Tüüpilise eestlase ettekujutus Aafrikast


Tüüpilise eestlase ettekujutus Aafrikast
GLEN 2016 vabatahtlik Maia KlaassenTerveilm.ee

Lähen sel suvel esimest korda elus Aafrikasse vabatahtlikuks. Huvitav ja mõtlemapanev on kuulda inimeste reaktsioone sellele, kui ütlen, et kolin sel suvel kolmeks kuuks Kameruni naisettevõtlust arendama. Arvamused jagunevad laias laastus kolmeks.

Esimesse rühma kuuluvad mu meessoost tuttavad, kelle vaimusilmas viskun ma sugumürskude massi, kust saan naasta ainult rasedana. Tüüpküsimuseks on „Mitme musta lapsega tagasi tuled?” ja naljad keerlevad ümber selle, kuidas ma pärast enam valget meest ei tahagi. Antud rühm on veendunud, et ühel hetkel mind röövitakse ja vägistatakse ära, sest Aafrika mandril olevat mehed primitiivsed loomad.

Teise rühma kuuluvad konservatiivid ja vanema generatsiooni esindajad, kelle kujutluste kohaselt lähen ma niudevöös ringi lippavate hõimuelanike seltsi. Tüüpküsimuseks on „Aga miks sa meie enda kodutuid ei aita?” ja iseloomulikuks võib pidada mõtteavaldusi teemal, kuidas ma võiks hoopis toredas ja turvalises Eestis pere luua, sest Aafrikas aetakse noored valged naised õhtusöögiks lõkke kohal varda otsa.

Kolmandasse rühma kuuluvad mõistjad. Ühel või teisel põhjusel saavad nad aru, miks ja mida ma teen. Nad küsivad palju küsimusi nii kohaliku poliitilise olukorra kui ka minu isiklike ootuste kohta. Nende kõigi kujutluspilt vabatahtlikust tööst arenguriigis on erinev, olles formuleerunud isiklike teadmiste, mitte ühiskondlike seisukohtade alusel.

Ühiskondlik arusaam arenguriikidest kujuneb meedia vahendusel. Eesti meediaruumis ületavad arenguriigid uudisekünnise peamiselt konfliktsete ja kurioossete lugudega, kus läbi vastandumise on rõhk enamjaolt meie ja arenguriikide erinevustel. Korrumpeerunud valitsused ajavad loodusvarade poolest rikkaid riike pankrotti, kodusõjad, rahutused, terrorism. Pidevad uudised sellest, kuidas Lääs arenguriike aitab ja toetab, samas midagi ei muutu. Hullud savionnides, nagu mu sõber oma ettekujutuse arengumaadest kokku võttis.

Selline meediakajastus on loonud kuvandi, nagu poleks meil midagi ühist. Joonistub välja arusaam, et ühel pool on tublid ja rikkad läänemaailma kodanikud, kes on raske töö ja vaevaga üles ehitanud toimiva ühiskonna, ning neile vastanduvad laisad arenguriikide kodanikud, kellele muudkui abikätt ulatatakse, aga kes ei oska või ei suuda oma elujärge parandada. Seda kõike võimendavad lood ja artiklid sellest, kuivõrd erinevad on meie igapäevaelu, tavad ja traditsioonid. Kulminatsiooniks ongi praegune pagulasretoorika ja sallimatus.

Ma ei arva, et negatiivses kuvandis peaks ajakirjandust süüdistama. Ajakirjandus toodab seda, mida auditoorium tahab. Kui lugeja tahab rohkem persoonilugusid Ugandast ja vähem uudised jalgpallur Ronaldo viimasest pruudist, peab ta valima, millel klikkab. Aga lugeja ei oska negatiivse kuvandi tõttu persoonilugusid ja reportaaže arenguriikidest tahtagi.

Nõiaringist toob meid välja ainult arusaam, et kõik on juhus. See, et me oleme Eestis sündinud, on tõeline lotovõit. Vedas! On teisi, kellel nii ei vedanud. Nahavärvist, sünnikohast, jalanumbrist ja teistest välistest tunnustest olenemata on enamikul meist samad mured ja rõõmud.

Vahet pole, kas teenid 2 dollarit päevas Kamerunis või 30 eurot päevas Eestis, igal juhul on raha alati liiga vähe. Leib on alati liiga kallis. Vastamata armastus tundub alati maailma lõpuna ja elu mõte kaob vahel silmist. Maailm pole jaotunud nii, et tublid inimesed sünnivad ühele poole ekvaatorit ja saamatud teisele poole. See arusaam peaks olema eelarvamustest ning süsteemsest meediamanipulatsioonist suurem.

Maia sõidab sel suvel GLEN vabatahtlikuna Kameruni naisettevõtlust arendama. GLEN programmi Eestis vahendab Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.