Volkswagen Lupo Foto: Volkswagen

Aga veel veerandsaja aasta eest oli Eestis pilt hoopis teistsugune. Igal vähegi soojemal päeval oli garaažikooperatiivides kümneid improviseeritud väiketöökodasid, kus oma neljarattalist sõpra putitati ja remonditi. Ja polnudki väga tähtis, kui head olid teoreetilised või praktilised automehaaniku oskused. Alati võis kuuldekauguselt oskaja mehe leida ning keerulisemate juhtumite puhul “spetsialistidest” konsiilium kokku ajada polnud mingi kunst. Muidugi käis sellise seltskondliku käitumisega kokku ka väike kostitamine. Seetõttu elu- ja tehnikavõõrad naised kodus arvasid, et tegemist on meeste viinavõtmisringi, mitte tõsise autoremondiklubiga. Aga putitamist toonased autod pidevalt vajasid. Peale selle levisid sealses seltskonnas imenipid, mille abil kütust kokku hoida, kui valitsus jälle bensiini hinnale otsa keevitas.

Kui kunagi sai kõvem autoomanik uue kolvi valamisega ise hakkama, kui varuosa kuskilt leida ei õnnestunud, siis nüüd võib juba klaasipesuvedeliku lisamine tunduda raketiteadus. Tundub, et rattavahetus on isegi lihtsam. Või on asi selles, et kõrvalises kohas pole abi loota ja häda sunnib natuke nuputama. Linnas muidugi on levinud kõned sõbrale, ütleb kümneid kordi mõne tuttava autol ratast vahetama sõitnud Argo. Ka rehvitöökojad näevad tihti neid, kes täiesti tühja rehviga kohale sõidavad, nii et ribad taga, selle asemel et ratas ise ära vahetada. Enamasti tuleb siis rehv ära visata ja pahatihti on viga saanud ka velg. Nii et puhtad käed ja olematud oskused võivad päris kalliks maksma minna.

Loe edasi Põhjarannikust.