Sindi Muuseumile kingitud maal. Vasakpoolses kivikasarmus asus Vanda Kirikali lapsepõlvekodu

Vanda Kirikali sõnul alustas ta mitmekülgse kunstiloomingu viljelemisega kuus aastat tagasi pärast pensionile jäämist. Kui palju ta oma ande olemasolust võis olla teadlik tütarlapsena Pärnu jõe kaldal istudes vett ja pilvi vaadeldes, seda ta eile väikeses seltskonnas vesteldes ei osanud öelda. Töö Sindi vabrikus, ostjate teenindamine poeleti taga, tuhandete tomatite kasvatamine kilemajas ja teised ametid, mida on tulnud igapäevase äraelamise tarvis pidada, ei jätnud lihtsalt piisavalt aega varem oma annete laeka avamiseks. Nüüd on ta rahul ja õnnelik, et saab lasta endast välja voolata meelepärast tegevust, mida naudivad teisedki ja millest killuke on pärandusena saanud osaks ka tema pojale.

Raivo oli kümne aastane kui ta kirjutas 80-date lõpul kaunisõnalise luuletuse kodumaast ja joonistas selle juurde sinimustvalge lipu.

Mu Eestimaa, mu kodumaa,
sa oled minu sünnimaa.
Nii üllas oled isamaa,
sind surmani ma armastan.
Eestimaa mu õnnemaa,
siit iialgi ei lahku ma.
Su puhtad jõed ja järved ka,
nii haljad metsad, aasad ka.
Meid ühte hoiavad.
Sind Eestimaad ei asenda
ei Inglismaa, Ameerika.
Sind noored, vanad hoiavad
ei lase Eestit hukkuda.

Sama kallis kui Vanda Kirikali pojale on Eestimaa, mõtleb emagi värsimõõdus oma kodulinnale Sindile ja kodutänavale, mille ääres enam vanu tuttavaid maju ei kohta.

On üks peamine tänav,
kõrval kasarmud punased
ning puukuurid hallid.
Pesunöörid on seal,
pesu kuivab nende peal.

Õnneks on midagi ka säilinud ja sellestki kirjutab ta luuleridades:

Ühes väikeses punases majas
on masin, kus kivid ja rull –
pesurull, mis koliseb –
lapse süda hirmust väriseb –
lapse süda hirmust väriseb...

Vanda Kirikal näeb ilu looduses pintslitõmbeid vedades, läbi kaamera silma uudistades ja sõnu mõtetesse sidudes. Luulet loeb ta ette siiski harva ja ka siis rohkem lähemalt teada inimestele. Mõnd luuletust pole isegi abikaasa lugenud, aga üht oma mehele pühendatud värssi võisid siiski kuulda näituse avamise juures viibinud inimesed. Kahtlematult on tegemist tõelise mehega, kellest naine saab nii südamlikult kirjutada.

Seintele riputatud lapsepõlveaegsete meenutustega luuletusi täiendavad linnavaadetega fotod. Üks maalitud pilt Pärnu maantee äärsetest kasarmutest jääb kingitusena Sindi Muuseumile. Samal pildil on jäädvustatud ka lapsepõlve kodumaja, mille ehitusmaterjaliks oli punane tellis.

Imetlustväärivad fotod on kogutud väikesesse albumisse, mida lehitsedes saab avastada imepärast mikroloodust ja seda kuidas kunstniku silm tabab liikumatuteski objektides omapäraseid kujundeid ning liikumisi.

Maalimistehnikas kasutab harrastuskunstnik eelkõige akrüüle, vähemal määral õlivärve, valminud on ka söejoonistusi. Sellel näitusel näeb peamiselt valikut akrüültehnikas loodud loodusvaadetest. Näitust külastanud kogemustega kunstivaatleja Viktor Kaarneem hindab tööde headust harrastuskunstnike tasandil mõne näite varal isegi ülivõrdega, mis on kindlasti suhteliselt lühikest aega aktiivselt tegutsenud maalikunstnikule suureks tunnustuseks. „Hea annuse positiivseid emotsioone saab kindlasti,“ kinnitab kunsti hästi tunnetav Kaarneem.

Vanda Kirikal möönab naljatamisi, et käsilevõetud loometöö tekitab kirjeldamatul hulgal nauditavat adrenaliini, mis annab vajaliku päevanormi narkotsi annust kätte. Ehkki tal puudub vähimgi kogemus tolle hullu rohuga, on võrdlus pööraselt tabav ja kunstniku toimekus eeskujuga nakatav.

Paikusel elav Vanda Kirikal on kolm eelmist näitust korraldanud Pärnu Punase Torni galeriis.

Külalisteraamat ootab meeldivaid ja asjatundlikke sissekandeid