Mida Kadrina saunas räägiti? Ettevõtmise sisukuse huvides oli kohale palutud siseministeeriumi omavalitsusreformi projektijuht  Sulev Valner.

Tuge pakkus Riigikogu liige Marko Pomerants (IRL), vallavolikogu tasandit esindas Jaanus Reisner, vallavalitsuse poolelt võttis sõna Aivar Lankei. Kohal oli peale klubiliikmete teisigi ärksama vaimuga kodanikke.

Küsiti ja saadi ka vastuseid

Esimesed küsimused: Miks me ikkagi peame kellegagi ühinema? Vastus: Siis saame rohkem investeerida. Mis on valla põhitegevus? Vastus: a) lapsed koolitada; b) haiged ja puruvaesed ära toita; c) mitte segada ettevõtlust. Kurdeti, et inimesed lahkuvad Eestist, kuidas saaks seda protsessi peatada? Kuidas haldusreform saab aidata, et inimeste lahkumist peatada? Pomerants julgustas küsijat: „Ela oma kodus edasi. Inimesed lähevad Harjumaale." Tallinn (seega ka Harjumaa) on tõmbekeskused, sinna minnakse, ja tahetakse minna. Kuid see pole ju omavalitsusreform? Tühjenevad vallad ei ole mitte kellelegi ihaldusväärsed, sest sealt on kadunud kogu eluks vajalik infrastruktuur - kool(id), lasteaed, apteek, postkontor, kauplus, söögikoht jne. Päevas käib läbi paar bussiliini, needki tihti ebasobival ajal.

Palju on räägitud teenuste kättesaadavusest. Kui vaadata Kadrina valla vastavaid näitajaid, siis elatakse siinkandis ju kenasti. Nende pärast ei tasu meil küll „kosilasi" oodata, ja mida neil pakkuda olekski.

Mida reform muudab?

Esimese punktina on kirjas: reform peatab maapiirkondade tühjaks jooksmise. Edasi arvatakse, et teenuste kättesaadavus ja kvaliteet paranevad, vähenevad juhtimiskulud, senise 226 omavalitsuse asemele tuleks 30-50 omavalitsust. Lugedes haldusreformiga seotud dokumente ja arvamusi jääb mulje, et kõik on rajatud „vabatahtliku ühinemise" alusele. Kuidas läheb selline taktika korda tavainimestele, kelle soovid ja ootused kohalikule omavalitsusele on tagasihoidlikud, peaaegu et olematud, Noorem põlvkond on loomulikult aktiivne, sest elu alles ees, jalad peab alla saama.

Küsimus pole üksnes valdades

Jutuks tulid ka küsimused kohaliku (maakondliku) võimu osast ja tähtsusest meie igapäevaelus. „Egas maakondade kallale minda?" - küsiti. Valner: „Diskussioon on käimas, aga praegu otseselt pole maakondade kaotamise asi päevakorral." Tunti huvi ka VIROL-i (VIROL - L-Viru kohalike omavalitsuste liit -toim) tegevuse kohta. Arutelul arvati, et ega nad üheskoos suurt midagi ära pole teinud. Ainus töövili on ette näidata - Rakvere haigla. Maakondlik juhtimislüli inimesi otseselt nii väga ei puuduta, kuigi sealt läbi käimata elu päris ära ei ela.

Kui jutuks tuli liitunud valdade suurus ning selle osatähtsus väiksematega võrreldes, siis arvas Sulev Valner: „Suurus ei hoia ära lollusi."