Foto: DELFI

Hobuste elutingimused olid nirud ja nelja hobust oli pikka aega tallis kinni hoitud. Omaniku enda väitel polnud üks neist mitu aastat õue saanud, välja arvatud juhtum, kus sama hobune kohalolijate sõnul akna kaudu välja tungis, kuna sõnnikuhunnik oli latris kõrge ja aken katmata.

"Kaebajad" vedasid latrist välja sõnniku, mille kohta omanik ütles, et seda pole viis aastat tehtud, aga üldiselt oli sõnnikukiht enamikes boksides täismehele vöökohani. Vett hobused latrites kätte ei saanud ning külmadel nädalatel oli probleeme jootmisega, kuna vesi vannis jäätus. Heina oli paar rulli, millest jaopärast, aga mitte piisavalt, hobustele ette anti. Sellest andis tunnistust mitmete hobuste terav selgroog ning kolmnurksed laudjad.

Soolakivi ega mingisuguseid mineraale hobused ei saanud. Kinnisel pidamisel olid hobustel kabjad halvas seisus, täkul Laguun aga peale selle veel ilmselgelt veterinaari abi vajav jalaprobleem. Karv polnud üksnes tokerdunud, näha oli kas seenhaigusest või parasiitide põhjustatud nahaprobleeme. Kuna sabad olid hõõrutud, võis järeldada, et ussitõrjet polnud tehtud. Ülejäänud kari, kümme hobust (kellest umbes pooled täkud) elasid vabapidamisel õues, lagedas tuulevarjuta koplis, ka kahekümnekraadises külmas.

Mida arvata, kui omaniku enda sõnul suri tal läinud aastal erinevatel põhjustel neli täiskasvanud hobust? Pole selget ülevaadet, mitu varssa paari viimase aasta jooksul vabakasvatusel olnud (sugulus) paarituste läbi sündinud on, kuna nad on registreerimata ja arvele võtmata. Märad ja täkud on olnud eraldamata ning vähemalt kahe varsa sünd on tõendatav, keda praeguseks pole.



Otsustati aidata ning alustati hädaabitöödega

Ühtlasi teavitasid hobusesõbrad jaanuaris Saaremaa Veterinaarkeskust, kus telefonivestluse käigus hr. A Jürissoniga selgus, et amet on probleemist teadlik, kuna kaevatud on varemgi ning omanikule on tehtud mitmeid ettekirjutusi olukorra parandamiseks. Kurioosne on see, et tegelikult on samast olukorrast teatatud vetametisse ka eelnevatel aastatel, mil samuti piirduti ettekirjutuste tegemisega. Kuid nagu ka "kaebajad" nägid, käis kohapealne kontroll selliselt: ametnik sõitis talliõuele, võttis omanikult allkirjad ning sõitis uuesti minema. Talli ta vähemalt sel korral ei sisenenud, kuid kontroll loeti tehtuks.

Uuesti pöörduti vetameti poole veebruari esimesel nädalal, kui ilmselgelt viimase piirini tiine mära valmistus õues kahekümnekraadises külmas poegima. "Kaebajad" pöördusid veterinaar M. Kääridi poole, kellelt saadi kinnitust, et see ei ole turvaline. Samuti saadeti veterinaarametile kiri, milles uuesti olukorra tõsidust rõhutati ning teavitati, et midagi pole muutunud. Omanik oli sel ajal teadlik sündivatest varssadest, kuna kinnitas seda ise mitmes vestluses. Vastselt poegivat mära ta siiski siseruumidesse ei viinud ning seega pole ime, et nüüdseks varssa elavatas kirjas ei ole. Kolme täkuga ühises latris kitsastes tingimustes poeginud mära varss kadus samuti. On olemas ka mõned fotod, mis varssumisest tunnistust annavad.

Vastamata on mitmed olulised küsimused

Me oleme täiesti teadlikud, et meedia tähelepanu on hobuste olukorda Maasis õnneks muutnud ja hetkel kirjeldame olukorda, mis valitses siis, kui "sarikaebajad" tegutsema asusid. Oleme südamest õnnelikud, et hetkel on mitmed puudujäägid Maasis likvideeritud. Hobuste olukord on paranenud ainult seoses ajakirjanduse suure huviga ning mõistagi ei ole enamik kohalkäinud inimesi algset olukorda näinudki.

Mõned olulised küsimused on aga juhtum siiski tõstatanud, mis vajavad tõsist arutamist. Miks vaatamata, korduvatele põhjalikele telefonikõnedele ning mitmetele kirjadele, millel on lisaks fotomaterjal, asub veterinaarkeskus tegutsema alles siis, kui pöördutud on viimases hädas lisaks Eestimaa Loomakaitse Liidu poole, kes omakorda tänuväärselt tegutsedes survestamiseks ajakirjanduse poole pöördus? Ametliku tunnistuse võtmisest vetamet keeldus, lubades ise asjaga tegeleda. Kas nad on väikeses kohas kontrolliks piisavalt motiveeritud? Kuidas garanteerida ja mis on mehhanismid, mis peaksid omanikku peale hetkelise pingutuse omaks võtma normaalsed hobusepidamiseks vajalikud põhimõtted ja kust leida ressursid?

Ootame konkreetset tegevuskava, kuidas vetamet plaanib tegutseda. Loomapidamine on valik ja kui inimene on selle valiku teinud, muutuvad loomapidamise nõuded kohustuslikuks. Ametkondade ülesandeks on teostada kontrolli ja vajadusel ka karmilt, aga õiglaselt tegutseda.

Ebapädevast loomapidajast märtriks?

Teine huvitav nüanss on teiste hobusepidajate valuline reaktsioon, kuigi rõhutame - tegemist ei ole rünnakuga omaniku vastu, vaid hoopis hobuste kaitseks. Kui inimene armastab hobuseid, peaks isegi praegune Maasi hobuste olukord eetikatunnet tõsiselt riivama. Imestan, et teavitajaid nimetatakse "sarikaebajaks" ja asutakse loomadele tõsiselt halbu elutingimusi põhjustanud inimese kaitsele. Kuigi mõnes mõttes peteti ka teisi hobuseomanikke, sest kohe, kui olukord avalikkuses tõstatus, asus omanik tegutsema ning puudusi varjama. Kuid ka praeguses olukorras, kas tõesti peetakse eesti hobusekasvatajate hulgas selliseid tingimusi rahuldatavateks? Arvele võtmata on umbes pool karjast, hobused on nõuetekohaselt kiibistamata, vanemate tuvastamiseks on vaja aga DNA analüüse, mis tähendab, et surnud hobuseid on võimatu enam loendada. Me häbeneme inimeste eest, kes on tegelikult hobuste surmadega kursis, kuid ei julge ega taha sellest rääkida. Nende hobuste hinged jäävad nende inimeste südametunnistusele.

Tahaksime koputada hobuseomanike südametunnistusele. Eesti tõugu hobune on meie kultuuripärand, ohustatud tõug. Kas tõesti peab see väärikas loom, kes on meid saatnud aastasadu, aidanud eestlasi läbi sõdade ja näljaaegade ning orjapõlve, kannatama praegusel ajal endiselt niisugust kohtlemist? Looma ei pea pidama, kui sellega hakkama ei saada ning kellegi koduõuel surevad hobused ja varsad on häbiks kõigile asjaosalistele. Me oleme seisukohal, et küündimatu inimene ei tohiks vastutada nii väärtusliku pärandi eest, nagu seda on meie oma eesti tõugu hobune.

Autorid:

Hille Hanso on Saaremaa Ratsaspordiklubi juhatuse liige, sportlane ja hobuseomanik
Heidi Hanso on hobuseomanik, mitmekordne Saaremaa meister takistussõidus ja galoppides
Halliki Hanso on hobuseomanik ja endine võistlussportlane
Risto Ränk on talli abiline