpalli nägemist sammud ülisuure lehtla katuse alla, et kuulda politoloog Iivi Masso esinemist etteantud teemal „Poliitiline maastik ja erakondade arengusuunad. Valimistulemused 2015“. Vaatamata sellele, et ka erakonna peasekretär Priit Sibul teemat sissejuhatavas sõnavõtus avaldas lootust kuulda 2015. aasta valimistulemusi, tunnistas kogemustega analüütik, et seda ta ennustada ei suuda.
Ennustamise, poliitanalüüsi ja küsimustele vastamise ajal toimetati lehtla laudadele toidukatlaid, aga pärast teema käsitluse lõppu astusid lavale Viljandi folkansambli kolm noort pillimängijat, kes esinesid pärimusmuusikaga. Mitmed eelistasid seepeale pikas toidujärjekorras seismisele hoopiski hästi marulist tantsimist.
*
Pildigalerii sellest, mis juhuslikult silma hakkas
Jalgpalli lahing
Pärast loo avaldamist tegi Kojamees alias Tarmo Kruusimäe pisikese täpsustava ääremärkuse, et platsil siblis ringi 4 Jalgpallihaigla liiget: „Mina, Tõnis Lukas, Valdis Toomast ja Andres Kaarmann. Põhja eest lõid väravad - Andres Kaarmann kaks väravat ja Valdis Toomast ühe värava. Lõuna ühe värava lõi väravavaht otse ja vot teist ei tiia.“
Samal teemal:
