Trivimi Velliste Sindis
Riigikogu liige ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste on viimase viieteistkümne kuu jooksul külastanud Sindi linna juba neljal korral. See annab põhjust küsida, millised asjaolud toovad nii sageli rohke tööga koormatud mehe ikka ja jälle ühte kõrvalisesse Eesti väikelinna?
Fotol: Trivimi Velliste J. C. Wöhrmanni puiesteel
Trivimi Velliste: Esiteks pole Sindi kõrvaline kolgas. Vaadeldes Sindit natuke avaramalt kui ainult linna halduspiirides, siis umbes Sindi-Viira kohal Pärnu jõe vastaskaldal asub Pulli küla ja Paikuse poole sõites jääb Reiu silla lähedale Sindi-Lodja teine umbes sama vana kiviaja asula. Nendel Sindi lähialadel on inimelu kestnud juba ca 10 000 aastat. See on vanimaid inimasustuse paiku nii Eestis kui kogu Põhja-Euroopas. Ülemöödunud sajandi keskel asutas J. C. Wöhrmann Pärnu jõe äärde kalevivabriku, mis muutus kõige tuntumaks ja tunnustatumaks tekstiilitööstuseks tolleaegsel Venemaal. Seda hinnati Atlandi ookeanist Vaikse ookeani rannikuni. See on ajalugu, mis mind on huvitanud.
2008. aasta kodanikupäeval kutsus Sindi Gümnaasium Vabadussõjas langenute taastatud mälestustahvlit avama. Juba siis jättis Sindi Gümnaasiumis edenev kodanikukasvatus ja riigikaitsele pööratud eriline tähelepanu hea mulje. Vestlused õpetajatega äratasid selle kooli vastu suuremat huvi ja soovisin siia tagasi tulla.
Ühel korral külastasin koos teiste Pärnumaalt valitud riigikogu liikmetega Sindi firmat Fein-Elast Estonia, mida Urmas Mägi on ka masu tingimustes suutnud oskuslikult juhtida.
Kuna olen Pärnumaalt valitud riigikogu saadik, siis tuli vahepeal korra käia Sindis ühel nõustamisel. Hiljuti käisin Sindi Gümnaasiumis Julius Friedrich Seljamaale ja Tartu rahule pühendatud õpilaskonverentsil.
Olen ka varem Sinu kõnesid vahetult jälginud, aga ei suuda meenutada, et oleksid kunagi nii emotsionaalselt oma ettekandele kaasa elanud, küll kätega žestikuleerides või häälekõlaga tundeid väljendades, otsekui oleksid soovinud kedagi äratada. Fotograafid täristasid nagu automaadi valangust kaameraid, et paremaid tundmuslikke hetki tabada.
Trivimi Velliste: Hetke ja paiga meeleolu määrab palju. See ei tähenda aga kaugeltki seda, et Sindi Gümnaasium vajaks äratust. Vastupidi. Kõigi õpilaste ettekanded äratasid hoopiski minus värskendavaid mõtteid: esitatud ajaloofaktid meenutasid mulle asju, millest olin küll varem lugenud, kuid aja jooksul mälus tuhmunud. Näiteks Valeria Januškevitš kasutas oma ettekandes ainulaadseid seiku Julius Seljamaa kirjavahetusest, mis kõnelesid ilmekat keelt bolševistliku Venemaa kuritegelikust poliitikast. Erilist muljet avaldas Kardo Kase ettekanne Tartu rahulepingu sünnist. Ükski ettekande tegijaist polnud veel kohustuslikus korras seda perioodi õppinud. Ei usu, et sellise tulemuse saavutavad õpilased iseseisva raamatute lehitsemisega. Ajalooõpetaja Lembit Roosimäe on juhendajana küllap teinud ise väga põhjalikku uurimistööd.
Avaldasid soovi külastada kahe suurmehe arvatavat sünnikohta, mida praegu on pisut raske määratleda, kuna need hooned on J. C. Wöhrmanni puiestee äärest juba väga ammu lammutatud.
Trivimi Velliste: Sindi on ajalugu loonud isiksuste poolest rikas linn. Sindist on võrsunud poliitiliste suurmeeste kõrval palju ka teiste alade väljapaistvaid inimesi. Seekord mõtlen aga eriti Julius Seljamaale ja Kaarel Liidakule. Nende elust võib leida mitmeid omavahel seonduvaid märke. Olin üllatunud, kui lugesin Maaleht.ee Pärnumaa uudiste märkmikust, et samad mehed olid oma sünnilinnas elanud kõrvuti asuvates majades.Kummalisel kombel on sattunud Sindi Gümnaasiumis loodavale kuulsate vilistlaste seinale esimestena kõrvuti just Liidak ja Seljamaa. Kui Julius Seljamaa oli üks Eesti diplomaatia rajajaid, eriti Venemaa suunal, siis Kaarel Liidak oli lisaks suurele põllumajandusalase poliitika kujundamisele ka Otto Tiefi valitsuse liige, mis tähendas Tartu rahuga alustatud järjepidevuse kandmist läbi Teise maailmasõja meie tänase vabaduse suunas. Kaarel Liidak on olnud minust ühe käepigistuse kaugusel, olgugi et ta hukkus enne minu sündimist. Meil oli ühine kõrge vanuseni elanud sõber – Herman Evert, omaaegne Eesti Kirjanduse Seltsi tegevjuht.
Mul on hea meel, et Sindis on hakatud Gümnaasiumi eeskujul kodanikualgatuse korras mõtlema sellele, et rohkem ja monumentaalsemalt jäädvustada siin sündinud, kasvanud ja õppinud suurmeeste vaimu. Mulle tutvustati J. C. Wöhrmanni allee ääres olevat haljasala, kus soovitakse näha Julius Seljamaa ja Kaarel Liidaku mälestusmärke. Millised need täpselt peaksid olema, võiks saada arutluse aineks, mis haaraks nii linna elanikke kui ka linnavalitsust ja volikogu liikmeid. Meeldiv oli lugeda samast Maalehe internetiportaali väljaandest, et Sindi linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni esimees toetab taolist kodanikualgatust. Loodetavasti tuleb kogu Sindi selle mõttega kaasa.
Pärast konverentsi toimus kohvilauas õpetajate ja gümnaasiumi juhtkonnaga kohtumine. Kas sellisest kohtumisest sai ka riigikogu liige mingit kasu?
Trivimi Velliste: Minu peamine töö riigikogus on riigikaitselised küsimused, aga üldpoliitilisel taustal pean mõistma ka kõike muud. Seepärast kasutasin juhust ja huvitusin väga sellest, mida arvavad gümnaasiumi õpetajad mu endise Riigikogu pinginaabri minister Lukase mõtetest. Esitasin palju küsimusi ja sain avameelseid vastuseid õpetajatelt, kellel on pikaajalised kogemused. Kindlasti kasutan neid seisukohti oma poliitilistel aruteludel.
