Rukkileib

Ajakirjanik Kalev Vilgats kirjutas 5. augusti Pärnu Postimehe arvamusküljel: „Must leib ei olegi in?“ Sellega mõtles ta ikka eestlaste igipõlist rukkileiba, mitte igasugust nisujahust valmistatud ja lisanditega tumedaks muudetud leiba. „Minu mäletamist mööda on Eesti poodides alati olnud saadaval vähemalt kahte sorti rukkileiba: 20kopikaline Viru leib, mis oli põrandaleib, ja 12kopikaline vormileib, mida hüüti seakeeksiks ja mis odavuse tõttu osteti sageli loomasöögiks,“ jätkas Vilgats, kelle meenutus kandis minugi mõtted mälestuste linna Pärnusse.

Kalevi ja Võidu (nüüdne Rüütli ja Nikolai) tänava nurgal oli leivapood, kus meeldis käija ainuüksi värske leiva lõhna pärast. Leiva ja saia valik oli oluliselt väiksem võrreldes praeguste suurte toidupoodidega, aga õigel ajal poodi minnes võis isegi päris tulise leiva riiulist võtta. Leiva soojus, lõhn ja parajalt krõbe koorik tekitasid pidevalt rahuldamatut isu selle järele. Nüüd pole ammu enam seda poodi ega Pärnu leivatehastki. Poodides müügil olev vormileib meenutab vaid pealiskaudsel vaatlusel kodu lähedal tänavanurgalt ostetud kaupa, sest vorm ei ühti enam ammugi sisuga.

Kuni tänavu kevadeni ei osanud dieeti valida ja polnud ka väga hoolas arstide nõuandeid järgima. Ikka sõin enamvähem seda, millele ahvatlus järeleandmisi tegi. Võibolla üksnes rämpstoiduks nimetatavatest pakenditest hoidsin ennast mõõdukas kauguses. Olin juba leppimas olukorraga, et teinekord tuli keset öödki minna neelama kõrvetiste vastast tabletti, mille nime nüüd ei suuda enam meenutada. Arstirohu nimetus ununes koos kõrvetiste kadumisega ilma et oleksin oluliselt muutnud senist harjumuspärast toitumistava. Ainus, mida tegin – lõpetasin kõigi isevärki nimedega leibade ja saiade ostmise. Kuid sellestki ei loobunud teadlikku valikut tehes.

Juhtus nii, et Sindis tegevust alustanud Krulli kohviku omanik võttis nõuks hakata tänavu kevadel puhast rukkileiba küpsetama. Suurte kogemustega pagarite leivategu õnnestus juba esimestel katsetel. Ainult vormid on pikemad, kui vanasti. Eile tehti katset Pärnu leiva aegsetes vormides. Ühe neist esimestest pätsides asetas pagarmeister Ralf letile parajasti siis, kui olin taas ostu tegemas. 600 gr. kaaluv päts on väikeses peres etem kui 850 gr. Saab sagedamini värske leiva järele minna.

Leiva lõhn ja maitse tuletavad meelde lapsepõlve, kui vormileiva eest ladusin letile 12 (võibolla siiski 14) kopikat ja põrandaleiva eest pisut rohkem. Siis oli see leib nii maitsev ja asendamatu peatoidus, mille järel tasus teinekord vanemaid välja vahetades tundide pikkuses ootejärjekorras seista...

Praegu ei oska enam mälus taastada seda korda, kui viimati tundsin kõrvetise vaevuseid, aga need on kadunud juba mitmeid kuid. Ei oska märkamatult ilmnenud muutust selgitada mitte millegi muuga, kui rukkileiva söömise ja teiste leivatoodete kõrvalejätmisega.

Kalev Vilgats kirjutas arvamusloos rohkem kui rukkileivast ja ütles: „Selleks, et rukkileib ja kartul ei kaoks, peaks neid väärtustama. Rukkileiva propageerimisele tuleks lisada kartulikampaania.“ Nõustun temaga isikliku kogemuse põhjal. Rukkileib ja kartul on olnud pikalt eestlaste peatoidus. Rukkileib koguni nii pikalt, et teadlaste väitel olevat eestlaste organism sellega kohanenud sedavõrd, mis tekitab nisule ümberkohastumisel tõsiseid tervislikke vastunäidustusi.

Artikli ilmumisele järgnenud vestlustest on väljakoorunud ka arvamusi, et mingite uute kampaaniate korraldamine oleks taunitav ja vastumeelsust tekitav. Mõtteid võib olla mitmesuguseid ja 'kampaania' saaks asendada võibolla ka sobivama sõnaga. Kampaaniast tähtsamgi veel on mõistmine sellest, mis parem, kasulikum ja tervislikum.

Samal teemal: