Mul ei olnud lapsepõlves oma koera, ja kassid vahetusid kiiresti, sest elasime suure tee kõrval. Siiski tahtsin ma loomaarstiks saada, ja just nimelt koeraarstiks. Minu koolivaheaegade lemmikfilm oli „Neli tankisti ja koer” ja seda mitte tankistide, vaid koera pärast, ja lemmikraamatuks kapsaks loetud „Karai, Karai poeg”.

Kuid elul on omad plaanid ja kui ma 1981. aastal lõpetasin EPA veterinaararstina, pidin hakkama hoopis lehmi ravima, sest selleks oli mind koolitatud. Edasi tõi juhus mu Viljandi vetlaborisse ja sealt lennutas veel suurem juhus Soome väikeloomade ravimist õppima. Praktiliselt tähendas see seda, et suhteliselt lühikese ajaga tuli omandada uus eriala, kuid see oli minu unistuste töö - nii et tasub unistada.

Arsti elukutse on üks lõputu teadmiste täiendamine. Olen osalenud erinevatel koolitustel nii kodu- kui ka välismaal.

Männimäe loomakliinik tegutseb 1992. aastast.

Minu majas on alati erinev arv loomi olnud. Praegu on mul kodus kass Roosi ja Inglise springerspanjelid Lavender ja Billy. Mulle meeldib vahel näpud mulda pista, kuigi ma pole eriline rohenäpp. Sõbrad arvavad, et mulle meeldib ka ehitada.

Tiina Toometi kliinikus

Otsustasin loomaarstiks saada kolmandas klassis, kui meie pere puudel koerte katku suri. Tol ajal ei olnud Tallinnas korraliku veterinaarabi ja arvasin, et minust saab suurena kõigi haigete Tallinna koerte arst. Vahepeal tahtsin saada ka kolhoosi loomaarstiks, sest maal käies istusin kogu aeg laudas või uitasin karjamaal.

EPA veterinaarteaduskonna lõpetasin 1983. aastal ja kuigi mul oli tolleagses Tallinna ainasas veterinaarkliinikus Västriku tänaval töökoht olemas, otsustas riiklik suunamiskomisjon, et põllumajandus on tähtsam kui mingid koerad ja kassid ning käskis valida kolhoosi või laboratooriumi vahel. Töötasin Vabariikliku Veterinaarlaboratoorimi bakterioloogia osakonnas 1986. aastani ja jäin siis kuueks aastaks lastega koju, teadmata, mida tulevikus edasi teha.

Eraettevõtluse koidikul hakkasin end usinasti Soomes täiendamas käima, lootes, et mõni ettevõtlik kolleeg teeb oma kliiniku, kuhu saaks ehk tööle minna. Aga lõpuks tuli loomakliinik 1991. aastal ikkagi endal rajada.

Olen end erialaselt täiendanud põhiliselt Soomes, aga ka mitmetel erinevatel veterinaarkongressidel üle maailma. Olin Eesti Väikeloomaarstide Seltsi loomisest 1994. aastal kuni 2003. aastani selle president ja Eesti esindja Euroopa ja maailma väikeloomaarstide ühingute juures.

Meie kodus on alati koerad olnud. Alates kääbuspintser Peppist ja lõpetades praegu meiega koos elava triibulise kassi Maksimka ja boston terjer Paulaga.

Mul ei ole muid hobisid, kui minu loomakliinik, aastast 1992. Siiski, viimastel aastatel olen hakanud suusatama ja aias nokitsema ning reisida on mulle alati meeldinud.


Loomaarst Pilleriin Puskar

Olen sündinud loomaarsti perre ja seetõttu juba maast madalast loomadega ning nende hädade ja ravimisega kokku puutunud. Minu isa lootis, et ka minust saab loomaarst ja seetõttu võttis ta mind juba nelja-viieaastaselt tööle kaasa. Veetsin suure osa oma ajast Willises ja farmides.

Kui oli aeg mõelda elukutsevaliku peale, polnud kahtlusi ega kõhklusi. Läksin peale põhikooli kohe Väimela Sohvoostehnikumi õppima ja peale paari aastat töötamist Kirna kolhoosis velskrina sain aru, et pean minema edasi Eesti Maaülikooli (tollal Eesti Põllumajanduse Akadeemia).

Mul on olnud võimalus olla praktikal ja tööl nii endistes kolhoosiaegsetes suurfarmides kui ka tänapäevastes suurtes farmides. Lisaks suurloomadele olen tegelnud ka väikeloomadega, kui olin Türi vetjaoskonna arst ja pidasin seal ka väikeloomapraksist.

1994. aastast olen tegelenud nii ravimite kui söödalisanditega ning nüüdseks läheb juba kümnes tööaasta firmas Alltech Eesti.

Kuna minu igapäevatöö on loomakasvatajate nõustamine farmides üle Eesti, siis on mul hea ülevaate praegusest seisust Eesti loomakasvatuses, tean missugused on mured ja kitsaskohad. Et olla kursis tänapäevaste võimaluste ja vajadustega nii tootmise parandamiseks kui ka loomade paremaks mõistmiseks olen osalenud Hollandis koolitusel „Lehma signaalid". Tänu sealt saadud teadmistele oleme nii mitmeski famis lehmade elu ümber korraldanud ja see on andnud suurepäraseid tulemusi.

Meil on peres alati olnud ka koer. Liikuva eluviisi tõttu ei saa ma endale loomapidamist antud hetkel lubada, kuid tulevikus kuuluvad minu ellu kindlasti koer ja hobune. Kuni pole võimalik kodulooma pidada, hoolitsen ise minu majapidamisse tulnud ja seal vabalt elavate metskitsede eest.

Oma vabu hetki sisustan mootorrattasõidu, mäesuusatamise, reisimise ja sõpradega.

Usun, et loomadel on erakordsed oskused näidata inimestele oma armastust ja tänutunnet.



Ulrika Tuppits

Soov loomaarstiks saada arenes mul James Herrioti raamatuid lugedes. Esimesed tutvused hobustega tekkisid aga alles ülikooli päevil. Nüüd olen üks paarikümnest loomaarstist, kes Eestimaal umbes kaheksa tuhande hobuse ihuhädasid ravib.

Täpsemalt olen spetsialiseerunud hobuste günekoloogiale ja varssade haigustele. Tegelen ka hobuste kunstliku seemendamisega.

See on selle poolest tore ala, et ma ei pea kogu aeg tegelema haigete loomadega. Minu tööks on tervelt märalt kätte saada terve varss ja see on alati nii emotsionaalne sündmus, nii hobuse omaniku kui loomaarsti jaoks.

Tööd loomaarstina alustasin 2004. aastal, mil kõrgtasemel hobusekasvatus oli Eestis juba täie hooga arenemas. Samal ajal algas ka laialdasem hobuste kunstlik seemendamine külmutatud spermaga, sest taheti saada varssu kindlatelt täkkudelt. Selle ala asjatundjaid sel ajal Eestis nappis, nii õnnestuski mul ennast Utrehti Ülikooli juures täiendada. Samuti olen viibinud täiendusel Belgia suurimas embürosiirdamisele spetsialiseerunud hobukliinikus Joris Brabanderi käe all.

2008. aastal astusin Eesti Maaülikooli doktorantuuri, doktoritöö teemaks mära emaka sisekeskkonna muutused. Aastast 2009 loen VI kursuse loomaarstitudengitele loenguid varssade haigustest, hobuste sigimisest ja annan vahel seemenduspraktikume.

Oma igapäevast tööd teen põhiliselt Jõgevamaal Tooma Hobusekasvanduses, võimaluse korral teenindan kliente ka väljasõitudel terves Eestis.


Tiit Siiboja
Loomaarst Tiit Siiboja

Kui Tiit EPA lõpetas (1992. aastal - toim), oleks ta pidanud Torisse tööle minema, aga akadeemia tahtis Tiitu endale tööle saada. Seetõttu maksti Tiidu õppimine torilastele kinni ja Tiit jäi loomakliinikusse kirurgina tööle. Aga mis veel tähtsam: ülikooli ajal pääses Tiit Saksamaale praktikale. See oli aeg, mil Eestis valitses ennekuulmatu vaesus. Savisaar trükkis raha asemel talonge. Sai ja leib – kui neid üldse oli – olid enam vähem ühte värvi – hallid.

Nagu öeldud, oli Tiit õnneks hoopis Saksamaal, hobustega eriti ei tegelenud, omandas põllumajandusteadmisi. Tema tööandja naabrimees oli aga hobusearst. Tänu tollele naabrimehele avanes Tiidul šanss pärast ülikooli õpetamist Saksamaale praktikale tagasi pöörduda ja oma erialal, veterinaarina. See oli tollal uskumatu vedamine.

Tiitu saab alati telefoni teel kätte. Kui hobusel mingi häda on, siis võtab Tiit alati toru, ja isegi kui ta kohe ei saa tulla, annab nõu ja soovitab, mida teha. Kui ikka asi on tõsine, siis on ta alati kohal. Selle eest peaks ta küll ausamba saama. No aga kui ausammast ei tule, siis vähemasti mina (Mart Kivastik - toim) tean kümneid hobuseid, kes on Tiidule väga tänulikud, et ta neid aidanud on.

"Tiit oli juba ülikooli ajal vaieldamatult parim hobuste hingeelu ja ka haiguste tundja. Ta ei peljanud ratsastada ka päris „hullu” hobust. Tiidu sulest sai valmis igati tasemel lõputöö. See ei olnud küll hobustega seotud, vaid hoopis veiste jalahaigustega, aga tookord olid lihtsalt sellised prioriteedid," meenutab omaaegne kursusejuhendaja ning tänane maaülikooli rektor Mait Klaassen.

Allikas: Mart Kivastiku sulest ajakirjas Oma Hobu 3/2008 ilmunud lugu "Mõistatus", väljavõtted tehtud toimetuse loal.