Foto: Viio Aitsam
Esimesel pilgul riivavad silma suurte metsaveomasinate märgatavad tegutsemisjäljed.

Mäletan enam kui 10 aastat tagasi toimunud arutelusid meie metsade majandamise üle. Siis olid vastuvõetamatult harjumatud ka mõnekümne meetri laiused langid ja traktori jäljed märjal pinnasel. Tollasel Vormsi Metsaühistul oli tõsiselt tegemist, et oma liikmete suhteliselt tagasihoidlikke hooldus ja sanitaarraieid põhjendada.

Metsaseaduse kohaselt tohib raiuda ainult neid metsi, mille kohta on koostatud inventeerimisandmed.

Viimased vajavad iga 10 aasta tagant uuendamist ja nende alusel on võimalik koostada perioodi metsamajandamise kava. Metsaregistri andmetel on ainult pooled erametsadest inventeeritud ja vaid veerand andmetest kuni 10 aastat vanad.

Nagu teada kaasnevad igasuguste raietega korraldamise kulud ja metsamaterjali hind sõltub suuresti puidu kogustest, mida korraga müüakse.

Viimasel ajal on püütud koondada erinevate metsaomanike võimalikud 10 aasta raied üheks müügipaketiks ja müüa need enampakkumisel. Kuidas mõjub loodusele selline, suhteliselt lühikesele ajaperioodile planeeritud intensiivne metsaraie?

Iseenesest ei ole see midagi erilist, sest tormid ja metsapõlengud on suuremahuliste raiete mõjuga küllaltki sarnane.

Muutusi aga on oodata veerežiimis, sest ajutiselt enam vett endises mahus ei kasuta. Võsastuvad langid on soodsad toitumispaigad metskitsedele ja põtradele. Viimaste arvukus peaks lähiajal hüppeliselt kasvama. Maasika, vaarika ja põldmarja korjajatel saab lähiajal olema palju uusi võimalusi.

Inimese eluiga on lühike ja metsa kasv aeglane ning seepärast ei suuda me korraga harjuda sellega, et armas metsatukk on ootamatult kadunud.

Metsade majandamise juures on kõige olulisem nende järjepidev kasutamine.

Vormsi metsade viimane tõsisem majandaja oli 1967. aasta sajanditorm, mis murdis maha põhilise osa küpsest metsast. Veel enam kui 10 aastat hiljem, kui esimest korda Vormsile tulin, tegelesid tollase Vormsi Metskonna metsavahid ja raietöölised tormimurru likvideerimisega. Suur osa langenud puudest jäigi koristamata.

Täna kasvab just koristamata kohtades mitmekesine noor mets, kus endale elupaiga leidnud ka mitmed põlismetsadele omased taimeliigid.

Tormijärgsel perioodil tehtud sanitaar- ja hooldusraied on puistute keskmist vanust kasvatanud ja nagu varemgi olen kirjutanud, on Vormsi riigimetsade keskmine vanus üle 85 aasta ja erametsade keskmine vanus 65 aastat.

Kui 1967. aastal toimunut nimetasime sajanditormiks ja sellest on varsti möödas 50 aastat, siis on üsna suur tõenäosus, et varsti võib tulla järgmine torm, mis meie metsade tormikindluse proovile paneb.

On üldtuntud teadmine, et noored ja mõõdukalt hooldatud metsad on tormikindlamad.

Eriti tormihellad on aga viimasel ajal propageeritud valikraietega majandatavad metsad, kus püütakse lageraieid täiesti vältida. Sellised raied sobivad Kesk-Euroopasse, kus metsa moodustavad mitmeid varjutaluvaid puuliike nagu pöök, tamm jne. Meil on varjutaluvad kuusk ja mõned noored lehtpuud nagu saar, vaher ja pärn. Viimased muutuvad hilisemal kasvuperioodil valgusnõudlikeks.

Vormsi paesel pinnasel kannatab kuusk juuremädaniku käes ja on seetõttu väga tormihell ning vastuvõtlik putukate rüüstamistele.

Kuusikute majandamine õnnestub meil häilraietega, kus häilu läbimõõt ei tohiks olla üle 40 meetri. Sellistes häiludes jääb vana mets osaliselt uuele tärkavale metsapõlvele varju pakkuma.

Viimasel ajal on näha üha rohkem tamme looduslikku uuenemist. Vaatamata kitse ja põdra ning vahel ka lammaste ja veiste karjale, kes metsas elavad on praegusel suhteliselt soojal kliimaperioodil võimalik ehk mõni tamme enamusega puistugi üles kasvatada.

Endistele heina- ja karjamaadele kasvanud väheväärtuslik mets vajab hooldamist ja uuendamist.

Võrreldes Vormsi vanemaid ja tänapäevaseid kaarte näeme suuri muudatusi maastikus.

Põlised metsamaad on säilinud seal, kus nad on olnud sajandeid. Möödunud sajandi esimesel poolel rajati ulatuslik kraavide võrgustik selleks, et peatada soostumine. Eestimaa kliimas, kus sademete hulk ületab aurumise on viimane paratamatu nähtus.

Käsitsi kaevatud suhteliselt madalate kraavidega juhiti saare keskosast ära liigvesi, mis kevadel ja sügisel maad ülearu märjaks muutis. Saadi juurde väärtuslikku põllumaad ja paranesid heina- ja karjamaade kasutamise võimalused. Pärast põliselanike lahkumist algas nende maade võsastumine ja see kestab tänaseni.

Esimesed liigid, mis mahajäetud põllumajanduslikele maadele tulevad on kadakas, sarapuu, hall lepp ja haab.

Alusmetsas hakkab domineerima paakspuu ja toomingas. Kadastikest kujuneb hiljem männik, mis reeglina nooruses ulukite poolt kahjustatud ja suhteliselt hõre ning okslik.

Sellised männikud, millest ei ole kunagi võimalik raiuda kvaliteetset ehituspalki, moodustavad ligi poole erametsadest.

Ajalooliste teede ja kraavide võrgustik tuleb taastada tegelikku olukorda arvestavalt

On üldiselt teada, et kuivenduskraavid töötavad normaalselt ilma hooldamata 25-30 aastat. Tänu suurtele veehulkadele ja kraavi kallastel kasvavatele puudele on meie põhikraavid toiminud juba 80 aastat. Kinni on kasvanud nn voolunõvad ja vesivaod, millega juhiti sulglohkudest vesi kuivenduskraavi või eesvoolu.

Ei ole põhjendatud endise vooluvõrgu täielik korrastamine. Käsitsi kaevamine oli aeganõudev töö ja seepärast valiti lühim tee loodusliku eesvooluni ja looduslikud voolunõvad lakkasid töötamast. Heina ja karjamaadele viisid kõrgemaid kohti mööda teed, mida saadi kasutada enamasti vaid kuival ajal või talvel.

Tänane metsamajandamine nõuavad aga praktiliselt aastaringset raiet. Vaid keskkonnasõbralikud majandajad püüavad jälgida kevad-suvist nn «linnurahu» aega, mil püütakse tegeleda jõudumööda noorendike hooldamise ja lankide uuendamisega.

Uute kraavide kaevamisel on otstarbekam jälgida looduslikke voolusänge, rajada kärestikke, tekitada kaladele ja kahepaiksetele sobivaid kudemispaiku ning vajadusel peaks saama ka veetaset reguleerida.

Kraavide kaldaid tuleks kujundada selliselt, et neid saaks kasutada metsamaterjali veol, jahipidamiseks ja miks ka mitte matkaradadena.

Vesi ei tunne kinnistu piire, ega tee vahet omandivormidel.

Maaparandusühistutel ja eraisikutel on võimalus taotleda toetust metsamaaparandustöödeks Maaelu Arengukava vahenditest ja Sihtasutusest Erametsakeskus. Selleks, et vesi saaks vabalt voolata ja inimesed rahul on vaja ka vallavalitsuse selget toetust ja otsuseid, mis julgustavad maaomanikke kõigile kasulikku ja kaasaegset taristut rajama.