"Veerekese pääl" kaante kujundus

„vahel ma mõtlen et... / feministlik ühiskond sigitab / läbi virtuaalmaailma hübriide, / robotinimesi, eluvõõraid ja / lõhestunud isiksusi, loomseid / olendeid, kes ei tea isegi seda, et sitt on leivaisa,“ loeb Margit Peterson oma luule värsiridu meie tavalises kohtumispaigas Rahva Raamatu korrusel asuvas kirjandusliku auraga Piano kohvikus. Esitatud „Feministlik ühiskond“ on üks paljudest Margiti luuletustest, mis valitud tema loomingust kolmandasse kogumikku „Veerekese Pääl“. Ühiskonda vaadeldes annab luuletaja alati edasi tervikpildi. Luulevormi kasutades tekitab ta tillukese sõnumi, millel on jutustusele omased tunnused sissejuhatava mõtte, sisu ja kindlasti ka vastust sisaldava lõpuga. Margit ei püstita oma loomingus üksnes küsimusi ilma neile vastuseid otsimata, leidmata.

Võibolla ongi ka see üks põhjustest, miks novembris Rahva Raamatu riiulile ilmunud pea sajaleheküljeline valik esimesel paaril nädalal püsis paarikümne enim ostetud raamatu hulgas. Luulekogumiku puhul on see olnud kindlasti eriti märkimisväärne tulemus.

Trükise luulevalik ei ole lahterdatud teemade kaupa. Margit eelistab vaheldusrikkust, et lugeja saaks kõrvuti elu pahupoolega hingata ka värskendavatest tuuleiilidest kantud paremaid elamusi. Luulevärvikus teiseneb veel mitmekesisemaks ja lugejale põnevamaks sellega, et olenevalt sisust kasutab autor ka väga erinevaid värsivorme. Riim, rütm, vaba, proosa, haiku, tanka, sonett, limerik jne. aitavad rõhutada või paremini esile tuua seda, mis parajasti püüab valla pääseda. Näiteks limerik. Mis imelik luulevorm see on? Viierealises luuletuses on kaks esimest rida pikemad ja järgmised kaks lühikesed ning viies jälle pikk. Sõnaseades seotakse luuletust kohanimedega, sest limerik tähistab ka ise üht geograafilist paika – Limerick on linn Iirimaal.

Kuid eluäärte jalgradadel uidates kohtub valimiku „Veerekese pääl“ lugeja peamiselt intiimsete paljastustega. „Just isikupärane intiimsus on siinse saatesõna kirjutaja arvates epiteet, mis ei ole autori loomingu iseloomustamiseks ehk täielikult ebaõnnestunud leid,“ kirjutab saatesõnaks Pärnust Tartusse asunud Kristjan Nasari. „Palusin saatesõna kirjutada Kristjanil, kuna ta oskab väga täpselt minna teksti sisse ja leida sellest ka peenelt paigutatult peidus olevaid terakesi,“ selgitab Margit, kuivõrd ta usaldab Kristjani arvustust. „Mäherdune ürgnaiselike tunnete spekter!“ hüüatab poetessi mõttelendu süüvinud Pärnu Sütevaka Gümnaasiumi vilistlane Kristjan. Olen saatesõna kirjutajaga sama meelt, kui ta ütleb: „Miks mitte võtta raamat ja kohtuda teineteisega mõnel kauaks meeldejääval tunnil?“

Raamat ilmus kirjastuse Hea Tegu väljaandel sõprade ja "Hooandja" abiga. Margit selgitab, et mullu suvel loominguliste projektide ühisrahastuskeskkonnana käivitunud Hooandja.ee aitab leida toetust loomingulistele ettevõtmistele. Uudne ühisrahastamine võimaldab ühiselt annetades koguda pisikeste summadega kokku suure raha ja on sellisel kujul paljudele oluliseks abiks. Projekti tutvustamiseks luges Margit suvel Vallikraavi aasal Ardi Truija poolt valminud reklaamklipi jaoks artikli algul nähtud ridu „Feministlik ühiskond“. Käsitletud teema juurde pöördub Margit meie jutuajamises veel mitu korda tagasi, sest see on tema jaoks vaata et olemise või olematuks muutumise küsimus.

Kaaned kujundas Eimar Kull, kes tegi sama töö ka kahele esimesele luulevihikule. Näofoto pildistas Pärnu Postimehe fotograaf Urmas Luik. Kui esimese luulekogumiku ilmumise järel avaldas Margit soovi järgmise või vähemalt ülejärgmise raamatu ise illustreerida, siis nüüdseks näib ta olevat sellest jäädavalt loobunud. Aga võibolla mitte? Igaljuhul sedakorda kaunistas kogumiku lehekülgi tema kaaslinlane Hanna Aleksandra Soobik. Küljendas Vallo Hallik ja toimetamise vastutust kandis Margit-Mariann Koppel.

Margit kinnitab, et ei ole ettelugejana suurem asi, aga sedakorda teeb ta erandi, haarab initsiatiivi ja küsib, kas võib veel lugeda. Ta loeb kümmekond pikemat lugu. Neis igaühes on kindel sõnum ja tähendus, mida ta sedakorda püüab veel täiendavalt lahti rääkida. Eelmise aasta märtsis kirjutatud „Maailma äärel“ kõlab tema suust ka vaiksel häälel selgelt tunnetatava väelisusega ja lõpetades tunnistab, et lugemise ajal kattis teda tibutagi. Jah, seesama, mida oleme harjunud nimetama kananahaks.

Samas mälestab ta õnnetul kombel varalahkunud Diana Aitaid, kes 2011. aasta 26. jaanuari pärastlõunal jalutas puhkuse ajal kodulinnas Pärnus jõe ääres, kus hukkus lume all märkamatuks jäänud kaaneta kaevu kukkumise tagajärjel.

Tänavu kevadel kirjutatud „Laugaste taga“ sai Kersti Kobi tehtud viisi. Kersti on juba viiest Margiti luuletusest avastanud laulu, millele andnud vastava viisi. Üldse on tema luulet paarikümnel korral viisistatud. Praegugi ootavad kolm ansamblit temalt laulu. Aga Tajo Kadajas saatis hiljuti Margitile viisi, millele palus Pärnu teemalised sõnad juurde kirjutada. Varem pole Margit viisile sõnu kirjutanud. Ansamblil PööLoy GLääNZ on käsil plaadialbum, millelt kuuleb viisistatud luuletust „Eemal“.

Margit räägib toas asuvatest täiskirjutatud paberilademetest. Mõttetulv surub peale ja nii peab tal igal hetkel olema puhas leht käesirutuse kauguses. „Ma ei suudaks iialgi luuletust kirjutada arvutiklaviatuuri nuppe puudutades, sest pidev ekraani jälgimine ei laseks enam näha aknast paistvaid katuseid, puude latvu ja taeva all muutuvaid pilvi,“ kõneleb Margit, kes kirjutab oma loomingu arvutisse alles siis kui järgmine trükis peaks soovima ilmale tulla. Tuleku ootel on mõndagi. Järgmise luuleraamatu käsikiri on üle antud kirjastusele JI. Raamat peaks ilmuma kevadel.

Koostamisel on üleriigiline ühisluuleraamat "Elavate Surnute Antoloogia", ehk ESA, mille väljaandja samuti kirjastus JI ja kuhu pääseb ka 8 Margiti kirjutatud luuletust. Esimese taolise ühiskogumiku paneb kokku Sven Kivisildnik, kes kasutab Margiti poolt facebook'i kontole loodud klubisse "Ahjusoe Luule" koondunud luulet. Ettevalmistused käivad ka järgmise ühisluuleraamatu ilmutamiseks. Selle tarbeks on Margitil juba olemas „Agulis“, millel samuti Kersti Kobi loodud viis ja viisi autori esituses Raadio 2 eetris Koit Raudsepa saates nädala pikkuselt tervele Eestimaale tuntuks lauldud.

Mõtte tasandil käib töö ka „Pärnu kirjarahva antoloogia nr. 2“ koostamisel. Sellesse koondub 14 kuni 16 Pärnumaa autorit - olenevalt sellest kui paljudelt osalemiseks nõusolek saadakse. Kirjastuses Heategu valmib taskuformaadis kogumik, kus igale autorile antakse ruumi 10-leheküljelises mahus. Margit, kes selleski projektis osaleb, ütleb, et Kivisildnik on andnud teemad, millest tuleb kinni pidada. Need on: „väärastunud“, „mandunud“ ja isegi „õnnelik“.

„Vahepeal kutsus ajakirja Saatus & Saladused peatoimetaja Anne Mari Alver mind jutuvõistluses osalema, eks näeb..., tähtaeg on 10. jaanuar,“ jutustab kõikjale püüdlev ja jõudev Margit, kellelt võib oodata 2014. aasta sees trükki minevat debüütromaani „Segavereline“. „Romaani kirjutasin aasta ja 8 kuuga, praegu käib illustreerimine ja toimetamine.“

Margit ütleb, et tema proosalised luuled lähevad teinekord sedavõrd pikaks, mis tingivad hoopiski novelli kirjutamist. Ime siis, kui luuletaja võtab kätte ja kirjutab koguni romaani. Aga kohtumise käiguski laenab ta pastakat, et kirjutada. Mitte küll värsse, aga häid soove siiski „Veerekese pääl“ esimesele lehele. Olen varemgi märganud Margiti sõrmes sinise kivikesega sõrmust, kuid pole kordagi lähemalt uudistanud. Nüüd uurisin salaja ja ilma küsimata sõrmusel oleva türkiiskivikese saladust. Sain teada, et türkiissinist peetakse sageli tavatult kõrgelt arenenud tajuga, harukordselt loova ja kaunis idealistlike inimeste auras eristuvaks värvuseks. Sellises auras isikud omavat head üldist vaatlusoskust ja seepärast suudavad kiiresti võtta vastu õigeid otsuseid. Kõiki neid omadusi võib ka Margitis kohata ja küllap seetõttu ongi sellest saanud poetessiga kõikjal kaasas kantav lemmikvärv. Lisaks ilmneb Margiti juures väga häälekalt väljenduv südametunnistuse hääl.

Samal teemal: