Eestlasena isamaa-armastusest
Ja mõnest väljaütlejast-kirjutajast jääb mulje, et me peaksime kõik Eestimaast ühtmoodi mõtlema, oma riiki samavõrd armastama, sarnaselt käituma. Sest muidu me polegi õiged eestlased, vaid kuidagi alaväärsed või rumalad või lausa vaenlased.
Palju me üldse oma maast ja riigist mõtleme? Ilmselt mõni rohkem, teine vähem. Aga kindlasti ei mõtle ega tunne me kõik ühtemoodi. Ei peagi. Juba emotsionaalselt on inimesed erinevad. Ning üks märkab rohkem head, teine halba.
85-aastane kogenud, ka esimest Eesti Vabariiki näinud mees mõtleb kindlasti teisiti, tunneb teisiti kui tänane koolipoiss. Ja hoopis erinevad emotsioonid ja arvamused on ka kahekümneste, neljakümneste või kuuekümneste põlvkondadel. Isamaaarmastus ei sõltu edukusest - kõrgel positsioonil riigiametnik ei pruugi Eestimaad rohkem armastada kui pikka aega töötuna virelenu või ema, kellel oma lapsele toidu ostmiseks raha napib. Kuid mõtlevad nad oma riigist ilmselt siiski erinevalt. Kindlasti on erinevad tunded ja mõtted neil, kes kogu elu Eestis viibinud, ja neil, kes mõnikord ka piiri taha sattunud, rääkimata meestest-naistest, kel pikem mujal elamise-õppimise-töötamise kogemus. Muidugi oleneb see, mida me oma riigist arvame, ka sellest, kuivõrd õnnelikud oleme. Ja - armastada võime ju tegelikult ka seda, millest hästi mõelda ei suuda.
Eesti loodi demokraatliku vabariigina. Demokraatia eeliseks ja mõtteks ongi see, et igaüks võib tunda või mõelda, armastada, vihata või ükskõikseks jääda nii, nagu talle õige tundub. Need inimesed, kes jutustavad, kuidas peab ja mis on õige, on ilmselt jäänud kuhugi eelmisesse riiki ja aega.
