Üllatustega mõõtmatu Hiina

Pärnu abilinnapea Jane Mets viibis 19.-27. oktoobrini Hiina Rahvavabariigis, kus osales Eesti kultuurilinnade võrgustiku delegatsiooni liikmena sealsete linnadega koostöövõimaluste arutamisel.

Hiina reisi illustreerivate fotode autor on Jane Mets

Pärnu, Paide, Põlva, Sillamäe ja Tallinna linnajuhtidest koosnev delegatsioon viibis Shanghais, Hangzhous ja Pekingis, kus tutvustati sealsetele kultuuri- ja turismiasutustele eelseisvaid kultuurisündmusi ning puhkevõimalusi Eestis. Pärnut esindanud Jane Mets nõustus rääkima Maalehe võrguväljaandele kokkuvõtvalt sellest, mida silmad ja kõrvad visiidi käigus tabasid.

Esimene mõte Hiinast?

Hiinasse minnes mõistsin, milline on tegelikult kahe riigi suuruste vahe. Eestis elab 1,3 miljonit elanikku, mis ei anna Hiinas hästi isegi mitte ühe „väikelinna“ mõõtu välja. Hiinas elab seevastu täpselt tuhat korda rohkem inimesi ehk 1,3 miljardit.

Hiinlaste äriline huvi Eesti vastu?

Hiinlaste huvi on Euroopa riikides mingit ettevõtlust, eelkõige tootmist arendada. Varem orienteeruti rohkem riigisisesele majanduse elavdamisele. Oma majandusliku mõjuvõimu kasvatamiseks püüab sealne kapital praegu leida järjest uusi investeeringute võimalusi riigi piiridest kaugemal väljapool. Neid ei huvita mitte niivõrd mingi pisike hotellike või majakene, pigem suurem hästi toimiv ettevõte. Selle ostmise korral jätkaksid nad uute omanikena sama tootega. Tõenäoliselt soovitakse siinset tehnoloogiat ja Lääne tehnikat rakendades jõuda edasi Euroopa turule. Mina rääkisin eelkõige Pärnu nimel, aga nii rääkisid ka teisedki enda eest. Kõik ütlesid, et meil on seda ja teist pakkuda.

Muidugi oleme linnavalitsuse tasandil olemasolevaid võimalusi arutanud. Kaubandusatašee Priit Martinson, kes on EAS-i välisesindaja Shanghai peakonsulaadis, ütles, et on sellel teemal rääkinud ka ettevõtlusarengu valdkonnas tegutseva Pärnumaa Ettevõtlus- ja arenduskeskuse juhatuse liikme Sulev Alajõega. Sellest olevat möödas küll päris pikk aeg, aga meie lubasime linnavalitsuse poolelt samuti soovitud infot jagada. Mõte seisne eelkõige selles, et Loode-Pärnus oleks võimalik olenemata valdkonnast mõnda tootmisettevõtet arendada, mitte küll raksetööstust. Hiinas on eriti laialt levinud kergetööstus, mis oleks meilegi vastuvõetav. Vaja läheks just investeeringut. Siiski väga konkreetsete ettepanekuteni me ei jõudnud. Loode-Pärnust oli küll juttu, aga seal on ainult kinnistu ja midagi enamat ei ole. Nemad eeldaksid ka teede, vee- ja kanalisatsioonitrasside olemasolu ning veel rohkem tahaksid nad mingit valmis asja. Küll huvitas hiinlasi väga stiilne ja vanaaegne kompleks meie peatänaval, kuhu võiks tulevikus tulla näiteks kena hotell. Jutt käis konkreetselt Rüütli 23/25 hoonetest, kus asus kunagi kultuuri- ja haridusosakond, veel varem asus selles postimaja. Hoone on praegu müügis. See on üks konkreetne asi, millest seal rääkisime.

Põhimõtteliselt leppisime kokku, et edastame konsulaati nimekirja valikutest, mida Hiina ärimees võiks Pärnus ettevõtluse arendamiseks endale soetada.

Rohkem oli jutuajamiste teemaks kultuurivahetus?

Teisena võeti konsulaadis ja kultuurikomiteedes arutluse alla kultuuri teema ja kultuurivahetus. Jaan Reinhold, Eesti peakonsul Shanghais selgitas, et Eesti on Hiinas praegu veel üsna tundmatu maa. Selleks, et mõlemat riiki teineteisele lähemale nihutada, tuleb omavahelist läbikäimist elavdada. Kahtlematult on nüüd turismifirmadel paras aeg jõukamaid Hiina turiste Eestisse meelitada.

Tänaseks on Tallinnas jõutud selleni, et hiinlased on paaril aastal juba Hiina uut aastat tähistanud oma suurte kultuurikollektiividega. Nad ei tule tagasihoidlikult väikese grupiga, vaid ikka 30-40 liikmega. Näiteks möödunud aastal nägid tallinlased Vabaduse väljakul Peking Opera Fenglei trupi poolt esitatud traditsioonilist Hiina ooperit, draakonitantsu ja Hiina akrobaate. Väljaku tunnelis olid välja pandud Hiina uusaastat kujutavad fotod, müüdi Hiina meeneid ja pakuti nende toite. Hiina Suursaadik Huang Zhongpo ja Edgar Savisaar pidasid kõnesid. Lõpuks toimus suursugune Hiina ilutulestik.

Vastavalt kokkuleppele ollakse Hiina uusaasta saabudes 9. ja 10. veebruaril järgmisel aastal jälle Tallinnas. Arvestades kaugust, ei külasta nad ainult Eestit. Tullakse ühtlasi Soome, ollakse mingi aeg Helsingis ja siis jõutakse Eestisse. Kaaluti ka Eesti kaudu Läti või Peterburgi väisamist. Kui võtta kavasse Läti, siis kulgeks teekond lausa läbi Pärnu, mida pärnakad võiksid ära kasutada. Oli ka konkreetne pakkumine. Kui mitte veel järgmine aasta, siis kindlasti ülejärgmisel aastal võiks Hiina uue aasta tähistamine kesta pärast Tallinna pidustust veel Pärnuski, kus toimuks suurem kontsert ja leiaks aset erinevaid kohtumisi. Sama pakkus muidugi kohe välja Sillamäe. Tulge siia, meil on kohe kõik-kõik valmis. Põlva ütles, et nemadki pakuvad seda, teist ja kolmandat. Kultuurikollektiivide siiapoole tulek oli kõikjal väga tugevalt üleval ja hiinlased olid selleks täiesti valmis. Kuigi jah, neil on ka see soov, et linn, kes neid vastu võtab, tagab vähemalt majutuse. Sõidu finantseeriks nad ise, aga soovivad, et majutuse ja toitlustamise eest tasuks vastuvõttev linn. Tallinn on seda neile juba pakkunud ja võimaldab ka järgmisel aastal. Muidugi vastavad samaga hiinlased - kui keegi kollektiividest peaks siit Hiinasse minema.

Kas Pärnu võiks Hiinast mõne sõpruslinna leida?

Kõigis külastatud linnade kultuurikomiteedes peetud jutuajamistes pakuti võimalust mõne väiksema linnaga sobitada sõpruslinnade vahelisi kontakte. Väiksemad on nende mõistes nii kahe-, kolme-, neljamiljonilised linnad. 40-tuhande elanikuga linnasid ei ole võimalik Hiinas leida. Nii vähese elanikkonnaga asulaid nimetatakse teistsuguse nimetusega ja need võivad olla mingis põllumajanduspiirkonnas hajaasustusega külad. Samal ajal nende „väike linnake“, olgu see siis 2 või 4 miljonit, võib olla oma territooriumilt isegi väiksem Pärnust ja taolisi „linnakesi“ on tohutult palju. Maad on vähe, maa on kallis ja seepärast ehitatakse linnad väga kompaktselt. Seepärast näeb linnades meeletult palju kõrgehitusi. Üksikud rikkuritele kuuluvad individuaalmajad paiknevad kusagil linna ääres. Näis, et eramud asusid väga väikesel pinnal. Võibolla omasid nad 120 m2 aiamaad? Ridaelamuid on hästi palju, aga need paistavad päris tillukeste boksidena.

Mina ei julgenud seda välja öelda, et jah, otsige meile sõpruslinn. Nad oleksid ise valmis meie huvisid arvestavalt ka mõne linna välja otsima, kas merega, jõega, tööstusega või turismiga seonduvalt. Spa on neil samuti väga tugevalt arenenud, kuigi nende spa on rohkem massaažile ja Hiina meditsiinile orienteeritud.

Küsimus on selles, kas Pärnu tahab või ei taha Hiinas sõpruslinna leida. Me oleme seda arutanud. Mõni ütleb, et kindlasti, aga on ka teisi arvamusi. Tuleb küsida, kas linnadevaheline sõprus annab midagi Pärnule juurde ja kas liigne kaugus ei osutu rahalises mõttes aktiivsel suhtlusel meile liiga ülejõu käivaks? Kas kulutada maksumaksja raha seal käimiseks? Kultuurivahetuse reisid on muidugi väga toredad, aga neid oleks ikkagi väga väike hulgake, kes saaksid sinna minna. Samas peame ka vastu võtma ja tekib küsimus, kas siinne kogukond sellega päri oleks. See ongi põhjuseks, miks me pole täna veel kindlalt reageerinud.

Poliitikast?

Meile on räägitud, et Hiinas on üks partei ja kõik see värk..., aga kui me sealsete inimestega rääkisime, ilmnes mõndagi üllatavat. Noh, mis me seal rääkida saimegi? Me rääkisime ju ainult giidide vahendusel, sest tavainimene tänaval või ühiskondlikus ettevõttes ei räägi mitte midagi muud kui ainult hiina keelt. Siiski on noorte hulgas inimesi, kes räägivad korralikult inglise keelt, aga ega meil nendega suhtlemiseks võimalusi nii väga ei olnudki. Giidide puhul ei saanudki ma hästi aru, kas neil on kohustuslik tekst või rääkisid nad tõepoolest tegelikust elust. Nad ütlevad, et Hiinas on väga palju parteisid, aga need teised polevat üldse aktsepteeritavad ja neist ei ole tegijat. Loomulikult valime seepärast ainult ühte parteid. Isiklikult ajas see kuidagi muigama. Ma ei tea ja pigem hoidusin igasugusest poliitika teemast, sest giididega poliitikast rääkimine ei andnud mitte midagi. Kiideti ühte parteid, kiideti seda, kuidas riik ja valitsus rahva eest hoolitseb.

Kuidas Hiina riik oma kodanikke elamispinnaga kindlustab?

Umbes 55 aastat tagasi müüdi Hiinas päris palju kortereid eraomandisse ja omandis oleku ajaks määrati 60 aastat. Nüüd hakkab see tähtaeg täituma. Tõenäoliselt arvati tol ajal, et selleks ajaks on eluhoone oma aja ära elanud – nagu meie Mustamäe majadki – aga tegelikult on need endiselt püsti. Küsimusele, mis edasi saab, vastati, et nad ei muretse edaspidise pärast. Öeldi, et küll valitsus lahendab selle küsimuse. Meie jaoks oli seda kuidagi võõras kuulda.

Mis muljet avaldavad Hiina miljonilinnad?

Nende miljonilinnad on ehitatud kvartalite kaupa. Seal ei hakata ühte hoonet lammutama uue ehitamiseks, vaid tehakse terve kvartali jagu vanadest hoonetest puhtaks. Seejärel valmib kvartali keskele üks hästi lihtne kahe või kolme korruseline maja, mis asustatakse ehitajatega. Järgneb uue kvartali rajamine. Erinevatest piirkondadest tuuakse töölised ja isegi selliseid, kes polegi üldse varem ehitusega kokku puutunud. Inimesele õpetatakse selgeks mingi konkreetne töövõte, näiteks liistude panemine või muud midagi väga konkreetset. Muidugi on ka eriharidusega spetsialistid, kes loevad projekte ja suudavad juhendada. Selle tööjõuga ehitatakse tasandatud plats täis 40-50 korruselisi magalaid koos kaupluste, teeninduste ja muude ühiskondlike vajadustega arvestatavate ruumimahtudega. Ehitus võib kesta kaks, neli või viis aastat. Sellega lõpule jõudes läheb ehitajatele ehitatud maja lammutamisele ja asemele rajatakse park erinevate istikute, mänguväljakute ja muu seesugusega. Ühe valmimise järel võetakse käsile järgmine kvartal ja niimoodi on tegelikult ehitatud terve Shanghai linn. Dubaid külastanud ütlevad, et Shanghai ei jää mitte millegi poolest oma arhitektuurilt sellest linnast maha ja on üsna üksüheselt sarnane esimesega.

Kuidas terve kvartali lammutamise puhul toimitakse mõne oletatava väärtusliku hoonega?

Lammutamiste puhul mingit muinsuskaitselise väärtusega hoonete säilitamist me ei täheldanud. Kui meie siin muretseme näiteks kultuuriväärtusliku J. H. Rosenplänteri maja saatuse pärast Kuninga tänaval või jätame Port Arturi kaubanduskeskuses püsti vana raudteevahi majakese, siis Shanghais me seda ei märganud. Küll säilitatakse sealgi väga iidseid hooneid, nagu meile tuntud tagurpidi pööratud katuse äärtega majad või meie mõistes vanad mõisahooned. Oli ka Rocca al Mare taolisi muuseume, kuhu veeti vanu maju kokku.

Peadpööritav liiklus?

Muljetavaldavad on Hiina liiklussõlmed, mis rajatakse isegi 3- ja 4-tasapinnalistena. Tavapäraselt väljub linnast rohkem sõiduradasid kui neid linna siseneb, et vähendada liiklusummikuid. Harilikult viib viis rada linnast välja ja neli sisse. Arvukad autod jätavad õhku hulga heitgaase ja sudu olemasolu oli täiesti märgatav. Küsitavusi tekitas otse liiklussõlmede keskele rajatud mänguväljakute otstarbekus, aga teisalt on vaja iga ruutmeeter millegiga täita. Liiklust piiratakse neis peredes, kus omatakse kaht autot. Kumbagile autole väljastatakse kahe peale üks number, et samaaegselt ei saaks liiklusesse minna mõlema autoga. Tänavapildis näeb väga palju jalgrattureid, kelle jaoks on eraldatud eraldi sõidurajad.

Kuidas mõjub tohutu inimhulk tänavate puhtusele?

Üldine puhtus oli suureks üllatuseks. Kui ma varem olin eelarvamusel, et Shanghai on räpane, siis kohapeal veendusin absoluutses puhtuses. Giidi jutust selgus, et lisaks puhastusfirmadele kasutatakse väga palju töötuid. Väga kasinat töötu abiraha saab üksnes tingimusel, et tehakse ühiskondlikus korras midagi linna heaks. Me nägime neid, kes sõna otseses mõttes korjasid maast ka üksikuid maha langenud puulehtesid, rääkimata paberiprahist, suitsukonidest või tikuotstest.

Sotsiaalne erinevus ja elatustase?

Heaolu kõrval hakkas silma küllaltki palju vaesust. Pensionile minnakse selliselt, nagu meil Nõukogude ajal: naised 55 ja mehed 60. Ise nad ütlevad, et keskmine palk eurodes on 770. Polegi nii hull! See on muidugi giidi jutt ja ma ei oska kommenteerida öeldu tõele vastavust. Maksusüsteem on kujundatud selliselt, et tulumaks ulatub kuni 50 protsendini, aga see rakendub juhul kui palk ületab keskmise summa kahekordselt. Tegemist on sisuliselt astmelise tulumaksuga, mis algab 1500 euro pealt. Algul võib olla paarkümmend protsenti ja sealt edasi toimub järkjärguline tõus. Kui palk on 200 kuni 500 eurot, siis on tulumaks 10 %. Kui üüritakse korterit, mida teevad päris paljud noored, sest ostmise võimalust ei ole, siis on üür 200 kuni 300 eurot. Sellele lisandub vesi ja küte, aga need pidavat olema väga odavad. Mida see täpsemalt tähendab, ma ei tea. Ka elekter pidavat väidetavalt väga odav olema.

Õiguse naise võtuks annab korteri olemasolu. Kui seda pole, ei saa ka naist kosida. Noored, kes on riigi heaks töötanud kusagil viis aastat, saavad õiguse võtta riigi garantiiga pangalaenu, et võiks ikkagi abielluda. Aga siis ollakse sunnismaine ja peabki riigiasutuses töötama. Teisalt tuleb ka olla väga tubli, et tööandja rahule jääks, sest konkurents töökohtadele on meeletult suur.

Kaupadele lisatav käibemaks on 17 kuni 20 protsenti.

Töötute jaoks on olemas sotsiaalabi süsteem ja mingi töötu abiraha, aga tingimuseks on ikkagi ühiskondlikult kasuliku abitöö tegemine. Põhimõtteliselt sama süsteem, mis meilgi peaks olema. Abiraha suurust meile ei öeldud, aga praktiliselt olematu, mille eest süüa ja üüri tasuda polevat võimalik. Seetõttu lähevad töötud pigem maale sulastena elama. Nii saavad nad töö eest kindlustatud toidu ja peavarjuga. Hiina riigi omapäraks on see, et kõik oma toidu toodavad nad ise. Eksootilisemat toitu tuuakse muidugi sisse, aga see on juba luksus ja mitte põhitoidus. Peamine söök on riis, kanad, sead. Nende kanad olid minu meelest tuvide suurused.

Kuigi lasteaiad on seal samuti olemas, aga nende hind ääretult kõrge, siis seepärast tuleb odavam samade töötute kasutamine. Samuti kasutatakse lapsehoidjatena vähese haridusega inimesi, ka pensionäre, kelle pension on väga madal. Tihti elataksegi pere juures, kus palk asendatakse ööbimise ja söögiga.

Kuidas reguleeritakse sündivust?

Üldjuhul on linnas lubatud perekonda ainult üks laps. Maal võib olla kaks last. Seda siiski erandina, kui emal või isal ei ole õde ega venda. Teisel variandil võib olla kaks last juhul kui esimese lapsena sünnib tütar. Kui sünnib esimesena poeg, siis on teise lapse ilmale toomine lubamatu. On ka kolmas võimalus, mis kehtib nii linnas kui maal. Raha eest võib sünnitada piiramatul arvul. Tasu teise, kolmanda, neljanda jne. lapse eest on paikkonniti erinev. Linnas kallim, maal odavam. Eurodes tähendab see hinda alates 120-st tuhandest kuni 200 tuhandeni, mida tuleb maksta iga järgneva lapse eest. Nõutud summa tasumisel on sellele lapsele kõik teed avatud samal kombel nagu esimesele lapsele.

Juhul kui seda raha välja käija pole võimalik ja laps on ikkagi tulemas, siis püütakse seda eriti maa piirkondades varjata. Laps saab küll nime ja sünnitunnistuse, aga ta jääb ilma igasugustest riiklikest õigustest. Tal ei ole õigust kooli minna ja jääb täielikult ilma hariduseta. Täna on selliseid koolihariduseta inimesi vanuses 40 kuni 60 aastat umbes 10%. Giidi sõnul polevat üldsegi ime, et mõni selline inimene töötab ka taksojuhina. Varem oli autojuhi lubade saamine ilma lugemisoskuseta välistatud, aga nüüd on kord muutunud leebemaks. Kuna selliseid hariduseta inimesi on palju, siis leitakse parema olevat neile vähesel määral vastu tulla.

Selles on Eestiga täielik erinevus. Meie mureks on vähene sündivus ja rahvaarvu vähenemine, aga Hiinas on probleemiks liigne sündivus. Giidi sõnul valvab laste ebaseaduslike sündide järele vastava ülesandega politsei. Raseduse ilmnedes nõutakse kas rahalist kompensatsiooni või sunniviisilist aborti. Minu jaoks on see nii masendav, millele ei tahaks mõelda. Kuidas naist abordile sunnitakse, seda ma ei tea, aga kuna inimestes on valitsuse kuulekus väga suur, siis võibolla ei olegi tarvis mingit vägivaldset meedet rakendada ja inimesed täidavad käsku ka ilma täiendavaid sundivaid abinõusid rakendamata.

Hariduse kättesaadavus?

Laste jaoks on õppimine väga tähtis. Riigi poolt antav tasuta põhikooli haridustee kestab 11 aastat ja alustatakse viieselt. Varajane alustamine on võrreldav meie lasteaedades antava alusharidusega. Sealt edasi on gümnaasiumi astmes 30-40 protsendile õpilastest õppimine tasuta, ka kõrgharidust saab mingi osa paremaid õpilasi tasuta omandada. Sellepärast püüavad lapsed võimalikult hästi õppida, et saada tasuta õpet ja pääseda ka välismaale. Ikka selleks, et tulevik oleks kindlustatud võimalikult paremate töökohtadega.

Midagi positiivset lõpetuseks?

Positiivne kogemus Hiinast väljendub hästi sõbralikus vastutulelikkuses. Kõikjal oli väga meeldiv teenindamine. Ühel õhtul läksime Sillamäe abilinnapeaga välja jalutama. Kõhud läksid tühjaks ja astusime ühte kõrvalisesse väikesesse söögikohta sisse. Kuna teenindaja ei mõistnud meie keelt ja meie ei tundnud mandariini keelt, siis viis ta meid kättpidi otse kööki, et valida toitu. Lõpuks tegin ka-ka-kaa ja püüdsin kätega lehvitades kana kirjeldada, millest ta kohe rõõmsal meelel suurepäraselt aru sai ja me võisime koos lõbusalt naerda, et suudame üksteist mõista.

Pole oluline kui suur on riik või milline on riigikord, loevad vaid inimesed kes suudavad muuta kõik sinu ümber ilusaks.