Urmas Margus: et mäletada Raeküla rannakalureid
Pärnakas Urmas Margus on pikalt rannakalurina perele elatist teeninud ja seepärast mõistab parimal viisil nende eelkäijate raskeid katsumusi, millega möödunud põlvede kalurid päev päeva kõrval merel viibides silmitsi seisid. Sellepärast ei pidanud ta paljuks oma pensioni säästudest püstitada skulptuur, mis aitaks mäletada Raeküla rannakalureid.
Rott ja ahven
Umbes aasta tagasi leidis ta Audru vallast ühe paraja läbimõõduga metsakuiva tamme, mille tõi Kalevi puiestee lõpus olevale koduõuele. Pikalt mõttes mõlkunud soov märgilise tähendusega sümboli valmistamiseks oli selle teoga võtnud juba üsna selgelt piiritletud kujundi. Vaja oli veel kunstniku loomingulist mõtet ja skulptori käsi, mis seni vaid aimatava visandi muudaks selgelt mõistetavaks meistriteoseks.
Tänavu suvel valminud skulptuur koosneb kahest enam kui kahemeetri kõrgusest osast, mis kujutavad rotti ja kala.
Rait Pärg ütles, et tamme töötlemine läks talle jälle kahe kettsae mootori remondi maksma. Tamm kulutab ketti väga palju ja kui küllalt sageli ei terita või ketti uue vastu ei vaheta, võib mootor lihtsalt kokku joosta. Nii ka juhtus. Kõigele vaatamata voolis ta ligemale meetri jämedusest tüvest ilusad taiesed välja. Urmas korjas mereranda uhutud hüljese korjused kokku ja eraldas neist rasva. Hülge rasva sisse keetis kamfoli ja lisas segusse ka linavärnitsat, pisut ka tärpentiini, mis aitab paremini määret puitu imendada. Sellise koostisega valminud määrdega töödeldud puit peab kaua ilmastikuoludele vastu ja väldib muutlikes ilmastikuoludes pragunemist.
Skulptuurid on kinnitatud tugevalt ehitatud betoonile ja kinnitatud metallplaadile, mida varjavad kumeralt laotud ümarad graniitkivid. Ajahambast puretud auklik ankur annab kompositsioonile veel täiendava aktsendi, milleta poleks praegune skulptuuride kooslus see, mida ta nüüd on.
Ajalooliselt on Raeküla asukate jaoks olnud kala söögilaual üks peatoite, aga ka peamisi teenistuse allikaid. Kuigi mingi osa Raeküla inimestest töötas kas Sindi kalevivabrikus, Sindi-Lodja tellisevabrikus või läheduses asuvates Waldhofi puupapivabrikus ja Lennuki saeveskis, oli sealsete elanike põhitegevuseks ikkagi mereandide püüdmine. Mälestustes kirjutatakse, et näiteks ühel kevadel olevat merel kalastanud koguni 120 noodaseltsi, mis pannud veepinna paatidest mustendama. Küllap tasub siinkohal austusega meenutada Raeküla ettevõtlikumaid mehi. Need olid kindlasti kakuami esmaehitajad Reinhold Raadik, Andrei Mirk, Johannes Palu ja Jakob Kembi. Püügist kõlbasid söögiks ahven, räim, koha, vimb, tint, aga tuulehaug ja tursk läinud sigade toiduks. Tsaarivalitsus nõudis muidugi oma palukest, mis nõudis rentnikult kümnendiku saagist.
Seetõttu polnud küsimust sellest, miks skulptuuri üks kujunduselement pidi olema kala. Neist viimane meenutab täpsemal vaatlusel ahvenat. Sellelgi on oma tähendus, sest ahven on üks kõige tulusamaid kalaliike, jättes isegi räime tahapoole. Seda vaatamata kohustusest lasta alamõõdulised, mida tuleb 30-40%, vette tagasi. Urmasele teebki muret uue seaduse jõustamine, mis kehtestab senise 19 cm asemel kahe aastaga alammõõduks 21 cm. Aastaga lisandub sentimeeter. Nii kaotavad kalurid juba pool väljapüütud saagist, mis teeks kalurile olulist majanduslikku kahju.
Skulptuuri silmitsev võhik võib siiski imestusest kulme kergitada ja küsida miks kalaga samas pikkuses seisab tagajalgadel merest tulnukaga vastakuti rott?
Raeküla Rotikülaks nimetamise kohta liigub erinevaid legende. Üks lugu kõnelevat sellest kuidas keegi talumees näinud Riiga lookleva tee ääres asunud kõrtsihoone juurde jooksvat rotti, kuldrahaga suus. Pajatati, et rott olevat mündiga lipsanud maas vedelevasse torusse. Mees piilunud torusse ja leidnud sealt suure hulga varandust, mille tõstnud vankrile, hiljem ehitanud sellega palju maju. Seepeale olevat rott suures kurvastuses poonud end männikus üles.
Veel kõneldud raehärrast, kes tulnud ratsahobusel uudistama, mil viisil inimesed end sisse seadnud on. Vaadates ülesharitud maalappe ja mätaskatusega muldonne, öelnud härra: „Teie olema kui rotid oma pesa kiiresti valmis teinud!“
Rahvasuus jaotati Raeküla mitmeks külaks: Soolikaküla, Kännuküla, Truše küla, Pätsiküla, Tagaküla, Rotiküla, millest viimane muutus laiemalt levinuks üldnimetuseks kogu Raeküla kohta. Eks need legendid andnudki põhjust Raeküla elanikku rotina kujutada. Kuid Raeküla linnaosa arvati Pärnu linna koosseisu juba 1265. aastal. 17. sajandi alguses kutsuti Raeküla all laiuvat metsa Tabanametsaks. 1850. aastal oli sealses piirkonnas 3 talu, nende hulgas ka metsavahi talu. Aastal 1885 kolis Tahkurannast Pärnusse president Pätsi isa, ehitusmeister Jakob Päts, kes tegi Raekülas lageraiet ja jaotas raiesmiku müügikruntideks.
Rait Pärg on varemgi Urmase koduõue oma loominguga kaunistanud. 8 või 9 aastat tagasi dolomiidist tahutud kalapea kinkis Urmas 2010. aastal Pärnu linnale ja siis sai selle skulptuuri nimetuseks “Vallikraavivaht”. Kuigi vallikraavi lähedale paigutatud taiese juures puudub nimetuse sisu selgitav tekst, mäletavad pärnakad 2010. aasta suve, kui peamiselt niinimetatud prügikalana tuntud tuhanded viidikad hukkusid valli kaldakindlustuse ehitamise käigus vallikraavi veetaseme alandamise ja sellega kaasnenud hapniku puuduse tõttu. „Vallikraavivaht“ tähendab Urmase jaoks kaugelt enamat kui üksnes prügikalade hukkumise mälestuseks püstitatud kunstiteost. See on sõnum ökoloogilise tasakaalu kestvuse tähtsusest, sest kuigi viidikad pole toidulaual mingi ihaldusväärne kalaroog, ei tohi hetkekski unustada, et meie lemmikkalad kohad, forellid, lõhed, ahvenad neid samu viidikaid õgides kasvavadki täisväärtuslikuks toidupalaks.
Kui vallikraavi vett valvav kala on saanud endale sobiliku nime, siis rott ja ahven peaksid Urmase arvates samuti leidma mingi suupärase ühise nimetuse. Mis nime see peaks kandma hakkama, on veel mõtlemise koht ja Urmas on iga ettepaneku eest väga tänulik.
