Arne Kastemäe elu häirekella järgi ei käi
Selles aastate ahelas on valitsenud rahu. Seda on Arne ka juba koolipõlvest alates hinnanud. Tõsidus ja rahu. Ühelt tema kunagiselt klassivennalt kuulsin, et Arne oli koolis vaikne poiss, pidas varakult muusikast ja laulust lugu. „Polnud mitte selline, nagu mina olin, rüblik ja vimkamees," lisas klassivend.
Muusika juurde juhatas arvatavasti teda isa, Arnold Kastemäe, Kadrinas hästi tuntud, mitme huvialaga mees, kel muusikaga oli eriline suhe. Juba kaheksanda klassi poisina 1958. aastal, kui Evald Õisma pasunakoori kokku pani, sai Arnest pillipuhuja.
Kes siis võis arvata, et ka seitsmekümnesena pole ta veel pasunast lahti ütelnud. Ju siis on nende vaheline sõprus nii tugev, muusikahelid nii võluvad, et jätta pole võimalik. Kadrina puhkpillimuusikal on pikk ajalugu, millest üle poole sajandi on Arne osaline olnud. Või siis ainult pasun! Arne on ka laulumees, hea laulja, sest ta kuulus omal ajal Kadrina esindusansamblisse Virro, milles laulsid tolle aja kohapealsed Domingod ja Carusod. Ka koorilaul mitmetes koosseisudes polnud talle võõras. Aga kui ta oma läikiva baritoni kätte võtab, siis iga tema mängitud soolo paneb „õhu laulma". Seda peab oma kõrvaga kuulama.
Aga Arnel on veel üks ala, mida hobiks ei sünni nimetada. See on vana ja väärikas ala, kutse ja kiindumus ühekorraga. See ala on TULETÕRJE, milles osalejaid on kunagi ka pritsimeesteks kutsutud. Nüüd on see kõik minevik, ehkki põhisisu on endine - aidata inimesi tuleõnnetuse korral, päästa inimeste vara. Siit tuleneb ka nüüdisaegne sõna: päästeteenistus.
Istume Arnega tema kodus. Jutt käib ka päästeteenistuse ümber, kui äkki hakkab esikus kõlama energiline naisehääl, kel on midagi võõrale arusaamatut ütelda. See on Jõhvist tulnud päästeteenistuse korrapidaja hääl, kes midagi organiseerib, pärib, seletab ja nõuab. Küllap on juhtunud tuleõnnetus. Nüüd on vaja välja sõita kustutustöödele. Süsteem paistab olevat „õlitatud" - ärevapoolne jutt vaibub peagi, ju siis said liikuma.
Arnele on see kõik vaat et eluaegne „teine muusika", mida ka peab oskama kuulata. Kui nüüd ära ütelda, et Arne Kastemäe on ametilt Kadrina valla päästeteenistuse direktor, siis on päästjate pealikuks leitud õige mees. Arne rääkis ka tuletõrjespordist, sellest, kuidas omal ajal autopritsiga võisteldes esikohti ja auhindu võideti. Tulekahjule väljasõit pole seeneleminek, siin maksab aeg, minutid on arvel. Vabatahtlik päästja peab kolme (!) minutiga auto välja saama. Omaette värk on sidesüsteem, õnnetusest ja selle asupaigast teadustamine. Kõik on riiklikult reguleeritud, aga inimese roll ja olude tundmine otsustab tihti kõik.
Kuhu ka päästeteenistus ei jõua: sotsiaaltöötajate kaudu leitakse vanurid, kellele näiteks on vaja suitsuandur lakke panna. Või on midagi tuleohtlikku vanainimese elamus.
Arne Kastemäe on proff, temalt kuuleb üksikasju. Tema teadmisi ja tarkust on korduvalt esile tõstetud. Targa mehe ees mured otsekui murenevad.
Kuigi pole ilmaski teada, millal häirekell esikus endast märku annab, pole Arne kodune elu sellest põrmugi häiritud. Eks ka muusika aita mahendada muresid, mida sageli võõrad inimesed talle tekitavad oma lohakusega. Päästetöötaja on võitleja elu eesliinil, sellest ka ameti väärikus ja kordumatus.
