Foto: www.rajacas.eu

Ajapikku aga taipasid, et meie kõrval oli palju neid, kes olid oma tegemistes märgatavalt pragmaatilisemad ja tegelesid praktiliste kasutoovate asjadega: maa tagastamisega õigusjärgsetele omanikele, erastamiste ja ärastamistega. Tagantjärele mõeldes tõid need eestlased, kes elasid- töötasid Eestis nõukogude korra ajal, Eesti suhteliselt puhtana välja. Võeti omaks ja kohanduti nõukogude mängureeglite järgi, kuid Eestit hoiti. Au ja kiitus toonastele kolhoosiesimeestele ja juhtidele. Lõpetasin Tartu ülikooli bioloogina.

Sattusin ülikoolis käima raskel Stalini ajal, 60-ndatel astusin Tartu ülikooli. Sealt võeti mind kolmeks aastaks vene sõjaväkke. Tol ajal ei tulnud pähegi taga nutta taga mõttetult kulunud aastaid vene kroonus. Sõjaväeteenistusest Tartusse tagasi naastes puhusid Tartus juba uued tuuled. Olin Tartu üliõpilastepäevade orgkomitee esimees kolm aastat. Tegime üliõpilaspäevi koos Jaak Alliku ja Marju Lauristini ja teistega. Nemad olid ideoloogid, mina organisaator.

Tollesse aega jääb ka 1966-ndal peamiselt bioloogiaüliõpilastest koosnenud ansambli Rajacas asutamine. Olime paroodia- ja absurdiansambel, kes improviseeris etteaste kohapeal. (Selle kohta on Jaak Allik Rajaca kodulehel kirjutanud nõnda: „Miks täna, nelikümmend aastat hiljem, on "Rajacas" minu jaoks ikkagi parim ansambel, keda kunagi olen laval esinemas näinud/kuulnud? Kindlasti olen vahepeal kohanud ju sadu esinejaid, kes laulsid hoopiski kaunimalt, valdasid sõna palju koolitatumalt, mõtlesid välja peenemaid paroodiaid ning tegid kindlasti profimat muusikat. Aga seepärast, et "Rajacas" /.../ kõneles omavanustega just sellest, mis meil kõigil hinges oli. Ta rääkis meile meie oma elust nii üleilmses kui ka ühikatoa mastaabis. Laulud ja muusika olid "Rajaca" programmides üldse teisejärgulised, eelkõige oli see vaimukale lavalisele naljale ning napile, kuid täpsele sõnale rajatud punt."Toim.)

Oli selline hästi vabameelne aeg, kus sai süvitsi sukeldutud seltskonnaellu. Elasime hästi lodevat elu, meid saatis tohutu populaarsus, õlu voolas ojadena. Aga kogu meeletu melu kohal hõljus akadeemiline pühadus, austus professorite, eksamite vastu. See andis nagu õigustuse kõigele muule. Meil oli õppimine korras, muidu poleks muu mõeldavgi olnud. Tänapäeva tudengieluga on raske paralleele tõmmata - kui küsid mõne praeguse üliõpilase käest, kas sa mõnd ülikoolikaaslast tunned - ei tunne - seltsielu elate - ei ela - nii jääb pool ülikoolist saamata, kui sa ei ela ühiselamus, ei osale seltsielus. Inimene ei saa olla monokultuurne, ta on mitmetahuline.

Kambaga tegime oma ansamblis ka ajalukku läinud loo „Tuhanded külad, tuhanded talud, laiali Eestimaal..." (Ja kes kõik olid ses Rajaca bioloogide kambas: Mihkel Zilmer - bioloog, TÜ professor, Priit Pärn - bioloog, filmiprofessor, Nikolai Laanetu - bioloog, kopraonu, Aarne Vaik - bioloog, kunagine kalakasvataja, Käsmu meremuuseumi asutaja, Ilmar Kotta - bioloog, aiandusspetsialist, Jüri Kask, bioloog - tänaseks meie hulgas lahkunud, Ain Kallis, geograaf - klimatoloog, Lembit Laas geograaf, Taivo Kastepõld - bioloog, ornitoloog. Toim.)

Tõsisemad elukäigud - kui su elus on teatud etapid, kus on süvitsi mindud elu tumedama poolega, siis on see süvitsiminek kandunud edasi ka erialasele tööle kalakasvatuses. Ükski boheem ei jää elu lõpuni boheemlaseks. Praegu tegelen süvakaemusega. Vaatad oma vanu sõpru-professoreid - pole neis säilinud enam endisaegne aktiivsus. Kas seda ongi vaja... tegelevad sisekaemusega nagu minagi.

Mõtlen, mis see oli, mis mind kannustas - mind kannustas ja innustas eneseteostus, tagasiside selle kohta, mida oled elus teinud. Iga kala kasvatustsükkel oli nagu proovikivi. Oli tahtmine domineerida oma erialal, olla parim. Mõnd asja tehti Eestis esmakordselt. See andis võimaluse edasi liikuda ja tõi ka majanduslikku kasu. Vilde kolhoosi abitoomine laienes ja kasvas - mida kõike me ei tootnud! See tõi kolhoosile tohutu arengu. Kaasasime kalakasvatusse Moskva ülikooli teadlasi, katsetasime Aravusel. Ühel ajajärgul toodeti N Liidu kalakasvatuses kasvatavatest viljastatud elus kalamarjadest 20% Aravusel. Laiendasime kalakasvatust üle Eesti - Narva, Sinti, Mõdrikule, aastane toodang lähenes 150 tonnile. Koos Nõukogude majandussüsteemi lagunemisega ja Eesti Vabariigi tekkimisega sulgus Vene turg, mistõttu hakkas tekkima probleeme toodangu realiseerimisega. Olime jõudnud juba ka varakapitalistlikku aega Eestis, kus varustasime oma kalakasvatustoodanguga poode Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres jm. Sel ajal algas ka tagasikäik, tingitud ületootmisest ja turustamisraskustest, umbes sel ajal hakkasid Eestis kauplused ketistuma. Meie enam ketistund kauplustega lepinguid ei sõlminud, kuna ei suutnud tagada järjepidevat tootmist. Kalakasvatus on meie oludes ikkagi sessoonne tegevus.

Tagantjärele mõeldes jäid minu suuremad teod ja panus kalakasvatusse. Ülemusi mul pole olnud, alluvaid samuti mitte, olen saanud kalu kasvatada omatahtsi või nagu kaladele parem on olnud. Toona kalakasvatuses meie poolt välja töötatud võtted on saanud tänapäeva kalakasvatuses igapäevatöö osaks.

Ajapikku hakkasime tegema koostööd Remediumis Irvali-poistega. Toodame kalasöötasid. Praegu on Aravuse kalakasvatus uutes kätes, seal toimetavad noored energilised ja hakkajad inimesed, Sivar ja Heiti Irval, Laur Kaljuvee. Mina olen nüüd Aravusel öövaht-konsultant. Kui mõelda, mida on teinud taasiseseisvumisaastad ühe suure külaga - Aravusega - ilus ja tegus küla on hääbunud. Kui tootmine kannustab tagant, siis ei saa ilu peale mõelda. Talviti olen olnud ainus hing külas... Tulevad sõbrad-tuttavad linnakärast mulle külla, imestavad, milline vaikus! Mul tiniseb see vaikus kõrvades...

Olen tänulik, et mul on võimalik olnud olla vallavolikogus. Olen teinud kaasa neli koosseisu vallavolikogu liikmena. Kord kuus on olnud põhjust puhtamad riided selga tõmmata ja minna vallamajja valla asju ajama. Olen tänulik, et mul on olnud võimalik valla asjadega, valla eluga kursis olla. Meeldiv on vaadata, et volikogu tööstiil on aastatega muutunud. Nad (volikogulased) on kodus eeltööd teinud, enam ei tulda volikogusse hüsteeritsema ega räuskama. Asju aetakse soliidselt ja rahulikult. Vald peaks olema väike riigi mudel. Praegu on vald palju stiilsem ja rahulikum kui riik. Siin ei murta igal sammul vaimu ja võimu pärast piike. Vinni valla on ettevõtjad tasemel ja asjalikud. Vald pingutab ja püüab, selge see, et üle oma varju ei suuda hüpata isegi vald.

Kui mõelda, et Eesti aladel on kümme tuhat aastat elatud ja sellest viis tuhat on inimesed Oru Pearu ja Andrese kombel maad harinud, siis mitte kunagi pole meil olnud sellist aega, kus keegi oleks selle kinni maksnud, nagu täna Euroopa Liidu poolt toetustena tehakse. Pole valdkonda, kuhu programmide raha ei ulatu. Oleneb inimestest, kuidas ja kuhu programmide raha kasutada.


Rein Tensoni jutu kirjutas üles Hilje Pakkanen
foto: www.rajacas.eu