Aastatuhandeid Liivilahe vetevallas asunud merepõhi on geoloogiliste muutuste käigus lisanud Eestimaale tükikekese maismaad juurde ja ammustel aegadel lainetanud meri asendunud soode ning metsadega vahelduvaks maanurgaks, mida praeguse geograafilise määratluse järgi nimetatakse Pärnumaa loodeosaks. Just selles ilmakaares Tõhela järve ja Võlla raba vahelisel alal asub Tõhela (Toegel, Toigell), mille esmamainimine ulatub aastasse 1518. Tegemist on kunagise viljaka põllu- ja jahimaaga, mis kuulus Tõstamaa mõisale.

Kivine maapind on sundinud põllumeest leiva lauale panemise nimel ränkrasket tööd rühmama. Vaatamata suurele vaevale osteti esimene talu päriseks 1870. aastal. Järgnevatel aastatel lisandusid sellele kümned teisedki täieliku omandiõigusega talumajapidamised. Neist igal ühel on oma lugu, mida tasub teada, et talupoja tarkadest ettevõtmistest õppida selgeks ammu äraproovitud eduvalemi võrrandi tehted.

Vaike Hang on 30 aasta kestel tutvunud Tõhela piirkonnas põhjalikult 47 taluga. Ta on teinud seda oma vabast ajast, et oma kodukandi ajalugu uurides jäädvustada ühe paikkonna inimesi nende tegevuses. Töö käigus on valminud 7 trükist ja peagi jõuab kaante vahele ka kaheksas kodulooline ülevaade. Vaike Hang ütleb, et koduloouurimise pisikust nakatus ta oma vanemalt õelt, kes nüüdseks on lahkunud. Vanem õde Laine Jõe oli kunstniku kalduvustega koduuurija, kes kogus mitmesuguseid kunstiväärtuslikke käsitöid.

Harrastusetnograaf Vaike Hang lõpetas 1956. aastal Tartu Riikliku Ülikooli geoloogina, temast sai teadusajaloolane ja looduskaitsetegelane, kes töötas pikka aega Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni teadussekretärina. Vaike Hangi on tunnustatud Eerik Kumari nimelise looduskaitsealase töö preemiaga ja ta on ka Eesti Rahva Muuseumi aukorrespondent.

Muuseumipedagoog Kaja Visnapuu väidab, et muuseum kui selline ei saa leppida tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas ammu enam lihtsalt olemasolemisega. Üha tähtsamaks ja vajalikumaks on saanud muuseumi kui institutsiooni ühiskondlik roll pärandi mõtestajana, tõlgendajana, samas ka aktiivse suhtlejana ja kogemuse vahendajana ühiskonnale.

Kolmandat aastat rändab koduloolase Vaike Hangi mitmekümne aasta pikkust tööd kokkuvõttev ajalooväärtuslik materjal ühest kohast teise. Eesti Põllumajandusmuuseumi näituste ja muuseumipedagoogika osakonna juhataja Mare Viiralt on koostöös Vaike Hangiga koostanud väga hea ülevaatlikku näituse Tõhelast umbes saja aasta lõikes, käsitledes maaelu nii 19. sajandil kui ka läinud sajandi esimestel aastakümnetel. Selleks, et näitus oleks kümnel suurel stendil silmadega hästi haaratav, on head tööd teinud kujundaja Maarika Tang.

Põllumajandusmuuseumis valminud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud näitus avati esmalt sealsamas 2008. aasta 19. veebruaril ja oli külastajatele vaadata juuni lõpuni. Järgnevalt on näitus olnud nähtav Tõstamaa rahvale ja liikunud edasi läbi Pärnu-Jaagupi Seljametsa ning praegu saab sellega tutvuda Sindi Muuseumis.

Sindi inimesi üllatab stendilt nähtav ja Männiku külas asuv Tõhela Ristija Johannese apostliku-õigeusu kirik, sest esmapilgul oleks justkui tegemist Sindi kirikuhoonega. Mõlemad sakraalhooned kuuluvad Eesti apostliku-õigeusu kogudusele ja ehitamise aeg langeb samuti kokku.

Huvitav on teada, et Tõhela piimaühing oli kogu Eestis ainuke autoliini omanik. 1925. aastal osteti veoauto või ja inimeste veoks. 1930. aastal osteti buss ja meierei 25-ks juubeliks veelgi suurem buss. Regulaarset liinivedu korraldati Tõhela ja Pärnu vahel.

Kuna Tõstamaalt pärit kuulus eesti teadlane ja orientalist Alexander von Staël-Holstein viibis kodumaal suhteliselt lühikest aega ja seetõttu leidub Eesti arhiivides säilinud materjale üksnes tema esimese paarikümne eluaasta kohta, siis on stendil olev lühike kokkuvõte suurmehe kohta tänuväärne meenutus. Tulevane teadlane sündis 1877. aasta 1. jaanuaril. Ta õppis Tallinna Roseni erapansionis, Tartus Kollmanni erakoolis, Pärnu poeglaste gümnaasiumis, Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, seejärel nelja aasta kestel Berliini ja Halle ülikoolides. Dissertatsiooni kaitsmise järel läks Alexander von Staël-Holstein 1901. aastal Peterburi, kus töötas mõnda aega välisministeeriumis tõlgina. Paar aastat hiljem viibis ta juba teaduslikul komandeeringul Indias, millest ilmus reisikiri ja mida saab lugeda ka eesti keeles ajakirja Loomingu Raamatukogu 1991. aasta nr 9/10. Alates 1909. aastast tegutses Tõstamaa mees Peterburi ülikoolis eradotsendina. 1916. aastal reisis Alexander von Staël-Holstein komandeeringusse Pekingisse, kus elas surmani. Esmalt töötas ta Pekingi ülikoolis, kahekümnendatel aastatel oli ametis Hiina valitsuses nõuandjana kõrghariduse küsimuses. Teadlase elu kõrgperioodiks sai tema algatusel rajatud Sino-India Instituut Pekingi ülikooli juurde. On tähelepanuväärne, et kuigi Alexander von Staël-Holstein ei tulnud kunagi sünnimaale tagasi, võttis ta 1927. aastal Eesti kodakondsuse.

Loomulikult pole võimalik ega ka vajadust kogu näituse ekspositsiooni ümberjutustada, kuid üksikud viited peaksid olema piisavad, et tekitada vähemalt ajaloohuvilistes põnevust tutvuda maakonna ühe kaugema paiga põneva minevikuga. Sindis saab näitusega tutvuda kuni maikuu lõpuni.