Spordipoisist treeneriks

Argo Zirk on Saku poiss. Ta kasvas koos 4 aastat vanema venna Allani ja kaksikvend Ahtoga Kannikese  tänaval, paar aastat tagasi kolis üksi Teaduse tänavale. Õppis esimesest klassist gümnaasiumi lõpuni Saku koolis. Lõpetas XXVIII lennus.

Argo oli spordipoiss: väiksena käis ta aastaid kergejõustikutrennis. Juhendajaks oli Saku kehalise kasvatuse õpetaja Tiiu Zirnask. Harjutuspaigad olid Sakus ja Tallinnas. Argo tegi mitmevõistlust, tulemused olid head: aastal 2000 võitis ta võistlussarja „TV 10 olümpiastarti" finaali (üheksavõistlus). Kergejõustiku Eesti meistrivõistlustel tuli 12 korral esikolmikusse, 4 korral Eesti meistriks - sprindis ja tõkkejooksus. Üks suuremaid konkurente oli vend Ahto. Kuid õnneks oli Argo rohkem sprinteri, vend pikamaajooksja tüüpi.

16aastaselt tulid väsimus ja tülpimus, Argo loobus kergejõustikust. Ka suvel alustatud tennisetreeningud jäid poolikuks - talvel saaliaegu ei saanud.

Kergejõustikuga paralleelselt oli Argo mänginud jalgpalli, trenni tegi klassivend Priidu isa Enn Veskimäe. Poisid harjutasid, kui aega ja võimalust oli. 10. klassis hakkasid Argo ja Priit endast noorematele jalgpallitrenni tegema. Õpilased olid 11aastased, õpetajatest vaid 5 aastat nooremad. Nii algas Argo treeneritee. Tagantjärele vaadates arvab ta, et tegi oma rühmaga tookord väga palju asju valesti: ei osanud treeninguid üles ehitada, ei osanud vastavalt vanusele ja oskustele jõukohaseid harjutusi teha. Kuid peagi hakkas ta teadmisi omandama, aasta hiljem tegi TCIII jalgpallitreeneri paberid. Kuigi algteadmised sai ta koolituselt, on enamus oskusi tulnud ikkagi ise õppides - kasutades internetti ja ingliskeelsetest raamatuid. Täna on Argol TCII treeneri litsents. Võimalikud on veel TCI ja PRO, mis lubavad juba mistahes võistkonda juhendada, kasvõi FC Barcelonat. Argo esimestest õpilastest aga mängivad paljud praegu Saku täiskasvanute koondises.

Saku Sportingu eestvedaja

16aastasena treeneritööga alustanud Argo Zirk on juhendanud  2 aastat Tallinna Spordis ja aasta Andres Operi jalgpallikoolis, kuid nüüd on pühendunud oma valla lastele jalgpallitarkuste õpetamisele. Täna on Argol 6 Saku Sportingu rühma, neist 3 Sakus ja 3 Kurtnas. Poisid on erinevas vanuses. 2000.-2001. aastal sündinud noormehed, kes sel sügisel Eesti meistriteks krooniti, käivad Argo juures 4-5aastasest peale. Treenivad 4 korda nädalas. Lisaks on veel 2002.-2003. aastal sündinud poisid ja väravavahid. Kurtnas on 2000. aastal sündinud noormehed, 2004. aastal sündinud poisid ja lasteaiarühm. Igas grupis on 15-16 poissi. Lisaks on Argo meeste võistkonnale abiks.

Saku Sportingus on kokku 14 jalgpallurite gruppi (üle 200 lapse), neist 11 harjutab Sakus ja 3 Kurtnas. Soovijaid on veel - ootejärjekorras on 3 uut treeningrühma. Kahjuks ei ole veel leitud sobivat treenerit ja hetkel puuduvad ka talvised treenimisvõimalused. Kurtnas on väga hea kunstmurukattega staadion ja suurepärane saal, seal probleeme pole. Ka Saku Valla Spordikeskuse täismõõtmetes kunstmurukattega staadion on väga hea harjutamiskoht. Kuid talveperioodil on treeningtingimused kehvad: 16 poissi peab mahtuma korraga algkoolimaja väikesesse 110ruutmeetrisesse võimlasse. Ja seda novembri algusest märtsi lõpuni ehk 2. ja 3. kooliveerandil. Spordikeskuses on Sportingu noortel vaid kaks pooleteisetunnist aega nädalas ja seda on liiga vähe.


Märts 2010 - jalgpallimuru lumest vabaks! Talguliste vägesid koolistaadionil juhatab Argo Zirk.

Treeneritööst

Argo Zirk arvab, et treener peab olema hea suhtleja, väga kannatlik ja enesekindel, ta peab lastega hästi läbi saama, tal peab olema tahe ja võime areneda. Ja mis kõige tähtsam - ta peab oma tööd armastusega tegema. Kuid samas peab ta olema ka piisavalt range, et tagada distsipliin. Näiteks siis, kui keegi ei allu reeglitele. Argo ei luba teiste laste halvustamist, solvamist ega kritiseerimist. Sellise käitumise eest ootab karistus. Näiteks keelab Argo treeningu parema osa ehk mängimise.

Muidugi tuleb lapsi kohelda võrdselt. Saku Sportingus saavad kõik noored jalgpallurid mänguaega, saavad oma koormuse kätte. Ja kõik võistlevad, sest just võistlemine arendab. Sobiv oleks võistelda keskmiselt kord kuus. Ideaalne oleks käia korra aastas välisturniiril ja 8-9 korda võistlustel. Muidugi on treeneri asi valida sobivad jõuproovid - niisugused, mis lapsi arendavad. Kui väravate vahe on üle 5, ükskõik, kas siis Sportingu poiste kasuks või kahjuks, siis niisugune võistlus enam ei arenda.

Argo ongi arvamusel, et kõige tähtsam on laste areng. On tore, kui mängijad on ka täna edukad, 2000.-2001. aasta poiste Eesti meistri tiitli üle tunneb ta suurt rõõmu. Kuid veelgi olulisem on see, mis poistest tulevikus saab.

Argo tahab võimalikult palju lapsi jalgpalli juurde tuua. Treeningud on väga odavad, maksta tuleb vaid 16 eurot kuus - ikka selleks, et kõik soovijad saaksid mängimas käia. 

Vaba aega napib


2010. aasta suvi. Argo (palliga) Pirital rannajalgpalli mängimas.

Vaba aega on noorel treeneril vähe, suur osa sellest kulub sõpradega suhtlemisele. Ja spordile: Argo mängib rannajalgpalli, mis olevat päris vutist hoopis erinev mäng, sõidab rattaga, aeg-ajalt mängib tennist.

Kuid ka tööasjadele kulub palju isiklikku aega: ta tegeleb varustusega, otsib sponsoreid, koostab arengukava, vaatab üle treeningplaanid, tegeleb paljude projektidega, raamatupidamisega... Vabal ajal on vaja lapsevanematega suhelda: helistada, meile saata. Tuleb ette ka 12-13tunniseid tööpäevi. Lihtsam oleks uusi töötajaid palgata, aga klubi eelarve seab omad piirid.

Õnneks on olnud aega suurt jalgpalli jälgida. Argo käib vaatamas Eesti koondise mänge, jälgib Inglise liigas (Premier Leaque) toimuvat, EMi ja MMi valiktsükleid. Talle meeldib Inglise jalgpall. Suurturniiridel on lemmikud vaheldunud, hinnanud on ta neid, kelle mäng meeldib. Nii oli ta viimasel MM-i ajal Inglismaa poolt, tulevasuvisel EM-il aga hoiab pöialt Saksamaale. Muidugi on ta Eesti koondise poolehoidja, mängijatest tõstab esile Klavanit, Pareikot, Vassiljevit. Ning rõhutab, et tähtsad pole vaid väravad, väga oluline on ka kaitsjate ja väravavahi töö.

Argo armastab reisida, kuid ajapuudusel on seni sõite väheks jäänud. Kunagi tahaks ta kindlasti minna Inglismaale ja vaadata, kuidas seal suured jalgpalliklubid töötavad. Jälle erialaga seotud soov.

Unistustest

Argot hoiab treeneritööl armastus jalgpalli vastu. Ja sära laste silmis. See hea tunne, mis tekib, kui näed, et töö on vilja kandnud. Ta loodab, et võimalikult palju Saku Sportingu poisse jõuab kunagi Eesti noortekoondisesse ja koondisesse ja välisklubidesse mängima. Treeneritööd tahab ta teha kogu elu.