Tiina Toomet: Veeämbriga looma saatust ei juhita
Hea, et kassid-koerad lugeda ei oska. Ega teagi, kas nad minestaksid meie rumaluse peale või hoopistükkis plaksutaksid mõnede kommentaaride peale ja oskaksid endale edaspidi mõnusamat elu kaubelda.
Mis siis tundub loomaõiguslasele mõnus ja õige? Laske loomal elada looma elu, kostuvad hüüded. Ärge sandistage ja alandage neid kohitsemisega! Loodus kutsub ja selle vastu ei saa!
Heakene küll. Las nad siis möllavad ja saavad poegi nii palju kui kulub. Mis edasi? Looduslikkuse pooldajad jagunevad siinkohal miskipärast kahte leeri. Esimene osa neist viskab loomade õigused kergekäeliselt nurka ning arvab, et vastsündinud kassi- või koerapoja „merekooli saatmine“ on igati õigustatud ja looduslähedane tegu. Mina ei ole küll kindel, et see ka koera või kassi vaatevinklist nii on, kindlasti mitte uputatava omast.
Looduses püüab emaloom ikka ma pojad üles kasvatada ja alles siis nood saatuse (looduse) meelevalda jätta. Ma ei saa põrmugi aru kodanikust, kes veeämbri kaasabil looduseks või saatuseks püüab kehastuda.
Samas on ta minu silmis veidi paremal positsioonil sellisest, kes soovimatud ja müümata või kellelegi kaela määrimata jäänud loomalapsed lihtsalt saatuse hooleks jätab. Ei hakka meenutama lugusid prügikastidest ja teeäärsetest metsadest leitud piiksuvatest- prigisevatest kompsudest, milles sõna otses mõttes ära visatud, külmunud ja näljased kutsikad või kassipojad.
Ükski väikene loom pole abitusse seisundisse jätmist ära teeninud ja kui mõni sellise teo kordasaatnu räägib midagi loodusest ja sellesse mittesekkumisest, siis on ta variser ning õigupoolest väärt seda, et kui temal kunagi väga halb saab olema, siis tänapäevane meditsiin teda lihtsalt ei aita, sest see oleks ju ka sekkumine. Olgu valudes, aga valuvaigistit ei saa, sest nii pole looduses ette nähtud. Nüüd läksin küll väga vihaseks. Vabandust.
Teine leer ehk tõelised loomaõiguslased ütlevad, et elu on püha (mis ongi õige) ja soovivad kõik vastsündinud alles jätta, üles kasvatada ja kellelegi ära anda. Jah, aga kellele? Kui arvestada, et üks emane kass suudab koos oma potentsiaalsete tütardega seitsme aasta jooksul produtseerida üle 400 000 järglase, siis peab meist igaüks endale kohustuslikus korras igal aastal paar kassi võtma. Ei ole üldse realistlik plaan.
Siis on veel nn inimõiguslaste seltskond, kes ütleb et loomi ei tohiks üldse pidada, ja teine veidi leebem seltskond, kes arvab, et loomi ei tohi linnas pidada.
Koera- ja kassipidamist ei saa keelata, ei maal ega linnas. See oli, on ja jääb. Loomapidamine peab aga olema reguleeritud selliselt, et see ei tekitaks probleeme ei loomale endale ega inimestele. Meie sellekohastel õigusaktidel pole häda midagi. Iseküsimus, kui palju suudetakse nende täitmist jälgida. Siit tuleneb ka Peeter Ernitsa loos räägitu, et seadusandlusest hoolimata on uputamine ikkagi üsna arvestatav viljakuse reguleerimise vahend. Seda küll peamiselt külaühiskonnas.
Nad ütlevad: Ma ei saa arsti juurde minna. Meie külas polegi arsti. Operatsioon on kallis. Kust mina neid siniseid tablette saan ja mõtelda, mis nad maksavad? Pealegi pidada need looma sootuks ära tapma. Jne. Jne.
Loll on see, kes põhjust ei leia, öeldakse. Kuigi mulle tundub pigem vastupidi.
Rumal on see, kes laseb teadmatusest või laiskusest oma loomadel sigida ja arvab, et tagajärgede eest vastutagu koer või kass ise. Ei saa nii, sõbrakesed. Meie nad kodustasime, meie ka vastutame. Ja vastutamine käib nii, et ilma ei teki soovimatuid loomalapsi.
Soovituid - jah. Sellega tegelevad aretajad. Kuulasin kunagi ühe Rootsi loomaarsti loengut, kes ütles: “Inimene, kelle koer või kass saab pojad, ongi automaatselt aretaja.“ Koos sellest tulenevate kohustuste ja vastutusega. Aga kui aretaja olla ei taha, ei tohi lasta oma loomal poegida.
Tuleb kas:
- hoida teda jooksuajal kinni (kassiga keeruline, püsib küll toas, aga mäurab ja märgistab);
- manustada talle ravimeid, mis jooksuaegu ära hoiavad;
- Muuta ta viljatuks operatsiooni abil
Kogu lugu. Rohkem variante ei ole.
Aga kust siis uus koer või kass võtta? Tuleb võtta aretajalt või varjupaigast.
Minu kindel seisukoht on: nii kaua kui varjupaikades üle maailma on tuhandeid kasse-koeri, kes endale kodu igatsevad, nii kaua pole mõtet neid (kasse-koeri) juurde teha.
Aretusega on hoopis teine lugu, aga see on juba mõne järgmise postituse teema.
Valga varjupaigas on imeilusad opereeritud Spot ja Uno, eile käisid operatsioonil Houdini ja Elmo. Tallinna Hoiupaigast saavad uude koju vaid kastreeritud loomad. Sama püüavad jõudumööda teha ka teised varjupaigad. Võtke endale kass või koer sealt.
Nende loomaõigus võiks olla võimalus elada armastatult turvalises kodus, olemata pidevas stressis realiseerimata sugutungide pärast.
Inimestel on õigus endale lemmikloom võtta või võtmata jätta. Lemmikloomavõtja peab tagama selle, et tema loomapidamine ei kahjustaks kellegi teise inim- ega loomaõigusi. Selleks ei ei ole palju vaja. Ainult kahte asja: empaatiat ja vastutust.
Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.
