Ansamblite päev Tammikus
Meie segakoori naised panid endist samuti ansambli kokku, hankisid stiililt sobivad riided ja aksessuaarid ning õppisid selgeks laulud. Tammikus olles selgus, et teised osalejad ei olnud korraldajatepoolseid ettekirjutisi sugugi nii tõsiselt võtnud, kui meie omad, aga seda enam paistsid Iisaku naised silma. Seda kõige paremas mõttes. Et päev oli osalejatele elamusterohke, saame lugeda nende endi ridadest.
Katrin: Minu kleidiotsingud algasid Tammetaguselt. Kõigepealt elustasin oma ema nooruspõlve lillelise kleidi, millega eelmisel korral 60-ndate stiilipeol esinesin. Seejärel sain naabri-Leidalt oranži krimpleenkleidi. Lõpuks esinesin hoopis Liivi kevadrohelises kleidikeses.
Ajastukohase lokisoengu tegi meie juuksur Urve Aili ema parukale. Sealt olid pärit ka mu valged pitskindad. Sukksaapad sain Pireti kelder-laost ja valged pärlid Reedalt. Olin just majaühistu koosolekul. Kurtsin seal pärlimuret. Sisenes osaleja- valged pärlid kaelas ja kõik pahvatasid, et, Katrin, noh, küsi... sest tõesti, kõikvõimalikest kanalitest sai stiili otsitud, et olla näiteks... Helgi Sallo moodi pisut.
Igal juhul tundsin end selles ajastus rännates hästi! Väga naiselik ja värviline olemine oli!
Annely: Meelde jäid eelkõige lõputud kleidiproovid - proovitud sai nii ühte kui teist, küll jakiga, küll ilma. Vaidlus käis kleidi pikkuse üle - mõte oli ikka lühemaks, nagu sel aja ka kanti, kuid kuna meie Marju on lühemat kasvu, siis oli probleem, et ühtse pikkuse saavutamiseks kõigi puhul oleks Marjule jäänud ainult pikk pluus. Ja siis veel need sukkpüksid. Juba ammu ei olnud keegi oma talvega aina valgemaks jäänud sääri niimoodi näinud. Endid võrreldes tekkis mõte, et kui peame endale muretsema trimmi tõmbavad sukapüksid, siis Aune peaks jalga tõmbama 10 paari paksemaid sukkpükse.
Tanja: Külalisesinejaks ja hinnangu andjaks sel päeval oli Anne Velli, kes rabas meid kõiki oma aktiivsuse ja vitaalsusega. Koos peoperenaise Heli Vähk'iga etendati alguses TV saateformaati Meil on külas Anne Velli. Ootasime oma esinemisjärge ja olime väga närvis.
Loosijärjekord oli selline: meie solistid Monica Lõoke viies, Svetlana Pärn kolmas, naisansambel "Hetkede killud" (nime panime Aune ettepanekul ühe esitatava laulu järgi) üheteistkümnes. Viimasel õhtul loobus esinemisest Maarja ja tema laulu esitasin ma ise - see oli naiste üks lemmikumaid ja ei raatsinud ära jätta. See oli siis kaheteistkümnes. Kokku oli esinejaid 14, võrreldes eelmiste aastatega vähem.
Aga lõpuks, said kõik numbrid esitatud, pinge kasvas. Meie naised olid nii tublid, et ilmestasid iga solisti laulu oma taustaliigutuste ja -häältega. Naised pidid loosi tahtel 4 laulu järjest laulma, vahetades kogu aeg oma imagot. Vaatamata sellele, et meil olid ajastutruud krimpleenkleidid seljas, püüdsime igas laulus tuua välja mingi erilisuse, efekti - vahetasime pärleid, lisasime salle, peapaelu, kindaid. See ei jäänud märkamata!
Tuleb meelde kunstide kooli tantsuklass, kus terve põrand oli täis laotud 70-ndate stiilis rõivaid - küll kleidid (nii krimpleen kui kirju siid), küll mantlid ja kostüümid, küll sukksaapad, kingad, kotid. Marati pesu veel puudus! Ja kust need kõik pärinesid! Siinkohal tuleb tänada muuseumi, meie küla šikke 70ndate prouasid jne. Suur tänu teile! Isiklikult tänan Kaja puupärlite komplekti eest, mis hakkas kõikidele oma erksate värvidega silma! Riiete valimine meenutas natuke kunstiklassi hindamist, kui laste tööd olid põrandale laiali laotatud...
Eks seda koosharjutamise aega oli raske leida, aga mida rohkem lõpupoole, seda rohkem vastutustunnet tekkis. Tublid naised! Vaatamata sellele, et eeskirjades olid nõuded paigas - 1 laul Horoskoobi repertuaarist ja teine vabal valikul, olid paljud reegleid eiranud. Ei tohtinud osa võtta ka memmed-taadid. Kuid platsis olid nii memmed kui taadid. Slaavi rahvuste esindajad väitsid, et nemad "Horoskoobi" laule ei oska ja neid on raske laulda. Nii tulidki sellised laulud esitamisele nagu "Tšjornõi kot", " Žizn kazaka"' jne Vastasime ainukesena nõuetele igas kategoorias - stiil, lauluvalik, hoiak jne...
Anne Velli ütles lõpetuseks meie kohta: „No mida rohkemat võikski tahta! Kõik oli omal kohal - riietus, laulud, liigutused kus vahepeal võis ära tunda "Lainet" ja mõneti "Kuldseid linte", suurepärane laulude esitus: te laulate väga puhtalt, samuti lauluseaded, klaverisaade." Mina kui juhendaja ja samal ajal esineja pälvisin samuti häid sõnu. Lisaks kiitus solistidele - Sveta: nii šarmantne ja koketne naisterahvas, oleks nagu ise päikene (laulis "Sa ütled mulle päikene" Valgre), elegantse liigutusega paisates oma boad üle õla; või siis Monica, kes Anne Velli sõnul lihtsalt "laulis Lenna laua alla" lauluga "Mina Jään".
Kokkuvõtteks: publiku lemmikuteks sai solistidest üks slaavi lauljatar, kes oli tõesti väga lahe aga ei haakunud üldse "Horoskoobiga" ja Tammiku segaansambel, kes polnud ise sellega rahul ning üldsuse heakskiidul loovutas oma võidu Iisaku naisansamblile "Hetkede killud".
Järgmiseks hommikuks leidsin oma postkastist järgmisi hüüatusi:
Te oleta Ida-Viru parimad... Millal teid jälle näha saab... Kui tihti te esinete... Te olete ikka tõesti väga lahedad... Kust sa seda energiat ja tahet saad?
Aga kui sinu kõrval on sellised inimesed, kes tahavad kuidagi maailma paremaks muuta, siis ongi see üheskoos teostatav!
Ja küsime siis meiegi - kus ja millal teid Iisakus näha saab? Ootame kannatamatult!
