"Loomulikult on nii suur tähelepanu ja kõrged tunnustused meile väga suur üllatus. Esimesele suvele tagasi vaadates peame endale ka veidi tuhka pähe raputama ning tunnistama, et ei saanud suure nõudlusega ideaalselt hakkama," tõdeb üks omanikest Martti Siimann. Ometi on alati endast antud kõik ning pingutatud klientide heaolu nimel sajaprotsendiliselt.

Üks suur perekond

See tuleb Siimanni sõnul kõige paremini välja suhtumisest, millega tööd tehakse.

Pererestoranina võetakse käed avali vastu nii pisikesed imikud, juba ringijooksvad lapsed, nende vanemad kui ka vana vanemad. Kõik on alati teretulnud.

"Meie Resto on üles ehitatud nagu kodu - on lastetuba, söögituba, köök ja elutuba. Mul on endal palju lapsi ning tean mitmeid kohti, kuhu ma ei saagi nendega minna, aga siin on meil lastenurk, lastemenüü ja teenindajad viivad vahel lapsi kööki suhkruvattigi tegema," räägib Siimann sõbralikust suhtumisest, mis pole mujal alati nii iseenesest mõistetav kui OKO Restos.

OKO töötajad moodustavad ühise perekonna, mille liikmeteks on võetud ka kõik külalised. Teenindajaid on püütud leida kohalike hulgast, seda eriti suvekuudel. Kokad on enamikus otse koolipingist ise välja koolitatud. Köögis juhatab avamisest saati peakokana vägesid varem mitmes tuntud restoranis töötanud Joonas Koppel. Köögipoolel on suure panuse andnud ka üks omanikest, Eestis kõrgelt hinnatud kokk, Tõnis Siigur.

Katsetamist jagub

Tipptasemel toidumeistrite kätt on OKOs sööke vaadates ja proovides raske mitte tunda. Nii palju kui võimalik kasutatakse toiduvalmistamisel, aga ka nõude ja iluasjadena ära ümbruskonnast pärit värskeid saadusi. "Proovime külastajaid serveerimisel üllatada, näiteks kasutame üsna palju puitu ja sammalt siitsamast metsast," toob peakokk Koppel näite.

Mehe sõnul on koha õhkkond ja merelähedus nii erilised, et loovad juba iseenesest rahulolutunde nii töötajates kui külastajates.

Rutiini köögis ei tunta ning eksperimenteerimist jagub iga roa kallal. Nii ei maksa imestada, kui üks hetk on laual magustoit, mille koostisosadeks on kohupiim, kuusevõrseiiris, oksad, muld ja mustsõstar. Lauale saabudes üllatab "sipelgapesa" nime kandev dessert aga ka ehtsate ja täiesti söödavate sipelgatega. "Kui sipelgad meile grilli sisse pesa tegid, tuli olukord kuidagi loovalt ära kasutada," naljatleb Koppel.

Põhiroogade juures üritatakse iga päev vähemalt lisandite osas midagi muuta. Peakoka sõnul tuleb lahtise ja mängulise menüü hoidmine ainult kasuks. Seda mängulisust ja efektseid serveerimisviise hindavad ka need, kellele see mõeldud on. "Ikka kutsutakse lauda, plaksutatakse või tahetakse koos pilti teha," ei tee Koppel saladust, et külastajatele tema söögid maitsevad.

Toimub palju

Menüü ei ole OKOs suur, seega paksu raamatut lapata ei tule ning valik on üsna lihtne sündima. Peakoka sõnul on läbi aegade kõige müüvam olnud päevakala. "See on alati värske ja pärit Eestist või Põhjamaadest, igasuguseid imelikke Egiptuse-äärseid kalu me siin ei paku," selgitab Koppel. Järgmisest suvest plaanitakse rajada ka oma ürdiaed ning kasvuhoone, kust lisaks kalameestelt saadavale värskele kalale hakkab söögilauale jõudma ka ise kasvatatud köögivili.

Tulevikuplaanidest rääkides toob Martti Siimann välja soovi arendada söögikoha kõrvale jäävat ranna-ala. "Tahame, et rand oleks korras, tooksime siia toolid, avaksime ehk rannabaari ja elavdaks üldse siinset eluolu," räägib Siimann. Kevadest on plaanis restorani teisel korrusel hakata pakkuma ka majutust. "Vajadus on tingitud sellest, et toit ja vein käivad tihti käsikäes ning napsitanud inimesi me kindlasti rooli taga näha ei taha. Ja koht on puhkamiseks samuti ilus," lisab ta.

Värskelt on OKO perel selja taga ka esimene Kaberneeme restoraninädal, mille eesmärgiks oli propageerida väljas söömist ning näidata end tulevastele sõpradele. Iga kuu toimub OKOs ka Sõprade Eine ehk õhtusöök, kuhu mahutatakse kuni 60 soovijat head toitu maitsma ja muusikat nautima. Esinemas on varasemalt käinud näiteks Tanel Padar, Marek Sadam, Jäääär ja Veronika Portsmuth.