15 aastat Dello pagariäri

...Kas tõesti juba 15 aastat? Aga tuleb uskuda, sest pole põhjust Raio Dello mälus ja paberites kahelda.

Mäletan, et kui pagaritöökoda alustas, ei saanud jätta päevagi vahele - ikka tuli minna ja vaadata, mida uut jälle on välja mõeldud, ja kuna head lõhnad levisid kaugele ja pererahvas oli rõõmus ja lahke, siis tuli ka iga päev saiakesi osta, ja mitte ükskaks, aga ikka rohkem. Pikapeale see muidugi hakkas natuke daamide taljele mõjuma ja oli mõistlik poeskäike pisut harvemaks jätta. Aga selles pole mingit süüd küpsetajatel, eks sööja peab ikka ise vaatama, mida ja kui palju... Ja siis veel kõik need tordid ja koogid, mida nende kondiiter muudkui võlus ja valmistas! Raio korraldas vahel ka tordioksjoneid mõnel rahvaüritustel, saadud tulu läks siis seltsitegevuseks või „Meie Keskel" lehe väljaandmise toetuseks. Polnud sugugi haruldane, kui mõnel kultuurisündmusel kanti sisse pagarihärra saadetud tort või kringel. Kas mäletate rahvamaja-kujulist torti, mida saime imetleda ja maitsta rahvamaja taasavamisel? Kõik see tekitas elevust. Ja konkurentide kadedust. Nüüdseks on õnneks kõik konkurendid, nii ärilised kui poliitilised, omale tegevusvaldkonna leidnud ja ka pagariäri pidajatel on jalad kindlalt maas. Maiasmokad ja traditsioonilise koduse maitse austajad on kohalikule toodangule truuks jäänud. Pagariärist on saanud miski, mis on kindlalt alles ja paigas. Ajastu tõmbetuultes vajame me midagi sellist, mis on olemas täna, homme ja ka kaugemas tulevikus. Midagi, mille väärtus ajas ei kahane, vaid hoopis suureneb.

Esitasin Raio Dellole ka mõned küsimused - et kuidas see kõik on olnud ja läinud. Vastused on siin teile lugemiseks.

Saiaküpsetamine on teie suguvõsas vist vana traditsioon?

Meie riigis rääkida traditsioonidest on pisut ennatlik, aga et antud töö meie pere 1956.a Iisakusse tõi, on tõsi. Isa õppis enne suurt sõda Narvas pagariks ja tema unistus oli rajada väike pagaritöökoda. Sellele tõmbas kriipsu peale see sama sõda, mis hävitas isa kodu ja unistuse, sest okupatsioonivõim ei tunnistanud erainitsiatiivi ja tahtis muuta kogu rahva moonaka mentaliteediga massiks.1956.a toimisid kohapealsed väikekooperatiivid ja vanematel õnnestus saada Iisakul asuvasse pagaritöökotta tööle. See töö kestis mõned aastad, seni kuni toimus suur ühendamine. Isa töötas seejärel kuni pensionile minekuni Jõhvi ja Kohtla-Järve leivakombinaatides kondiitrina.

Kuidas kõik alguse sai?

Algus oli täielik juhus.1997.a.suvel, kui ma peale pikemat eemalolekut taas kodumail olin, pakuti mulle nii üht kui teist, aga kellegi käsi hoidis mind tagasi ja siis pakuti meile seisvaid pagariseadmeid. Lühike nõupidamine abikaasaga ja asi läks käiku. Ettevalmistustööd kestsid pea pool aastat (alates ruumide otsimisest, ehitusest, lubade taotlusest jne.) Kuna organiseerimine ja tegelik töö tegemine on kaks täiesti erinevat asja, tuli leida kondiiter. Saatuse tahtel õnnistati meid Margarita Šavošinaga, kes seda ala hästi tundis, meid endid välja õpetas ja töötas kuni pensionile minekuni meil. Nii me siis äri 13.detsembril 1997.a avasime ja nii me töötame ja toimetame tänase päevani.

Kuidas tööpäev üldse teil välja näeb?

Kuna alguses oli käsitsi tööd tunduvalt rohkem (nt taigna rullimised), algas tööpäev kell 4.00 hommikul, nüüd alustame tööd alles hommikul 6 ajal. Tööpäev tavaliselt kestab ikka 8 tundi, kuid pühadeeelsed ja vahel ka reeded venivad pikemaks. Me oleme tänulikud oma väiksele kollektiivile, kes on alati nurisemata meid hädast välja aidanud. Meil on väga tubli pagar -kondiiter Piret Koolmeister, kes mõtleb välja uusi tooteid ja on täitnud ka kõige nõudlikumate klientide soovid. Kohvikus on meil juba kaua tööl Riina Karp, ta on väga hea suhtleja ja ei kujutaks kohvikut ilma enam ettegi. Poes on meil tööl Eda Kärner ja Ülle Lillemäe, ka nemad on hästi tublid. Pood on meil tänu müüjatele nii ostmise koht, kui saab ka oma mured või rõõmud ära rääkida. Täpselt selline kui üks kohalik pood peab olema. No ja siis veel mu abikaasa Silvi, tema igapäevane töö on kokkamine, aga ta on veel ka nagu hädaabi, kus vaja, seal aitab ja kus vaja midagi teha - teeb ära. Meil on elus ka selle kohapealt vedanud, et meie teele juhtuvad alati head ja toredad inimesed.

Kas pagariäris on elu kulgenud plaanide kohaselt? Milliseid raskusi olete kohanud, millised kordaminekud rõõmustavad?

Kui raskustest ja kordaminekutest rääkida, siis neid on mõlemaid olnud. Kõige suuremaid raskusi tekitavad tõmbetuuled majanduses ja poliitikas, nii kohapeal kui ka suuremas mastaabis. Kõige suuremaks kordaminekuks tuleb lugeda ilmselt seda, et vaatamata kõigele oleme tänu kohalikule rahvale olemas ka aastal 2012.a.

Kuna oleme oma tegevusega alustanud täielikust nullist, siis plaanid ja tegelikkus alati ei kattu, aga kõik eksisteerimiseks vajalikud toimingud on suudetud siiski ära teha. Alustasime tegutsemist hoone kolmes ruumis, nüüdseks oleme takistustele vaatamata hoone omanikud ja see võimaldas tegevusalasid laiendada. Nii on lisandunud pagari-ja kondiitritsehhile kohvik kolme ruumiga, pood. Oleme laiendanud omatoodangu sortimenti - leivad-saiad-sepikud, kulinaaria, suvel müüsime ja müüme jälle masinajäätist..Meil terve kollektiiv mõtleb iga päev midagi uut välja, mõni asi saab populaarseks, kuid mõni läheb retseptiarhiivi oma aega ootama. Kohvikus saab iga päev süüa, aga teeme ka peie-ja peolaudu ja neid ka mujal tellimise peale. Seadmed millega me oma ettevõtet alustasime oleme kõik välja vahetanud, lihtsalt tuleb ajaga kaasas käia. Ja selle eest, et me need seadmed saime, tuleb tänada eriti PRIA-t ja kohalikku Peipsi-Alutaguse Koostöökoda, kelle kaudu ja toetusel on ostetud enamus uusi seadmeid.

Olete abikaasaga mõlemad aktiivsed inimesed, vanavanemad - kuidas kõike jõuate? Äkki on abiks mõni salanipp või -harrastus?

Eraettevõtja elu on päris raske selles osas, et sa oled ju tööl 24 tundi ööpäevas ja seda aastaringselt ning et kuskilt energiat ammutada, siis peab inimene ka millegi muuga tegelema. Saatuse tahtel nägime tantsuringi kuulutust, läksime vaatama ja jäime sinna nüüd juba rohkem kui 10 aastaks, sest need inimesed kes seal on ja on olnud, on nii energilised ja rõõmsad, et see on nakkav ja mis on veel parem nii meelele ja tervisele kui tants läbi elu. Lapselapsi on meil kokku 6 - igal lapsel kaks, nad elavad küll kõik meist päris kaugel (Pärnumaal, Tartumaal, Saaremaal), kuid käivad tihti külas ja nendest on ainult rõõmu. Meil on peres traditsiooniks saanud, et kõik lapsed oma peredega tulevad jõuluks koju ja kui on laste kilkeid tuba täis, siis ongi jõulud.

Mida pagariäri Iisaku rahvale jõululauale soovitaks?

Mida jõululauale panna - ikka verivorsti, sülti, seapraadi hapukapsaga, piparkooke. Neid saate osta meie poest, me valmistame neid kõike ise. Retseptid on ikka sellised nagu vanaemal -kodused. Pood on avatud ka pühade ajal.

Soovime kõigile oma klientidele rõõmsaid ja magusaid jõule ning meeldivat koostööd ka edaspidi