Denes Kattago, DELFI

Kas meile asi meeldib või ei, aga see oli aeg, kuhu langes meie lapsepõlv, kooliaeg, aktiivne töö ja lastekasvatamine. Me oleme osa sellest ajast ja seda ei ole võimalik muuta ega maha vaikida. Selles ajas möödusid meie parimad eluaastad. Osa võttis valitseva ideoloogia omaks, kas veendumuste tõttu või selleks, et püsida ametis, teha karjääri, lootes, et ehk sujub elu siis libedamalt.

Paljud tõid kaasa tolleaegseid töö eest antud au- ja tänukirju, kuid saadud aumärke oli rinda pannud ainult üks inimene, aga kindlasti oli nende omajaid veelgi. Vaatasime selle kõik ühiselt üle, tutvusime Lenini-Stalini partei hüüdlausetega Suure Oktoobrirevolutsiooni 35.-ndaks aastapäevaks, mis olid avaldatud 1. novembri 1952. aasta Rahva Hääles. Jõululaupäeva, 24. detsembri 1957. a. Rahva Häälest tutvusime ENSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega Eesti NSV ja Vene NFSV vahelise piiri osalise muutmise kohta, millele olid allakirjutanud K. Vorošilov ja M. Georgadze. 31. oktoobril 1957 lõigati tükk Eestimaast Venemaale, nimetades seda piiri osaliseks muutmiseks. Jõuludest ei ole lehes ridagi.

Kes soovis, võis sirvida Lenini teoseid (soovijaid ei olnud). Lenini sooja ja elutarga pilgu all mälestasime möödunut lonksu riigiviinaga 8-kandilisest teeklaasist. Sõime kerge eine, mis koosnes soolasilgust, sibulast, ja koorega keedetud kartulitest, jõime magusat teed präänikutega.

Imekspandavalt lühikese aja jooksul on kadunud kogu tolleaegne atribuutika. Ühestki kola- ja vanakraamipoest ei õnnestunud midagi leida. Kuhu küll jäid kõik need punalipud, rändpunalipud, vimplid, riigijuhtide pildid? Arvatavasti on need paremal juhul maha müüdud või tõesti hävitatud. Midagi õnnestus hankida lähemalt, kui oskasin oodata. Kohta ei avalda, sest mine sa tea...

Möödunud on ainult sajand, kui on hakatud palavalt armastama kogu seda mõisavärki, lustima endistes mõisatallides, kus jagati vitsahoope laiskadele, nürimeelsetele, tuimadele, räpastele eestlastele, kelle ainsateks naudinguteks olid joomingud ja söömine - nii iseloomustas meie rahvast Karl Ernst von Baer. Äkki mõne aja möödudes hakatakse idealiseerima neid, kes raiusid akna Euroopasse, et sealtkaudu ise sisse ronides meile kultuuri tuua. Kes teab, kes teab...