Aru Mitta maalid räägivad armastusest mere vastu
Möödunud aasta jõulukuul lahkunud Mihkel Türk (Aru Mitta) võttis pintsli kätte veidi üle aasta enne oma surma, kuid selle lühikese aja jooksul jõudis ta maalida 25 pilti, mis muuseumis terve toatäie enda alla võtavad.
Mihkli lesk Eevi rääkis, et küpses eas maalima hakanud mees tegi esimese töö oma tütrele Malvele kingituseks. See oli palju rohkem kui lihtsalt maal - Mihkel lasi sepal taguda ankru ja maalis päästerõnga kujutise sisse laeva ja mere „Ta aina muutis ja tegi seda mitu korda ümber, enne kui rahule jäi ja tütrele kinkis," meenutas Eevi. Paraku hävis isa kingitus Malve Jõgevamaal asunud maja põlengus ja sellest jäi järgi vaid ankur. Õnneks palus Mihkel ülemöödunud jõulude ajal oma esimesest tööst pilti teha, jäi ka ise pildile ja see foto on ka muuseumis avatud näitusel koos kunstnikku tutvustava tekstiga. „Sellest maalist on jäänud kena mälestus koos Mikiga," rääkis Eevi.
Pärast esimest tööd hakkas Mihkel sagedasti maalima - kõigepealt tulid pildid laevadest ja merest, aga ka kõikidel järgmistel piltidel on killukesi Kihnust - meri, loodus, linnud, kalad, Linaküla jaanituli, kihnu rahvariides naised, oma kodu kassid.
Loomulik anne
Kunstiõpetajast Eevi imestas, et mehel polnud ju mingit kunstialast haridust, ta lihtsalt istus kodus vaiba peal ja joonistas mälu järgi. „See oli loomulik anne, mille ta pani pildi peale. Neil inimestel siin on kõigil liikumine sees - kes mängib pilli, kes tantsib," näitas Eevi pilti, millel kujutatud Linaküla ranna jaanipäev. Seesama meeleolukas pilt meeldib ka näituse koostajale Noodi Maiele kõige enam.
Eevile meeldivad laevapidid. „Mõtlen, et minu lemmik on see," osutas ta ühele neist. „Need laevad on tal ju võrdemisi ühtemoodi, erinev on taevas, meri ja lained, aga need on ilusasti välja tulnud," leiab Eevi. Kuigi sellest otseselt juttu ei olnud, arvab Eevi, et ka mehele endale meeldisid kõige rohkem laevapildid. „Meri oli tema elu ja armastus."
Eevile meeldib ka üks ümmargune mereteemaline maal, millel on kodus kindel koht olemas. Naine remontis ühe toa mehe sünnipäevaks mereteemaliseks, kuid sellest sai tema enda tuba. „See pisikene ja armas maalikene sobib sinna," leidis ta.
Kunstiõpetajast abikaasalt Mihkel tavaliselt nõu ei küsinud, vaid joonistas nii, nagu ise tahtis ja tundis. Ka Eevi ei pressinud oma arvamust peale - talle mehe maalid meeldisid. „Mina õpetan ikka neid, kes õppust võtavad," naeris kunstiõpetaja.
Õnnelikult elatud elu
Ka Kihnu naine koos rahvariietega on hästi välja tulnud, naine imestab, kuidas ta oskas nii hästi ja täpselt riideid ja mustreid joonistada. „Need narmad siin rätikul on nii õrnad, nagu olekski päriselt. Samuti on sukamustrid ja pärlid, nagu olema peavad," kiitis ta.
Kuigi maailma hakkas Mihkel hilises eas, oli Eevi mehe kunstnikuannet varemgi märganud. Pintslit ta küll polnud varem kätte võtnud, aga naine oli näinud, kuidas mees pliiatsiga paberile naisenägu joonistas. Ka koduaias meeldis talle meisterdada, näiteks tegi ta naisele lillekastid, mille servadele ja külgedele põletas sisse lihtsad mustrid.
Kui poeg Kaspar oli veel mudilane ja Eevi talvel koolis tööl, oli isa pojaga kodus ja meisterdas laevamaketi. Umbes 30 aastat tagasi tehtud laev on hästi säilinud ja seda saab samuti muuseumis näha. „Ta oli ise lihtne kalur, kuid ega tal mingit mereharidust polnud, võib-olla ta mõtles, et poisist saab meremees," mõtiskles Eevi.
Eevi on elanud koos abikaasaga õnnelikku elu. „Kahju on, et teda enam pole, aga ma arvan, et võin oma eluga rahul olla. Kõike oskas ta teha, end riidesse panna, süüa teha. Merd ta armastas ja iga päev käis merel," rääkis Eevi, kes tihti mehega kaasas käis, paadis päikest võttis või mehel abis oli.
______________________________________________________
Näituse autor Aru Mitta
Mihkel Türk (Aru Mitta) sündis 19. oktoobril 1942. a. Kihnus Mõisakülas Aru talus Aru Manni ja Jõnnu keskmise pojana.
Kogu oma elu on ta töötanud ja elanud Kihnus. Juba noore mehena oli tal suur unistus endale maja ehitada ja 20-aastaselt hakkas ta oma unistusi täide viima. Maja valmis 1964. aastal.
Üle kõige armastas Mihkel merd ja kalapüüki merel. Vabadel hetkedel meeldis talle pilli, lõõtsa või akordioni, mängida ja puutööga tegeleda, puust midagi välja nikerdada, näiteks pojale tehtud laeva.
Aasta enne surma hakkas Mihkel maalima. Esimesed maalid hävisid tütar Malve maja põlengus veebruaris 2010.
Mihkel suri 11. detsembril 2011.a. merel oma paadis rasket tööd tehes, lamu täis mutte välja sikutades.
