Kasetohust fotoalbum, valmistatud 1953 Siberis asumisel. Pühendusega Heljult Idale Foto: Vallo Kruuser

Sel talvel olime korteris ja kostil kolme mehega Tokareva Šura juures. Kevade saabudes läksid mehed koju. Mina aga sain Šuralt nõusoleku jääda tema poole elama. Korteriküsimus oli seega lahendatud.

Nüüd oli tarvis saada ülemustelt nõusolek töökoha vahetuseks. Varem oli direktoriks mees nimega Malken, mis kõlab väga eestipäraselt. Samuti oli väljanägemiselt pikk tugev mees, vastupidiselt siinsetele meestele, kes olid tagasihoidlikuma kasvuga. Eks eestlasi rändas varemgi Siberisse. Kunagi nägin üht loomaarsti nimega Kukk. Temaga rääkisime eesti keeles. Malkeni kohta ei või öelda midagi eesti päritolu kohta. Igatahes oli see puht minu arvamus.

Nüüd oli juhtivkoosseisus tehtud suuri muudatusi: direktoriks mees nimega Mihhailov, teiseks uueks meheks peainsener Abram Solomonovitš Šum. Nagu nimigi ütleb, oli ta pesueht juut. Ta oli ajudega mees – avioinsener. Meenub, et ta oli sinna saadetud Siberit viljakandvaks muutma. Oligi 1954 aasta, suur uudismaade üleskündmise aasta.

Kevad toob uue töökoha Tatarkas

Rääkisin töökohavahetuse soovist esmalt peainsenerile ,kes lubas sellest direktoriga nõu pidada. Mõne aja pärast teatas Abram Solomonovits, et ei õnnestunud direktorile selgeks teha minu üleviimise vajadust ühest traktoribrigaadist teise. Selle ebameeldiva uudise peale otsustasin isiklikult minna direktori jutule, mis mul ka õnnestus üsna varsti. Jutuajamine direktoriga kestis üsna pikalt.

Tema arvamus oli, et ei või Pjatiletka brigaadist nii suurte kogemustega meest ära tuua, meeskond sealses brigaadis jääks nõrgaks. Mina omalt poolt tõin põhjuseks kooselu lõpu senise kaasaga. Eks ma ikka luuletasin põhjuseid juurde ka, et mul on juba siin, Tatarkas plaan uus kodu luua ja uus kodukanakenegi valmis vaadatud. Tegelikult ei tahtnud ma sel ajal suhetest naistega kuuldagi.

Aga direktorile mõjusid minu nutulaulud raskest olukorrast sedavõrd, et ta lõpuks nõustus minu üle toomisega Tatarka traktoribrigaadi.

Hiljem, kui pöördusin peainseneri poole traktorile määramiseks, ütles ta esmalt: „Vaata-vaata, mida mina ei suutnud, sellega said sa ise suurepäraselt hakkama“ .Peainseneri otsuse kohaselt sai minu traktoriks Joss inventarinumbriga70.

Järgnes tutvumine traktori brigadiri ja paarimehega. Brigadir Nikolai Ivanovits Tekišev oli väikesekasvuline kõhnavõitu mees, ühe käega sõjainvaliid. Sellest hoolimata sai paljude töödega hakkama edukamalt kui mõni kahe käega. Paarimeheks Pjotr Kabatski. Esmalt tundus mulle, et minusse suhtuti umbusklikult. Tutvudes traktoriga avastasin päris mitu puudust, mis oli tehtud remondi käigus. Suurimaks oli kehvalt kinnitatud hooratas, mis lausa logises. Peale nende puuduste avastamist brigadiri suhtumine minusse muutus. Edaspidi said meist päris head sõbrad, ning see pole liialdus, vaid tõene avaldus.

Edasi läks töö- ja olmeolude korraldamiseks .Seoses sellega käis brigadir direktori jutul, et saada madratseid välibrigaadi puunaridele, leevendamaks narilaudade karmust. Oli küsinud ka minu tarbeks, mille peale direktor Mihhailov vastanud: „Temale me ei anna, tal on kümme naist ja igaühel on madrats“. See oli öeldud pooleldi naljatoonis, siiski oli selles ka tõeteri. Järelikult oli tal meeles meie vestlus, kui käisin tema jutul töökoha küsimuses. Ega ma madratsist puudust väga ei tundnud, sest välibrigaadi putkas oli kahtlasevõitu magada, seal võis saada soovimatuid kaaslasi. Ja kes õigeks ajaks tööle jõudis, sellel ei tekkinud arusaamatusi. Ööbimine oli kohustuslik neile, kel raskusi õigeaegse tööle jõudmisega.

Edasi minu vahetusemeeskonnast. Õigem oleks öelda naiskonnast, sest see koosnes enamuses tütarlastest. Haakijateks Kurvitsa Endla jaTõnissoni Liidija, brigaadiarvestaja-tankija Vasara Ene-Mall. Esimesel tööpäeval uues kohas oli imekaunis kevadpäev, päike sillerdas kõrgel pilvitus taevas. Kerge stepituul lisas kevadpäevale leebust ja värskust. Tööülesandeks oli antud künnieede algus vagude kündmine möödunudaastasel kõrrepõllul. Liidija jäi atradega tegelema, Endla ülesandeks oli olla tähiseks põllul ,Ene-Mall mõõtis algusvagude laiuse ning oli teiseks tähiseks. Sellises seltskonnas olin sunnitud mängu panema kõik oma oskused, et näidata, mis puust ma olen ja mitte papist.

Kõik tingimused olid soodsad, masin korralikult ettevalmistatud, lindid uued, adrad võrdselt reguleeritud. Selle tulemusena joonistusid päikesest pleegitatud, peaaegu helevalgesse põllupinda mustad noolsirged vaod. Eks ma ikka püüdsin ka ja sel ajal oli mul silma ja kätt. Lisaks veel kõige tähtsam - noorte daamide seltskond, kelle ees see tulemus oli au küsimus. Et töö laabus küllaltki heade näitajatega, oli mul tunne, nagu hõljuksin põllu kohal roosal pilvepadjal, mitte õlisel metallimürakal. Põllule jäi päris meeldiv vaatepilt. Seda tunnistasid ka möödakäijad, kes mõneks ajaks seisatusid, et vaadata musta mustriga helevalget põlluvaipa.

Ühel hommikul, jõudnud põllule, selgus, et öine vahetus polnud töötanud traktori rikke tõttu. Seepõhjus oli lausa naeruväärne, muidugi minu arusaama kohaselt. Kabatskile oli see mõjuv põhjus ja nii ta ootas, et Nikolai Ivanovits tuleb ja paneb traktori korda. Oli kogunenud hulgake rahvast(mõlema koosseisu haakijad ja põllubrigadir), nagu sellisel puhul kombeks. Nüüd siis seisaku põhjuse juurde. Öösel oli Kabatskil õnnestunud traktorile kaks käiku korraga sisse lülitada, kuna Jossi käigukang asus vedrudel ja sarnasid olukordi tuli üsna sageli ette. Tihtipeale sai viga lahendatud isegi käsikaudu ööpimeduses.

Võtsin võtme ja asusin tööle. Ene-Mall, nagu naised ikka, kuulutas seltskonnale: „Küll ma siis naeran, kui uus traktoristmasina korda teeb!“ Uus traktorist keeras lahti neli polti, tõstis välja käigukangi, siis lülitas käigud neutraalasendisse, pistis käigukangi tagasi, poldid kohale ja oligi korras. Sellele tegevusele kulus umbes viis minutit. Naeru muidugi ei järgnenud, seltskond jäi tõsiseks. Eks see oli kivi Kabatski kapsaaeda, minu autoriteet kerkis. Ega ma seda tahtnud, aga mulle tundus lausa ülekohtune, et noor terve mees ootab, et ühe käega sõjainvaliid täidaks tema tööülesandeid.

Seni olen juttu teinud õnnestumistest, aga ega kõik päevad ole päikeselised, on ebaõnnestumisigi. Nii juhtus kesakünni ajal, kui olime tööl kahekesi, Liidijat mingil põhjusel polnud. Endla sai hakkama kahe adraga, traktorikäik künnil oli küllaltki aeglane. Ühe künnikäigu lõpetamise korral ma hetkeks ei vaadanud taha ja kui pilgu jälle atrade poole heitsin, nägin, kuidas Endla maast üles tõusis, adra põlluratas oli üle ta jala liikunud. Nagu pikne oleks põrutanud, nii mõjus see vaatepilt. Momendiga traktor seiskus, hüppasin maha ja haarasin ta sülle. Ta värises nagu linnupoeg, arvata ehmatusest ja valust. Kandsin ta traktoriistmele. Jalg oli verine, adraratta teravaks kulunud krihvid tegid küllaltki suure haava. Jalaluu oli terve. Hobuvankriga jõudsid kohale Nikolai Ivanovitš ja osakonna agronoom Nadja Frolova.

Nagu Endla hiljem rääkis, oli ta jälgides nende liikumist teel, unustanud adra, mis talle tagant peale liikus. Nüüd püüdsime kiiresti abi anda traktori esmaabikarbis leiduvaga. Kusjuures Nadja toimetas valesti, asetades haavale vatti, mis hiljem haiglas raskendas haava puhastamist. Kiiruga asuti teele haigla poole, mis ei asunud eriti kaugel. Nad pöördusid veel korraks tagasi, et minusugusele lollile teha range noomitus, kuna jätkasin üksinda kündmist. Kargasin traktorilt maha, lülitasin adrad tööle ja hüppasin jälle traktorile. Seda nähes olid pistnud naised karjuma ja mul keelati niisugune eluga riskimine.

Endla jäi mõneks ajaks oma haava ravima. Aeg oli kesksuvine, seega paranemine venis pikale. Käisin vahetevahel teda vaatamas, kuna tundsin ennast süüdlasena õnnetuses. Haiglas arsti küsitluses, kes põhjustas õnnetuse, kas traktoristil on ka süüd, oli ta kogu juhtunu tunnistanud enda tähelepanematuse tulemuseks. Oli süüdlane kes tahes, kannataja oli tema.

Sügis asendab vana kooselu uuega

Järgnevalt tahaksin meenutada mõnda oma umbejooksnud suhtest Annaga. Tänaseni ei oska nimetada põhjust, mis viis meie kooselu lõppemiseni. Möödunud on aastakümneid, pole võimalik meenutada neid tundeid, mis siis meeli valdasid. Igatahes ei tundnud ma vajadust tagasi pöörduda.

Anna käis mitmel korral koos pojaga mind külastamas ja veenmas, et tuleksin tagasi oma perekonna rüppe. Meenub, et ta kasutas selleks isegi nõiamoori abi. Viimase katse tegi Anna ühel suveõhtul.

Tokareva Šura pool muretsesin omale korraliku reformpõhjaga voodi, asendamaks ahjutaguseid narilaudu. Sel õhtul mingil moel saabus külalisena Anna ja pikema sissejuhatuseta puges minu voodisse teki alla. Olin sunnitud öö veetma ahju kõrval naril, kuhu ta mulle siiski järele ei tulnud. See oli viimane kord, kui teda nägin. Hiljem ta läks ära rajoonilinna elama, jättes poja ema kasvatada. Mul jäid sinna mõningad paberid, nagu traktoristi kutsetunnistus ja mõned fotod. Nende hulgas foto varasest lapsepõlvest koos venna Jüriga. Üks foto, millest mul on tõsiselt kahju, sellel olime koos Annaga. See oleks jäänud mälestuseks Annast, sest inimesest, keda oled armastanud, jääb mälestus kalliks kuni elad. Kõik need oli ta puruks rebinud. Tükid saatis ämm mulle. Tookord ei mõelnud, aga nüüd tagantjärgi on kahju, et ei proovinud neid kokku kleepida. Nüüd pean leppima mälupiltidega.

Üks meeldejäävamaid pärineb Deda saunast. Sauna hämaruses Anna päästis valla oma suvepäikesest kullatud pika juuksepalmiku. Kiharad langesid kaugele üle selja ja üle rindade. Sel hetkel sarnanes ta vetehaldjaga ja seda mälupilti pole aeg tumestanud ega ole kellelgi võimalust seda kildudeks purustada.

Ajaratas veereb edasi, viljapõllud võtavad kuldse varjundi ja on aeg alustada saagikoristusega.

Oli aasta 1954, suur uudismaade üleskündmise aasta. Loodus omaltpoolt soosis viljakasvu ja kolme ikaldusaasta järel oli saak külluslik. Ainus puudus, et masinapark, mis sõjaajast polnud veel kosunud, oli võimetu nii suurt ülesannet lahendama. Appi ruttasid nii mehed kui masinad piirkondadest, kus vili juba salves, aga see kõik jäi väheseks.

Endla jalg on paranenud ja ta asus jällegi tööle. Viljakoristusel käis Jossi haakesse kaks kombainikolakat, millel viiemeetrine heeder küljepeal ja põhukoguja, mis kokku monteeritud pikkade trosside abil. Sellise agregaadi pukseerimine nõuab omajagu oskust, aga hakkama ma sain. Muidugi seda soodustas põldude suurus. Viimasel ajal oli põldude suuruseks 300-350ha, kuid oli ka 500-700ha suuruseid. Põhukogujatel olid tüdrukud, kelle ülesandeks hanguga põhku tihendada ja täitumise korral pedaalivajutusega maha laadida. Seejuures põhuhunnikud pidid saama rangelt ritta, et oleks võimalik hiljem koristada.

Teravedajaks oli kallurauto ŽIS, mahutas kaks punkritäit. Kombainid ei tohtinud teravedajat oodates seista. Põlvekõrgune kõrs sõtkuti maha ja laaditi punker põllule tühjaks, sinna otsa teise kombaini punkri sisu. Mõnesajameetri edasiliikumise korral oli jällegi punker täis. Nisu oli lausa kuld, viljapead suured, kõrs pikk.

Kui autot polnud, rändasid punkritäied kõrde. Kaks viis ära, neli kõrde, nii käis koristus. Hiljem tulid poisikesed kahehobuse vankriga, kühvliga laadisid peale selle osa, mis põlvekõrgusest kõrrest välja paistis, ülejäänu läks järgmisel kevadel künniga mullapõue.

Töö koristusajal oli üsna lõbus, sest kus hulgem rahvast koos, seal juhtub nii mõndagi. Tihtipeale jätkus töö hiliste õhtutundideni, sealses kuivas kliimas oli see võimalus. Meenub üks tööpäev, mis kestis ööpimeduseni, viimane lõpplaternate valgusel. Koju ei läinud keegi, meeskond jäi kohale, et hommikul jälle alustada. Kõigepealt tassiti kokku hulga põhku ja pandi põlema. Kui lõke oli põlenud, pühiti tulease luuaga hoolikalt puhtaks, et ei jääks ainsatki sädet .Siis tassiti uued põhud soojale mullale ja suurepärane magamistuba oli valmis. Nüüd pole muud kui poe põhku, sõna otseses mõttes. Mul pole elu sees olnud suuremat naudingut, kui see uinak Siberi põllul põhuhunnikus.

Maa õhkus meeldivat soojust, põhud lõhnasid vilja ja pisut masinaõli järele. Kõik jäi vaikseks, pika tööpäeva väsimus võtab võimust. Siis tunnen, kuidas keegi tasahilju poeb mu külje alla.

Nüüd aastate tagant tundub kõik nagu kaunimana, tookord kiire elutempo puhul polnud aega romantilisi mõtteid mõlgutada. Vanurina möödunut meenutades on aega kõiki asjaolusid pikalt vaagida. Tihti olen end tabanud mõttelt, et vanad mälestused on nagu vana vein, mille väärtus aastatega kasvab.

Mõne päeva möödudes tuli mul hüvasti jätta meeskonnaga, kus seni töötasin. Nimelt saabus meie brigaadi uus traktor DT-54. Üheks traktoristiks uuel masinal määrati mind. Kuni koristusaja lõpuni oli meil traktori haakes üks kombain, kuna kõnesolev traktor oli väiksem.

Sügiskünni ajaks asus haakijana tööle jällegi Endla. Mõistagi koostöötamise puhul siginesid soojemad suhted lisaks suvistele. Kui lõppesid sügistööd, siis tekkis vajadus õhtusteks külaskäikudeks. Pikapeale jõudsime oma suhetes nii kaugele, et otsustasime leivad ühte kappi panna. Ebaõnnestunud kooselu Annaga hakkas juba ununema. Ühel õhtul Endla pool, kui oli veidikene kangemat kraami mekitud ja julgust parasjagu, võtsin tähtsa jutu ette. Koosolijateks olid Endla isa ja veel keegi sugulane naaberkolhoosist. Kuna isameest polnud ähikonnast võtta, siis lõin ise rinna ette ja teatasin, et nii ja naa, oleme omavahel äratundmisele jõudnud, et kuulume kokku ja nüüd ootame, papa, sinu otsust. Papa ütles, et kui kooselu ametlikult ära vormistate, siis tema vastu pole. Nii oligi asi otsustatud. Tegime selle peale veel mõned tropid ja kosjad olidki peetud.