Sugupuu on kasvanud nii jõudsalt, et sellest ülevaate saamiseks peab tähtsat ürikut hoidma mitme mehega. Fotol (paremalt) Jaanus Meriküll, Meelis Mereküla ja tema poeg Mikk. Foto: Aule Sagen

Ammu aegu tagasi, kui viikingid Läänemerd valitsesid, olla üks viikingilaev siinses rannas tormivarju otsinud. Rannaäär on siin aga salakaval– suuremale laevale piisavalt sügav rannaäär saab järsku otsa ning veealune astanguserv võib laevakere lõhkuda. Nii juhtunudki ühe viikingilaevaga, kui muidu karastunud merekarud siin tormi eest randuda püüdsid. Meri oli tol päeval eriti pahur ja võtnud nõuks laeva vastu veealust astangut tükkideks taguda ning palju näinud ja kordi merest võitu saanud viikingid vetevalla valitseja juurde saata. Laevast sai ta jagu, samuti enamikest meestest. Kes aga vesisest hauast pääses, selle võtnud kaldaliival külm. Pääses üksainus mees, kelle üksik laine oli oma turjale võtnud ning liivakivisse uhutud koopasse heitnud. See ta elu päästiski – teised lained temani enam ei ulatunud ja koopaseinad pakkusid külma idatuule eest varju. Aastad läksid ning koopa lähedale kerkis puidust koda, kuhu toodi perenaine ülevalt Ilmandust. Lapsed ja omakorda nende lapsed ehitasid sinna maju veelgi juurde ning varsti sai neid nõnda palju, et paika võis juba külaks nimetada. Kohta, mis on peaaegu meres ja mille asutaja merest kaldale heideti, hakati kutsuma Merekülaks.“

Otsides legendile kinnitust

Säärast legendi jutustavad oma järeltulijatele Meriküllide suguvõsa eakamad liikmed. Mõnda liini pidi on legendis täpsustatud veel, et tegemist on viikingitest mereröövlitega, kes valla paesel merepiiril laevahuku läbi tegid. Suguvõsa uurijad Jaanus Meriküll õdedega ning Meelis Mereküla on teinud praeguse Muraste Politsei- ja Piirivalvekooli territooriumi läheduses mõned retkedki sooviga üle vaadata esiisade talukoht ning vahest leida ka mõni märk esiisa kunagise võimaliku randumispaiga või koopa olemasolu kohta. Et liivakivi koopaid võib aja jooksul nii juurde tekkida kui ka kaduda, pole õige koopa leidmine täna ehk enam tõenäoline. Kuid fakti, et Merrekülla talu asus tänase Muraste Politsei- ja Piirivalvekooli vahetus naabruses, kinnitab meeste uurimistöö. „Esimene viide talukohale on 17.sajandi viimasel kümnendil joonistatud Keila kihelkonnakaardil,“ rääkis Meelis, täpsustades kohe: „Tollel kaardil on talukoht üksnes ära märgitud, aga 1798. aastal krahv Ludwig August Mellini koostatud kaardil on Merrekülla juba kohanimena ajalooürikutesse raiutud. Veel 1946. aastal Nõukogude Liidus koostatud kaardil kannab Tilgu ja Suurupi vaheline ala Mereküla nime.“

Aeg viis harud lahku

Kui mõis müüs talukoha 1869. aastal teadmata põhjusel Karl Traubergile, jäid Merikülad talukohast ilma ning liikusid astangust üles teistesse Harku valla küladesse. Peremehe mõõtu välja andvaid Merikülle jagus siis Tabasallu, Tiskresse, Harkujärvele, Väänasse ,Sõrve, Liikvale ja Ilmandusse. Ajapikku aga katkesid sugulastevahelised sidemed, nimede eestindamise käigus muutus ka liignime kirjapilt. Meelise vanaisa oli näiteks öelnud, et terve Ilmandu küla on Merikülle täis, tema hakkab Merekülaks. „Tegemist oli üldise nimede muutmise eufooriaga esimese Eesti Vabariigi ajal, millega läks osa Merikülle samuti kaasa,“ selgitas nimekuju muutmise tagamaid Jaanus. Tänapäeval ongi lisaks Meriküllidele olemas veel Merekülad ja Merikülad, samuti Mericyllid. Sugupuu uurimisega tegelema hakates oli Jaanusel ja ta õdedel tükk tegemist inimestele tõestamisega, et Meriküllid ja Merekülad on üks ja sama sugu: „Vanemad inimesed vaidlesid ikka vastu, et me ei ole sugulased.“ Sama teab kinnitada ka Meelis: „Siinsamas Ilmandu külaski on kaks talu, mille elanikel oli tükk aega raske uskuda, et ollakse sugulased.“

Tänuväärsed kroonikad

Sugupuu uurimisega hakkasid Meelis ja Jaanus koos õdedega tegelema kolm-neli aastat tagasi, seda teineteisest sõltumatult ning teadmata üksteise olemasolust või tegevusest midagi. „Kirikuraamatud on olnud hindamatuks allikaks esivanemate tuvastamisel, nii ulatuvad kirjalikud andmed 1642. aastal sündinud esiisani, kelle nimi oli Jürrin,“ oli Jaanus tänulik, sest nendest võib leida andmeid sugulaste kohta isegi veel 1950ndate lõpust. Samuti pakuvad põnevaid vahepalasid kohtutoimikud, milles saab lugeda pikemaid ja lühemaid juhtumeid, kuhu on segatud olnud ka Meriküllid. „Kord on lahendatud kohtus omavahelist togimist, kui kakluses osalenud poisi ema teise osapoole peale kaebas, teinekord jagatud rahasid, mille üks Meriküll valda hoiule tõi ja siis osade kaupa jälle tagasi nõudis,“ rääkis Meelis oma põnevatest leidudest arhiivis. Möödunud sajandi keskpaigast saab aga juba lugusid kuulata veel elusolevalt generatsioonilt, kelleni siiani leitud niidiotsad on viinud. „Neid lugusid tuleb muidugi kontrollida, sest sisu kipub jutustades üha uusi nüansse juurde saama,“ muheles Jaanus.

Otsingutest juhuslike kohtumisteni

Jaanus on ka see, kes kuuldes kusagil juhuslikult mõnest Merekülast, sõidab kohale, et välja uurida, kas tegemist võiks olla sugulasega. „Näiteks oma tööülesannete tõttu Saku vallavalitsuses tuli ühe võtme saamiseks mu isik seal tuvastada. Vanaproua, kes sellega tegeles, kostis mu nime nähes, et temagi teadis üht Merikülli – raamatukogu juhatajana mäletas ta eakat meest, kes käis tihtilugu raamatuid laenutamas. See olnud aga nii vana inimene, et proua arvates ei pruukinud teda enam meie seas olla. Õnneks meenus ühele ametnikule, kellele oma suguvõsa uurimisest rääkisin, et ta teab ehk selle vanahärra tütart. Ja nii oligi üks kontakt sugulaste vahel taas loodud,“ tundis Jaanus heameelt, et ka võõrad on nende uurimistöös väga abivalmid. Meelis on leidnud sugulase suisa oma kunagise kolleegi näol: sugupuud uurima asudes selgus, et inimene, kellega on aastaid külg külje kõrval töötatud, on talle ka sugulane. Enamik siiani leitud Meriküllide järglastest elavad laiali mööda Harjumaad, kuid on ka neid, kes on läinud Eesti kaugematesse paikadesse. Otsingud muudkui jätkuvad ning iga niidiotsaeest, mis veel nendeni jõuab, oleksid sugupuu-uurijad väga tänulikud.

Sugulased ootavad!

Augusti keskel Ilmandu küla Paemurru-Palsi tallu suguvõsa teisele suurele kokkutulekule kogunenud 152 Merrikülla Jürri järeltulijat valisid Jaanuse oma suguvõsa vanemaks. Vastvalitud vanemale pandigi ülesandeks sugupuu kasvatamine ehk uute sugulaste ülesotsimine. Et sugupuu uurijate töö oleks viljakam, kutsuvad Meriküllide järeltulijad endiga ühendust võtma kõigil Meriküllidel või nende järeltulijatel, kes siiani suguvõsa kooskäimistest ja uurimistööst veel kuulnud pole, kirjutades meiliaadressil merikyllidele@gmail.com. Järgmise kokkutuleku korraldavad juba kahe aasta pärast Tabasalu Meriküllide järeltulijad.