Tšerkessid ja Sotši olümpia Pärnu sõpruslinnas
Sotši Eesti ühing „Eesti-Aiake” palvel toetada Pärnu sõpruslinna kandideerimisel 2014nda aasta taliolümpia korraldamise õiguse saamist, läkitas Pärnu Linnavalitsus 2007. aasta juunis vastavasisulise kirja Eesti Olümpiakomitee presidendile Mart Siimannile.
Pärnu Linnavalitsuse teatel mõisteti siis, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee teeb kanditaatlinnade vahel valiku esmajoones selle põhjal, milline on vajalik korralduslik oskusteave, infrastruktuur ja logistilised võimalused. Samas selgitas tollel ajal ametis olev linnapea Mart Viisitamm, et Pärnu mõistab hinnata ja toetada mittemetropolide julgust ning tahtmist avaramalt mõelda. Tookord täiendas ta toetuse andmist illustratiivse põhjendusega sellest kui ilus on teadmine, et 1980. aasta suveolümpia toimus Moskvas ja miks mitte ei võiks ka taliolümpia toimuda uuesti Venemaa pinnal.
Pärnu Linnavalitsuse ametlik avaldus meenus taas pärast seda, kui Riigikogu liige Andres Herkel avaldas 20. augustil oma ajaveebis pikema kirjutise „Tšerkessi genotsiid ja Sotši olümpia“, mille täisteksti saab lugeda siia klikkides.
*
2007. aasta suvel triumfeeris toonane Venemaa president Vladimir Putin Rahvusvahelise Olümpiakomitee ees. Sotši oli napi hääleenamusega saanud 2014. aasta taliolümpia korraldamise õiguse. Oma pöördumises loetles Putin kunagi Sotšis elanud rahvaid: kolhid, kreeklased, kasakad. Kuid ta ei nimetanud tšerkesse. See oli väga kõnekas „unustamine".
Tõepoolest, kolhid on ammu ajaloohämarusse jäänud, kreeklasi on sealkandis vähe järel ja kasakad olid Venemaa koloniaalpoliitika tööriistad. Tšerkessid seevastu on ikka veel tülikad. Nende hävitamisega seondub Venemaa koloniaalpoliitika üks kõige karmim lehekülg. Pärast sada aastat kestnud võitlust kulmineerus vägivald 1864. aastal. Kui enne genotsiidi algust oli tšerkesse Põhja-Kaukaasias paari miljoni kandis, siis pärast veresauna ja maalt väljaajamist jäi neid Põhja-Kaukaasiasse vaid sada tuhat inimest, mõnedel andmetel veel tunduvalt vähem. Tšerkesside hävitamist on nimetatud XIX sajandi suurimaks genotsiidiks.
Olümpialinna Sotši nimi (algselt satše) tuleb tšerkessi ehk adõõgi keelest ja see tähendab „suurt kuumust". Just Sotši piirkond oli tšerkesside vastupanu viimne kants. Tulevane suusakeskus Krasnaja Poljana ehk Punaselageda on poeetilise versiooni järgi saanud oma nime sügisel punetavate sõnajalgade järgi. Siiski arvatakse nimel olevat veel teine ja hirmsam seos: tapetud tšerkesside veri. Just sinna tšerkessidest tühjaks tehtud alale asus XIX sajandi lõpus ka üks eestlaste rahvakild.
Tšerkesside mahavaikimine ei piirdu president Putini ühekordse mäluauguga. Vancouveri olümpiamängudele saadeti Sotšit tutvustama kasakate tantsutrupp, põlisrahva meenutamisest polnud juttugi. Kui Vancouveri ja Salt Lake City olümpiamängude puhul peeti kunagise koloniaalsõja ohvriks jäänud indiaanlasi väärikalt meeles, siis Sotši olümpia korraldajate suurprojekti tšerkessid siiani ei mahu. Tšerkessi küsimust ei maini isegi Vene opositsiooni teravaimad suled Boriss Nemtsov ja Vladimir Milov. Nende kahe kuu eest välja antud võimukriitika juhib tähelepanu olümpiaprojekti majanduslikule ja logistilise nõrkusele. Vastava peatüki irooniline pealkiri on „Taliolümpia subtroopikas", kuid maa muistsete pärisperemeesteni see analüüs ei ulatu.
Võib siiski arvata, et eeloleva nelja aasta jooksul kuuleb maailm tšerkessidest nii mõndagi. Esiteks ei ole võimalik, et tšerkessi küsimus olümpiaga seonduvalt maailmas mingit tähelepanu ei ärata. Teiseks on tšerkessid juba nüüd näidanud, et neil on jõudu ja tahet ise aktiivselt lobby teha ning oma kurvale saatusele tähelepanu tõmmata. Kõige enam hoolitseb selle eest tšerkessi diasporaa Läänes.
Tänapäeval arvatakse maailmas olevat viis kuni kuus miljonit tšerkessi, kellest vaid väike osa, 2002. aasta rahvaloenduse järgi umbes 720 000 inimest elab Vene Föderatsioonis, peamiselt Põhja-Kaukaasias. Seevastu Türgis, kuhu XIX sajandil põgeneti, on tšerkesse nüüd üle nelja miljoni. Jordaanias arvatakse neid olevat 100 000, Süürias 75 000, Saksamaal 50 000, Prantsusmaal 20 000 ning Iisraelis ja Ameerika Ühendriikides kummaski umbes 5000 inimest. Andmed on allikati üpris erinevad.
Üks Sotši olümpiavastaste rühm väisas juunikuus Euroopa Nõukogu Parlamentaarset Assambleed Strasbourgis. Tõsi küll, seal arutlusel olnud Põhja-Kaukaasia inimõiguste raport puudutas peamiselt olukorda Tšetšeenias, Ingušeetias ja Dagestanis. Tšerkessidega asustatud piirkonnad Karatšai-Tšerkessia, Kabardiini-Balkaari ja Adõgee jäid detailsema vaatluse alt välja, rääkimata muidugi sellest, et oleks pööratud tähelepanu 150 aasta eest aset leidnud rahvamõrvale. See aga ei takistanud tšerkessidel kuluaarides tööd teha. Eriti hea meel oli mul olla tunnistajaks tšetšeeni pagulasliidri Ahmed Zakajevi ja tšerkesside karismaatilise esindaja Iyad Yughari esmakordsele kohtumisele.
New Jerseyst pärit Yughar esindab pagulaste käredamat tiiba, kes nõuab Sotšilt olümpiaõiguse äravõtmist, sest sealsed suusarajad hakkaksid kulgema üle tšerkesside tapetud esivanemate kontide. Selline ei saa olla rahu ja sõpruse pidu. Teine osa tšerkesse on mõõdukamal positsioonil ja nad rahulduksid sellega, kui mängude kontekstis tšerkesside ajaloole väärikat tähelepanu pööratakse. Kolmanda rühma moodustavad Vene keskvõimule kuulekamad lojalistid Karatšai-Tšerkessia, Kabardiini-Balkaari ja Adõgee vabariikides. Tegelikult on aga kõigil ühine eesmärk, et Vene Föderatsioon Tšerkessi genotsiidi fakti tunnistaks. Adõgee ja Kabardiini-Balkaari vabariikide parlamendid on seda omalt poolt teinud ja pöördunud vastava taotlusega ka Vene parlamendi poole. Tõsi, see juhtus eelmise sajandi lõpus, kui Putin oli veel tundmatu ja vabadust leidus Vene ühiskonnas märksa rohkem kui nüüd. Viimati söandas sama taotlust uuendada opositsiooniline Tšerkessi Kongress, kellele Vene Riigiduuma andis ka eitava vastuse.
Ajalugu ei ole lõppenud ega lõpuni kirjutatud. Kuna tšerkessi teema tõmbab eelolevatel aastatel endale ilmselt rohkem tähelepanu kui varem, on meie asi seda hästi tunda. Nagu see on kõigi rõhutud rahvaste puhul, tuleb nende demokraatlikult väljendatud rahvuslikke püüdlusi võimaluse korral toetada.
*
Andres Herkeli ajaveebist vähendatud kujul väljavõtet esitades oleks kasulik huvituda, mida soovib Pärnu Linnavalitsus nende teadmiste juures öelda oma sõpruslinnale Sotšile, aga ka selle asukoha maa kunagistele asukatele, kes on pidanud üle elama XIX sajandi suurima genotsiidi? Kui Pärnu linn on usaldanud ja toetanud oma sõpra, kas poleks tal siis ka moraalne õigus ja kohustus osundada tšerkessidele, et seoses olümpiaga neid vähemalt meelde tuletataks kui rohkemat ei suudeta.
