Eerik-Niiles Kross Kõue mõisas
Eile külastasid IRL-i Pärnumaa Väärikate klubi liikmed oma erakonnakaaslast Erik-Niiles Krossi talle kuuluvas Kõue-Triigi mõisas.
Pärnust väljunud bussiga poolteist tundi sõitu muutis aknast mööda libiseva loodusvaate hilissügisesest muljest tõsiseks lumesajuks ja mõisavalitseja hoovis mugavast salongist välja astudes vajus jalg parajalt sügavat jälge maha jättes värskelt maad katvasse lumme.
Kõue-Triigi mõis Harjumaal
Peasissekäigu juures
Enne reisi saadud teadmised haakusid nähtuga
Esimesena märkas silm põhjalikult ennistatud viie kaarega avanevat seina ja punast katust, mille all on olnud tall-tõllakuur, aga rohkem haakus pilk veidralt mõjuva vaatega tankile, mis on upitatud ratastega klaverijalgadele. Viie kaarega umbes samasugune hoone, aga mitte veel nii täielikult taastatud tall paikneb ka õue vasakus servas. Kuid meie seadsime sammud otse mõisa peahoonesse, millest seltskonna kaaslane Marvi Volmer rääkis mõne sõnaga juba Pärnu Keskväljakul bussi saabumist oodates.
Lõuna-Harjumaal asuv mõisakompleks on Eestimaa ajalugu teadvatele inimestele paremini tuntud kuulsa maadeavastaja, I järgu mereväekapten, Otto von Kotzebue (1787-1846) nime järgi. 15-aastasena tegi noormees ühes Adam Johann von Krusensterniga kaasa Vene esimese ümbermaailmareisi. Hiljem uuris ta Siberi ja Alaska vahelist Beringi väina ning võimalust Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani purjetamiseks mööda Ameerika põhjarannikut. Korrates poisikesena saadud pika merereisi kogemusi ja olles siis juba "Rjuriku" ja "Predprijatie" komandöör, sooritas Kotzebue nõnda veel kaks ümbermaailmareisi. Lähikonna tuntuimaks paigaks saanud mõisa ostis Tsaari-Venemaa mereväe kapten 1832. aastal, kuid esimesed dokumendid kõnelevad mõisa olemasolust juba aastal 1319. Aga uuringud näitavad, et Kõue mõisa ehitati juba enne 1241. aastat.
Kauni pargi, tiigi ja teiste mõisakompleksi ehituste keskel kõrguv ja nelja sambaga fassaadi ilmestav peahoone näib tervikpildis väga uhke rajatisena. Peahoone oli arvatud juba 1974. a. koostatud ehitismälestiste kaitse nimekirja ja kaheksakümnendate keskel kavandati isegi hoone restaureerimist, milleks teostati mõõdistamisi ja koostati vajalik ajalooline õiend. Kuid mõisahoone lagunemisest pääsemiseks tõi olulise pöörde Eerik-Niiles Kross, kes 2006. aastal sai uueks omanikuks. Põhilised taastamistööd kestsid kuni 2012. aastani.
Kohe peauksest sisenemisel kohtusime kunagise mõisniku Kotzbue maailmarännakutest põimuva elulooga. Purjelaeva maketid, maalid, kangad, raamatud, topised, eksklusiivne antiikmööbel – kõik, mida nüüdne omanik tähtsaks peab. Maadeavastaja elumajas näeb merendus- ja kultuurilugu võrdväärselt eeskujulikus tasakaalus. Kui külalised tänast mõisaomanikku tervitasid ja häid sõnu ütlesid, jäi tema kõhn kehakuju selle kõige vaatamisväärsuse juures väga tagasihoidlikuks. Ruumides ringi liikudes avastasin siiski õnneks (või lõpuks) midagi nähtavat ka peremehest endast. Ühes klaasvitriinis asub sepa tööna valmistatud terariist, mille otstarvet ei aima, aga selle varrel on vaskplaat kirjaga: Eerik-Niiles Kross – õnnitleme – Eesti metsavennad – 8.09. 2007. Kaks esimest daatumit peaksid märkima tubli mehe sünni kuupäevi.
Külalised omaette
Mõneks ajaks jätsid külalised põneva mõisaga tutvumise kõrvale ja istusid avarasse moodsa laevalgustusega saali. Toimus klubi üldkoosolek, mida peetakse iga kahe aasta järel. Klubi tööd juhtiv Mari Suurväli kõneles suurematest ettevõtmistest. Pika traditsiooniga on külastused Konstantin Pätsi monumendi juurde Tahkurannas iga aasta 23. veebruaril ja sageli koos Sindi Gümnaasiumi õpilastega. Samuti lipu sünnipäevade tähistamine Pärnus koostöös Eesti Lipu Seltsiga. Lipu 130. sünnipäeva tähistamise korralduslikke küsimusi arutati töökoosolekuna isegi veel bussis tagasiteel koju. Kuid Väärikate klubil on aastast aastasse kestvalt ka väga palju muid huvitavaid tegemisi, mida aitavad korraldada paljud hakkajad inimesed: Malle Palm, Tõnu Simpson, Marika Laidna jt. Meeldejääv on olnud Euroopa asjatundja Erki Bahovski esinemine, samuti õppekäik Jääaja keskusesse või Riigikogusse, kus vastuvõtjateks Annely Akkermann ja Toomas Tõniste.
Klubi valis uued juhatuse liikmed. Juhi Suurväli tegevusega jäädi väga rahule ja sooviti samas vaimus jätkamist. Klubi tegevus ei keskendu üksnes oma erakonna eesmärkide saavutamise toetamisele. Palju leidub ka meelelahutuslikku, erinevate kursuste (keeleõpe, käsitöö jne) korraldamist, päevateemaliste sündmuste organiseerimist või noortega tehtavat isamaakasvatuslikku tööd. Olgu selleks kasvõi õpilaste toomine riigi esimese presidendi sünnipaika.
Krossi taaskohtumine Krossidega
Asiselt läbi viidud töökoosoleku järel paluti ka Erik-Niiles Krossil veerandsajale kõrvapaarile oma mõisast rääkida seda, mis otsepilgul silmadele nähtamatuks jääb või pärast jutustust paremini mõistetavaks saaks. Aimates rääkija hingelist elamust võis tunnetada tema sõnadest seda uut hingust, mis nüüd on avanenud Krosside põlises kodukohas. Jutust selgus, et Eerik-Niiles asus isapoolse suguvõsa jälgi otsima oma isa soovitusel. Sõja- ja Siberi-aastad röövisid Jaan Krossilt sideme esivanemate kodukohaga Tammetsa talus, mis asus Kõue vallas. Selgituseks, et Kõue vald on endine ajaloolist Kose kirikukihelkonna lõuna- ja edelapoolset piirkonda hõlmav omavalitsusüksus, mis liitus mullu pärast kohaliku omavalitsuse volikogude valimist Kose vallaga. Seega on nüüdsest jutt siiski Kose vallast.
Mõistsime, et Kose kihelkond on olnud Erikule alati südamelähedane, sest esiisade eluase on asunud Kõrvemaal põlvest põlve ühes ja samas paigas. Otsitava talu nime nägi ta ühel eestiaegsel sõjaväe kaardil. Vaatama minnes leidiski Erik Krosside talu. Esivanemate käidud radadel sammudes olevat talle esmakordselt Kõue-Triigi mõisana mainitud koht paistnud kohe algusest peale pilku püüdvana. Ka Triigi külas, mis mõisa nimetuse järgi kohanime saanud, elas Krosside sugulasi. Erik kõneles veel ühest põhjusest, mis tekitas sellesse paika ja mõisa tulles mehe põues sooja tunde. Ise maailmas palju reisinuna ja maadeavastustest huvituv Erik tundis kunagise mõisniku Otto von Kotzebue’ga mõttelist hingesugulust ja lisaks sellele oli ka Otto isa August Kotzebue tuntud kirjanik, nagu tema enda isagi. Erik osundas seejuures tõsiasjale, et Kotzebue laulumäng “Isalik ootus” oli see lugu, mis 1788. aastal esimest korda eesti keeles teatrilavalt kostus, saades sellega meie kultuuriloo oluliseks tähiseks.
Huvitav oli kuulda, et juhuslikel asjaoluldel ostis Erik mõisa jäänused täpselt 100 aastat pärast seda, kui Kotzebue perekond oli mõisa ära müünud. Mõis on omapärane seepärast, et seda pole uue hoone ehitamiseks kordagi lammutatud, vaid tehtud erinevatel aegadel järjest täiendavaid juurdeehitusi. Õnneks oli see mõis üks vähestest, mis pääses aastatel 1343 kuni 1345 Lääne- ja Põhja-Eestis peetud Jüriöö märuli käigus toimunud süütamistest ja purustamistest.
Sopilise kujuga peahoone pajatab külastajale sõnatult oma pikalt kulgenud ehituslugu. Varajaseimad ehitamised pärinevad 14.-15. sajandist, võibolla veelgi kaugemalt, millele viitavad paksud ebakorrapäraselt laotud müürid, ja kus oli samuti äärmiselt põnev liikuda. Jutt on kindlustatud mõisahoonest ehk vasalllinnusest. Säilinud on paar müüritreppi ja koguni raidraamistusega aken. Müürides paiknevad küünlanišid.
Olemas on ka jäänused ainulaadsest hüpokaustahjust. Arheoloog Andres Tvauri kirjelduse järgi kujutab hüpokaustahi suurt kerisahju, mille keriseruumist väljus ühendus köetavasse ruumi. Köetavas ruumis otse ahju kohal toapõrandas oli kuumaõhuavadega plaat. Kütmise ajal olid need suletud ja suits väljus läbi kerisekivide korstnasse, aga kütmise lõppedes suitsulõõr suleti ja kütteplaadis olevatelt avadelt eemaldati katted, et soe õhk saaks keriseruumist tõusta läbi kerisekivide köetavasse ruumi. Mõnest kütmisest nädalas piisas küllaga.
Samal teemal:
