Vana kooli mehe meenutused ja mõtted: ebaõnnestunult kasvatatud lapsest head nahka ei tule
Kus sündisid ja kes olid sinu vanemad, vanavanemad, mõni ere mälestus koolieelsest ajast?
Sündisin 1939.a. Tõstamaa vallas Männikuste külas Tolli talus. Isa- ja emapoolsed vanavanemad olid põlised talupidajad.
Talud olid tolle aja mõistes keskmise suurusega 30 kuni 40 hektari suurused. Emale võimaldati gümnaasiumiharidus. Isa poolses peres oli 12 last ja tema õppis talu konsulendiks. Elasime vanaema juures Tollil.7 – 8 aastasena käisin aegajalt karjas. Meie üks karjamaa oli seal, kus on praegu valla poolt hallatav puhkekoht Tõhela järve ääres. Järve põhi kuni roogudeni oli kaetud valge liivaga. Imetlesime ja püüdsime õngega ahvenaid.
Läksime üle põlve sügavusse vette ja õhtupoolikuga õnnestus püüda 10 – 20 praeguse aja mõistes alamõõdulist ahvenat. Eriti tore oli jälgida kala parvi paadist ja paremad saagid saime paadist püüdes sügavamast veest. Vee tase järves oli olulisel kõrgem kui praegu ja järve kallas ei olnud nii võssa kasvanud kui praegu.
Suhtumine nõukogude võimu tekkis, kui enne 1949. aasta küüditamist viidi koolitunnist ära vene keele õpetaja ja arreteeriti.
Mäletan 1949.a. märtsiküüditamist ja sellele järgnevaid nädalaid, kui koolist käidi otsimas küüditamisest kõrvale hoidjaid. Klassid olid õpilastest pooltühjad ja teed olid sügavate rööbastega lõhutud.
Kuidas möödus kooliaeg, millistes koolides oled käinud, kas on mõni ere mälestus silmapaistvast õpetajast? Kas olid ka krutskipoiss?
Kooliteed alustasin Tõhelas. Peale 1949.a. küüditamist muudeti Tõhela kool 4-klassiliseks. Et järgmisel aastal pidin minema viiendasse klassi, siis jätkasin õppimist Tõstamaa Mittetäielikus Keskkoolis.
Ema oli Tõhela koolis õpetaja ja kooli direktor. Tõstamaa koolidirektor läks haridusministriks ja tema asemel sai Tõstamaa kooli direktoriks minu ema. Elasime koolimajas, mõisahoones.
Sel ajal oli ja tuli juurde mitmeid noori õpetajaid. Tõstamaa kooli ajast on meelde jäänud matemaatika õpetaja Kalju Torn.
Kord, kui mul olid matemaatika kodused ülesanded lahendamata, hakkas ta mind igasuguste küsimustega pinnima ja jättis peale tunde. Peale kahetunnist õppimist ma ei osanud ikka veel piisavalt kiiresti tema küsimustele vastata. Kuna ta oli internaadi kasvataja, siis kella seitsme ajal minu vastused rahuldasid teda. Peale sellist õppetundi kuni käesoleva ajani ei ole minul matemaatikaga raskusi olnud.
Teine tore õpetaja oli Kalmet. Eesnime olen unustanud. Tema oli laulmise õpetaja ja laulma pidime viiuli saatel. Pugesin sel ajal klasside aknaorvades olevasse kappi ja lasin joru kaasa.
Äkki õpetaja ütles et tervel klassil on laulu viis läinud sassi – kes valesti laulab. Minu tiris kapist välja ja pani nurka ning käskis vait olla. Peale selle oli klassi lauluviis korras ja minu laulmine igaveseks lõppenud.
Mäletan, et sel ajal õpetajad olid nõndanimetatud maa soolaks. Rahvamaja oli koolimajas, esimese korruse saalis. Õpetajad mängisid koos teiste ümbruskonna elanikega näidendeid, tegid laulukoori, organiseerisid treeningtunde, korraldasid spordivõistlusi. Peale 7. klassi lõpetamist,1953. aastal lasti ema koolidirektori ametist lahti põhjusel, et temal puudub erialane haridus, olgugi et ta õppis kaugõppes Haapsalu Pedagoogilises koolis. Keskkooli lõpetasin Pärnu II Keskkoolis.
Nooruses töötasid ka õpetajana, miks see töö sind ei paelunud? Kuidas tekkis huvi ehituse vastu. Kas õppida kaugõppes töö ja pere kõrvalt oli kõva eneseületamine?
Peale keskkooli lõpetamist 1957. aastal ei õnnestunud minul astuda Tartu Ülikooli. Edukalt läksid reaalaine te eksamid, kuid põrusin eesti keele kirjandiga. Kilksama kooli matemaatika, füüsika ja keemia õpetajaks sattusin täiesti juhuslikult peale keskkooli lõpetamist, sest midagi pidi tegema. Läksin sinna üheks aastaks kindla sooviga proovida järgmisel aastal uuesti. Kahjuks järgmisel aastal ei läbinud tervislikku kontrolli. Jäin veel üheks aastaks Kilksamale õpetajaks.
See aasta Kilksamal jäi poolikuks, sest õpetajatele kohustuslikus tervisekontrollis avastati minul tuberkuloos, mis viis minhaiglasse ja sanatooriumi pooleks aastaks. Peale selle määrati mulle II grupi invaliidsuspension kaheks aastaks.
Et tervis oli paranenud, töötasin mõnda aega Pärnu linna majavalitsuses ehitustehnikuna.1960 astusin kaugõppes õppima Tallinna Ehitustehnikumi kaugõppe osakonda tsiviil- ja tööstusliku ehituse erialale. Samal ajal sattusin Pootsi kooli õpetajaks. Õpetaja amet mulle ei meeldinud.
Ehituse eriala omandamisele mõtlesin juba keskkoolis õppides, kuid Tallinna Polütehnilisse Instituuti ei julgenud astuda, sest minul puudub joonestamise-joonistamise anne.
Minu arvates näeb õpetaja oma töö tulemust paarikümne aasta pärast, kas tema õpilasest on saanud tubli inimene või tulemust ei ole. Hukka läinud inimese parandamine on tihti lootusetu ettevõtmine ja see ei ole enam õpetaja võimuses.
Uue hoone ehitamisel näeb tulemust aasta kahe pärast ja selle parandamine on alati võimalik lühikese aja jooksul. Ebaõnnestunult kasvatatud lapsest head nahka ei tule. Küll saab ebaõnnestunud ehitise lammutada ja selle asemel ehitada uue.
Olen lõpetanud kaugõppes Ehitustehnikumi ja Tallinna Polütehnilise Instituudi kaugõppes. Minu arvates see ei ole raske, kui on kodune ja töökoha toetus ning natuke enesedistsipliini.
Kui õppimine kaugõppes ette võtta, siis tundub see raske olema, kui oled kooli edukalt lõpetanud siis imestad isegi kui kergelt see kulges. Ei tohi karta ebaõnnestunud eksameid. Kui esimene kord läbi kukud, siis järgmine või ülejärgmine kord õnnestub.
Olid nina pidi juures, kui rajati majanditesse suuri keskusi ja farme, millise tundega vaatad neid kohti nüüd, kui suurusehullustus ehituses on asendunud ratsionaalsete mõõtmetega?
1966 läksin tööle selleaegsesse Pärnu Põllumajandusliku Tootmise Valitsusse Kapitaalehituse osakonna inseneriks ja hiljem määrati mind osakonna juhatajaks. Seal töötasin kuni nõukogude aja lõpuni.
Põllumajandus valitsus ja hiljem selle baasil tehtud moodustised kuni Agro tööstuskoondiseni juhtisid sovhooside ja kolhooside tootmistegevust ja kapitaalehituse osakond nende ehitustegevust. Kolhoo sidesse ja sovhoosidesse ehitatud hoonetega olen olnud seotud kuni käesoleva ajani alates nende projekteerimisest kuni kaasajastamiseni. Eriti halb oli neid hooneid vaadata iseseisvuse aja esimestel aastatel. Tundus nagu oleks teinud oma parematel tööaastatel tühja tööd. Aasta-aastalt on hakatud neid hooneid taastama ja kasutusele võtma.
Mäletan, et ka nõukogude ajal oli probleemiks elu säilitamine ääremaadel. Selleks peeti uute hoonete ehitamist. Tänaseks on selge, et see kunstlik tegevus oli ja on edaspidi minu arvates perspektiivitu.
Elu maal säilib nii kaua, kui leidub hakkajaid ettevõtjaid, kes on võimelised looma töökohti. Töötajate arv maal järjest väheneb. Edukas ettevõtja peaks hakkama kasvatama tööjõudu koos kohaliku kooliga.
Kahtlen, kas ratsionaalne mõtlemine hoonete rajamisel on käesoleval ajal olemas. Nii mõnigi mees püüab ehitada oma eluajal eripärast hoonet, kui endale mälestussammast. Mõtlemata, kes ja kuidas majandab seda hoonet lähemas või kaugemas tulevikus.
Koolipoisina ei oleks sa ilmselt osanud ette kujutada, et kunagi võitled mõisamaja taastamise eest täiel rinnal. Mis oli selle objekti tegemisel kõige raskem? Kas mõnikord tuli ka ametkondadele alla anda?
Elasin Tõstamaa koolimaja mõisahoones 1950 – 1953. See oli lapsepõlve aeg. Vahel õhtuti, kui olin üksinda kodus, siis õhtune kooliruumidest kostev praksumine tundus õudsena. Mäletan, et õpetajad ja lastevanemad värvisid seinu pruuni värviga ja lupjasid lagesid.
Tallide hoones oli puukuur, meie laut lehmale ja seale. Osa tallidest oli kasutusel kolhoosi töökojana.
1980-nda tel aastatel on koostatud mõisa juurde uue koolimaja projekt. Hea et nõukogude võim enne ära lõppes, kui uue koolimaja ehitusega alustati. Arvatavasti oleks Tõstamaa mõis olnud samas olukorras kui praegune Pootsi mõis. Kõige raskem on iga ehitusega alustamine. Esmalt oli vaja lahendada kuhu juhtida koolimaja reoveed ja teiseks kuidas lahendada koolimaja kütmine. Vajalikud puhastusseadmed ja koolihoone kütmine.
Alevi puhastusseadmed olid amortiseerunud. Alustasime kanalisatsioonist ja puhastusseadmetest. Peale paari kordset Tallinnas käimist vallavanem Endel Tõnissoni ja volikogu esimehe Heino Tammega saime käivitada alevi puhastusseadmete rekonstrueerimise ja koolimaja kanalisatsiooni ehituse. Et katlamaja ehitamine koolimaja kütmiseks ja koolimajja keskkütte ehitamine tolleaegse rahastuse ajal oli võimatu, otsustasime projekteerida koolimaja elektriküttele. Oli vaja ehitada alajaam ja kaablid koolimaja juurde. Ka see sai koos järgmise vallavanema Toomas Rõhuga Eesti Energias lahendatud. Kui alustasime ehitustöödega, tuli Tallinnast Muinsuskaitseametist härra Jaan Vali, kes ähvardas ehitustööd seisma panna ja nõudis muinsuskaitselisi uuringuid. Peale tõsist mõttevahetust, mille kohta Toomas Rõhu ütles, kui te ma oleks olnud Tõstamaa mõisnik, siis sellise kisa peale oleks tema lasknud mõlemaile anda 25 soolast.
Ehituse esimene etapp, kus viidi koolisöökla tallide hoonesse, sai tehtud ja talvel alustati muinsuskaitseliste uuringutega.
See oli väga hea, sest uuringute käigus tulid välja maalingud, millest sel ajal ei teadnud keegi. Kahjuks ka mitte Tõstamaa vanemad elanikud. Nii ei tea mina senini, millal kaeti kunagised laemaalingud õhukese krohvi- ja lubjakihiga.
Vahel tuleb ka ametkondade survele alluda, kui see on kasuks lõpptulemusele. Mis oleks Tõstamaa koolimaja ilma laemaalinguteta. Pealegi finantseeris Muinsuskaitseamet enamuse maalingute taastamise töödest.
Koolima ja rekonstrueerimine toimus küll seitse aastat, kuid see ei takistanud kooli pidamist. Tänu vallavanem Rõhu heale projektile on koolimaja kallis elektriküte asendatud keskküttega mitteriiklikest vahenditest, kasutamata selleks raha valla kassast.
Häda pärased remonditööd ei ole siiani lõppenud. Vaja vahetada tallide hoone madala osa katus ja remontida poiste tööõpetuse klass.
Kui paljudele meie valla objektidele sa oled n-ö õla alla pannud? Milline võiks sinu nägemuses alevi nägu välja näha? Millised kohad vallas on sinu meelest seni veel valupunktid?
Minu Tõstamaal töötamise ajal on tehtud remondi- ja renoveerimistöid Tõstamaa ja Pootsi koolimajas, Tõstamaa lasteaias ja raamatukogus, Tõstamaa hooldekodus, vallamajas, Tõstamaa ja Tõhela rahvamajas, Tõstamaa noortekeskus, Manija külakeskuse rajamisel, Seliste, Kastna ja Tõsta maa kirikus, vee- ja kanalisatsioonisüsteemidel Tõstamaal, Tõhelas, Pootsis ja Seliste sotsiaalmaja juures. Kastna, Kavaru, ja Tõstamaa sadama ja sadamahoone rekonstrueerimine. Uue ehitusena Munalaiu hõljuki kuur.
Minu arvates näeb Tõstamaa alev päris hea välja. Mitmed vanad majad on leidnud uued omanikud, kes on asunud neid remontima. Tuleks lammutada alevi keskel asuv endine pritsimaja-rahvamaja mida praktiliselt ei ole enam võimalik ja vajalik endisel kujul taastada. Halvad näevad välja korruselamud Tõsta maa alevikus ja külades. Hea, et on soojustatud ja saanud normaalse väljanägemise kaks elamut alevis ja alustatud kahe elamu soojustuse projekteerimisega.
Milline on sinu arvamus nn taastuvenergia valikute osas, kuidas me saaksime võimalikult sooja kodu, kas rajades hulgaliselt tuulikuid, päikeseparke, ehitades põhumaju?
Eesmärk oleks muidugi loodust vähimal määral kurnata, aga ka võimalikult vähe raha välja käia.
Energeetika küsimused on kahtlemata kogu maailmas üheks suuremaks valupunktiks. Riigid, kellel on olemas suured toornafta ja gaasivarud on rikkad (Saudi Araabia) või kasutavad seda poliitiliselt (Venemaa).Tuumaenergial töötavaid elektrijaamu järjest suletakse, sest need on keskkonnale ja inimestele ohtlikud.
Meie keskkonna tingimustes ei ole väga palju valikuid. Tänased valikud: päike, tuul, mets. Arvestades Eesti looduslike tingimustega ei saa kogu Eesti energia tarvet lahendada ühe, teise ega kolmandaga. Oleks väga tore panna elamu katusele tuulik elektri ja päikesepaneelid sooja vee saamiseks ja maja pidamise kütteks. Meie tänane majanduslik ning tehniline tase ja looduslik ressurss seda ei võimalda.
Kui tahame mõnusalt soojas toas ja odavalt elada, on mõistlik hoonete soojustamine ja soojade välispiiretega hoonete ehitamine. Põhu- ja saviseintega majade ehitamine on olnud ja jääb üksikute entusiastide hobiks. Ehitada saab odavalt ainult nii, et ehitamise protsess ehitusplatsil on võimalikult kiire. Et looduslikku ressurssi võimalikult vähe kurnata, kasutasid meie esivanemad, talumehed, elamute kütteks hagu, mis saadi metsa korrastamisest ja kraavi kallastelt.
Minu arvates on Tõstamaa vald õigel teel, kus keskküttesüsteemid töötavad puiduhakke(alevi katlamaja) või puidugraanulite (Tõstamaa kool) baasil. See annab kohalikule kogukonnale võimaluse metsade ja põllukraavide korrastamiseks ning kohalikele ettevõtjatele tööd. Raha ringleb kohalikus kogukonnas.
Räägi natuke ka oma perest, millega tegelevad lapsed ja lapselapsed? Kui palju oled sina oma elukogemustega mõjutanud nende valikuid?
Minul on kaks last ja kuus lapselast, kaks poissi ja neli tüdrukut. Abikaasa oli eesti keele õpetaja. Lapsed õppisid Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Tütar lõpetas instituudi, pojal jäi kool pooleli. Väimees lõpetas TPI ehituse erialal, kuid segasel Eesti Vaba riigi aastail sattus äritegevusse ja tegeleb sellega edukalt siiani.
Kaks vanemat tütrelast on saanud magistrikraadi ja töötavad panganduse ja IT erialal. Üks lapselaps on lõpetanud rakendusliku kõrgkooli ja on praegu lapseootel. Vanim lapselaps jätkab õppimist Kunstiülikoolis. Noorimad lapselapsed õpivad Pärnu Kolledžis ja Tallinnas gümnaasiumis. Nii et lastest ja lastelastest ei ole saanud ehitusega tegelejat.
Kuidas koos abikaasaga oma päevi mööda saadate? Kas kalal ka ikka käid, milline on parim saak olnud ja milline kala toit lemmik on?
Meil on väike maatükk Nurmejõe kaldal, kus on väike aiamaa, õunapuud, marjapõõsad, kolm mesilasperet. Vana kombe kohaselt tehakse aiasaadustest hoidiseid. Peale selle osaleb abikaasa kodu-uurimises ja teeb kaastööd Eesti Rahva Muuseumile.
Mina tegelen veel ehitiste omaniku järelevalve ja ehitusalaste ekspertiisidega. Tegevust jätkub mõlemal küllaga. Võetud kohustused hakkavad juba normaalset elu segama.
Kalale saab viimasel ajal harva minna. Mõnel määral on hakanud see huvi vähenema, sest kalad jäävad ikka järjest väiksemaks. Alamõõdulisi ei taha korjata. Nii muutub kalapüük ainult alamõõdulistele kaladele hambavalu tegemiseks. Parimaks kala saamise võimaluseks on kas leida tuttav kalur või minna turule.
Kalatoidud mulle meeldivad, kohalikest vetest püütud kaladest. Praetud koha ja ahven, soolatud vimm ja siig.
Kas oled õnnelik mees?
Muidugi olen, kui sellise eani suudad tegelda meeldivate tegevustega ja sellega tood toidu lauale. Ma ei suuda ette kujutada end inimesena, kes kirub kõiki– oma lapsi, vanemaid, naabreid, riiki kes ei ole võimaldanud head elu. Ma ei ole siiani tundnud tööpuudust, mida paljud toovad oma õnnetu elu põhjuseks. Kui elus tekivad tagasilöögid, siis istu, mõtle ja usu, et lahendus on olemas.
