Meil ei olnud vaja Nõukogude Liidust välja astuda, sest me polnud sinna kunagi sisse astunud. Välja astuda oli vaja okupantidel – välja meie riikidest. Võõras okupatsioonivägi ja võõras okupatsioonivõim tõepoolest lahkusid ja augustis 1994 oli Teine maailmasõda ka meie jaoks lõppenud.

Toompeal Balti Vabadustule lähetamisel pidas täna hommikul kõne Balti Assamblee aseesimees Trivimi Velliste, kes lisaks eestikeelsele pöördumisele ütles tervitussõnad ka leedu ja läti keeles: „Ekstsellentsid! Brangus lietuviu draugai! Dargie latvieshu draugi! Head kolleegid ja sõbrad!” Allpool on toodud diplomaadi kõne sisu täies ulatuses.

Me kõik teame üht tõsiasja: nii nagu väikestest veepiiskadest tekivad lõppkokkuvõttes võimsad ookeanilained, nõnda sünnib üksikute inimeste mõtte- ja tahtepingutusest ajalugu. Meie ajalugu on selle eredaks näiteks. Kaks aastakümmet tagasi loodud Balti inimkett – mida me nimetame ka Balti teeks – on selle ülemaailmselt tuntud kinnitus.

Me oleme harjunud väitma, et meie iseseisvuse taastamine ligi kaks aastakümmet tagasi oli veretu. Ent see väide on õige vaid osaliselt – veretu oli meie vabaduse taastamise lõpusirge.

Sellest hetkest peale, kui 70 aastat tagasi kaks kiskjat kirjutasid alla oma kurikuulsa lepingu, algas ka Balti riikide vabadusvõitlus, mis kestis Teise maailmasõja lahinguväljadel, pärast sõda kolme maa metsades, paguluses vabade riikide valitsuste toel, Venemaa vangilaagrites ja lõppude lõpuks ka passiivse vastupanu näol Eesti, Läti ja Leedu igapäevaelus. 30 aastat tagasi avaldasid 45 julget Leedu, Läti ja Eesti vabadusvõitlejat kuulsa Balti apelli, millel oli suur moraalne mõju. Nõndanimetatud laulev revolutsioon, mille hulka tuleb lugeda ka Balti kett, oli kogu võitluse kulminatsioon ja apoteoos.

Me teame, et õigusetus ei saa sünnitada uut õigust. Nõnda ei saanud sõjaline jõud kuulutada olematuks kolme rahva omariiklust. Meie omariiklus säilis kogu poolesajandilise okupatsiooni kestel. Seaduslik riigivõim meie kodumaadel oli küll hävitatud, ent riigid ise kestsid edasi. Ja seda tunnustasid Lääne demokraatlikud valitsused.

Balti kett oli meie võimas meeleavaldus kaks aastakümmet tagasi – me nõudsime oma loomulike õiguste taastamist. Ja oma tahtmise me saime. Meil ei olnud vaja Nõukogude Liidust välja astuda, sest me polnud sinna kunagi sisse astunud. Välja astuda oli vaja okupantidel – välja meie riikidest. Võõras okupatsioonivägi ja võõras okupatsioonivõim tõepoolest lahkusid ja augustis 1994 oli Teine maailmasõda ka meie jaoks lõppenud.

Nüüd, mil me oleme taas Euroopa vabad rahvad võime uhkusega pühitseda tõsiasja, et meie suur ühispingutus – Balti kett – on arvatud UNESCO maailmapärandi hulka. Sellega oleme pälvinud kogu inimkonna tunnustuse. Ei ole ju kahtlust, et Balti keti rahvusvaheline mõju oli omal ajal mõõtmatu. Kes oskab täpselt hinnata, millisel määral see kiirendas Berliini müüri langemist samal sügisel?!

Meie ühine tänu kuulub kõigile neile, kes üheskoos Balti keti valmistasid – ennekõike ja üle kõige leedu, läti ja eesti rahvale.

Järgnevalt esitas Velliste lühikese kokkuvõtte ka ingilise keeles ja palus Balti Assamblee kolme delegatsiooni juhtidel tänada neid, kes omal ajal nägid kõige rohkem vaeva ühise Balti tee rajamisel. Samas anti nende poolt üle Balti Assamblee medalid!