Eha Pehk: pankrotihaldur ja kultuuripärandi hoidja
„Kui ma kohtuniku kutseksami sooritamise järel suure auliku riigikohtunike kogu ees istusin, arvasid nad poolt, et ma olen kriminaalide kantseldamiseks liiga leebe. Tõsi, kaks kuud seda tööd kohtus stažeerides sain ma tõesti aru, et see pole mulle. Sama arvati pankrotihalduri kutseeksamil, kuid seda tööd olen teinud juba kolmteist aastat," räägib Eha. „Kerge see pole olnud, närvirakke on kulunud ohtrasti, sest iga pankrotilooga on seotud inimesed, emotsioonid, kuid töö üksluisuse üle nuriseda oleks suur patt."
Ja tantsupisik tuli viinavabriku naistelt...
Kuid ärme torma. Kui vaadata kaugemale minevikku, siis on Eha üdini kohalik. Sündinud Paides ja veetnud lapsepõlves palju aega vanaema-vanaisa juures Poakal Allika talus. „Tänaseks pole talust enam midagi alles. Mäletan lapsepõlvest, et tallu toodi öömajale kartulivõtul abiks olevad šefid, kelleks olid Tallinna viinavabriku naised. Igal õhtul tantsiti ja võeti napsu.
Sealt sain viieaastasena endagi tantsupisiku, õnneks mitte muud batsilli. Mäletan veel, et talu sahver oli täis värviliste siltidega pudeleid, mille põhjast sai mõne tilga mingit magusat jooki nõristatud, see oli ilmselt küll juba ammu lahtunud, sest lapse mällu muud ei jäänud..."
"Olin väga isa küljes kinni, kuid minul oli aastaid viis ja õde vaid aastane, kui isa suri. See oli valus kaotus."
„Õppisin Paide keskkoolis. Alustasime vanas koolihoones, kus hetkel on kohtumaja, siis kolisime kunagisse Paide tütarlaste gümnaasiumisse, mille ruumides tegutses hiljem raamatukogu ja lõpuks sai valmis ka kooli praegune hoone Aiavilja tänavas."
Karkkila ja Türi sõpruse alguse juures
Esimeseks töökohaks pärast keskkooli sai Paide arvutusjaam. „See oli vana puumaja täis suuri undavaid masinad. Mäletan, et esimese palga eest ostsin raamaturiiuli, tellisin Lev Tolstoi kogutud teosed ja ostsin emale tordi."
Peale meheleminekut asusin Elama abikaasa juurde Türile. „Töötasin Türi metsakombinaadi kaadriosakonnas, lõpetasin Tartu ülikooli kaugõppes juura ja siis asusin juristina tööle Türi EPTsse. „Aastal 1988 kutsus mind enda juurde Türi linna RSN täitevkomitee esimees Evald Prisk ja selgitas, et nemad on saanud mingi kirja, kus Soome vabariigi Karkkila linn soovib Türit sõpruslinnaks. Ettepanekut vahendas Ants Oidekivi Tallinnas elanud onu, kes oli kunagi soomepoiss."
„Sõitsime kokkulepitud päeval Tallinnasse ja Kuldnoka tänava paneelmaja korterist said alguse kahe linna tihedad sõprussuhted, mis kahjuks tänaseks on pisut soikunud, seda just ametlikul tasandil, paljud kauaaegsed mõlema linna koorilauljad suhtlevad ikka edasi.
Käisid ju igal aastal sõpruskonnad vaheldumisi küll Soomes ja Eestis, küll rattamatkadel, perede kaupa külas."
„Kohtusin eelmisel sügisel Helsingis Ateneumis impressionistide näituse külastuse järel Karkkilas Karkkila praeguse linnapeaga, kes palus vahendada uusi kontakte, et mitte lasta vanadel suhetel unustusse vajuda. Seda enam, et peatselt on täitumas 25 aastat sõprussuhete algusest."
Võlausaldaja viimane lootus
Türi kortemajast välja saamiseks võeti ette majaehitus Pala külas, suvilate naabruses leiti keset metsa kunagi saunikule kuulunud majakoht. „Mäletan, et abikaasa Ants ja poeg Jaan, siis vaid 14-aastane, kaevasid kuumal päeval vundamendikraavi, järgmisel päeval tuli aga selline paduvihm, et uhtus enamuse pinnasest kraavi tagasi.
Nii tuli otsast alata. Tuttavad alguses ikka küsisid, mida sa seal metsas peale hakkad. Aga siiani pole igav olnud ja see on parim paik töisest igapäevasuhtlemisest väsinud ajule puhkust anda. Eriti tore on soojal ajal maja ees õhtuti raamatuid lugeda."
Läbi töökohtade Edelaraudtee AS-is, Järvamaa Arenduskeskuses ja Järvamaa töövaidluskomisjonis jõudis Eha oma tänase ametini, andis ära pankrotihalduri kutseeksami ja on seda tööd teinud tänaseni. „Läbi nende aastate on olnud palju erinevaid firmasid, kus konflikt ettevõtte osanike, juhatuse ja võlausaldajate vahel vajab pankrotihalduri sekkumist."
„Viimane suurem, milles on ka minu tööpanus, on 2010. aastal alanud avatäidete tootja Glaskeki pankrot; tegu on buumi ajal hoogsalt laienenud ettevõttega, mis nüüd tõmbab otsi kokku läbi pankrotimenetluse, suhelda tuleb sadade võlausaldajatega, kelle hulgas on suur hulk inimesi, kes oma akendest ja ettemaksetest ilma jäid. Hetkel tegeleme selle protsessiga kahe pankrotihalduriga."
„Loomulikult on lihtsamaid juhtumeid, kus firmaomanikud näevad, et majanduslikult pole enam mõtet ponnistada ja oma raha ettevõttesse matta, sest kohalik konkurents on muutunud karmiks. Aga on ka keerukamaid, kus isegi peale tegeliku majandustegevuse lõppu on firma arvelt veel hulganisti raha välja kanditud. See on üsna sagedane juhus, nagu hiljuti üks ajaleht kirjutas, et paljudes firmades ei põle peale pankroti väljakuulutamist enam isegi ükski pirn, see tähendab, et sealt ei olegi võlausaldajatel mingit lootust midagi tagasi saada."
Pankrotipesast välja Machu Picchule
Töökoorma leevendamiseks on Eha ette võtnud nii mõnegi põneva reisi. Kõige kaugem neist viis 2007. aastal Peruusse. „See 18-päevane reis oli vaatamata lõputuna tunduvale lennureisile äärmiselt elamusterohke.
Meil oli õnneks piisavalt aega paljude huvitavate kohtadega tutvuda. Meiega kaasas olnud loodusmees Hendrik Relve asjalikud seletused, inkade muistse linna Machu Picchu, mis on tuntud ka inkade kadunud linnana, külastamine, öine retk vihmametsa - sellest kõigest jätkub mälestusi tänaseni."
Rõõmu tunneb Eha oma lastest: mõlemad on leidnud tegevuse, mis neile endale pole vastumeelne: poeg Jaan sammub tuntust kogudes muusiku- ja luuletajaradadel, tütar Alice on tänaseks esimene doktorikraadiga muusikaterapeut Eestis. „Alice lõpetas Türi keskkooli kuldmedaliga. Kui toonane koolijuht kuulis, et ta kavatseb konservatooriumisse astuda, helistas ta mulle, et ärgu seda küll tehku, tal pole ju niipalju muusikalist haridust ja kui ta sisse ei saa, siis teeb Türi koolile veel häbi. Sisse ta sai ja eelmisel aastal kaitses edukalt Hamburgis ka doktorikraadi."
Aastatega kogutu sai näituseks
Aastatega vanematelt-vanavanematelt tallele pandud käsitööesemed ärgitasid Eha lõpuks ette võtma näituse korraldamise Türi kultuurimajas. „Kui see mõte sai välja öeldud ja inimesed hakkasid oma esemeid kultuurimajja tooma, ütles nii mõnigi, et ta oli oodanud, et keegi just sellise näituse korraldaks.
Alguses pelgasin, kas ikka tuuakse oma esiemadelt päritud alleshoitud käsitööd. Kuidas seda kõike ohjes hoida, näitusel alles hoida, puudus ju igasugune näituse korraldamise kogemus üldse."
„Kuid lõpuks oli raskusi kõigi esemete äramahutamisega. Neid, kes olid rõõmuga nõus kauneid esemeid teistelegi vaatamiseks tooma, oli kokku üle paarikümne, suur tänu kõigile ja suur tänu kultuurimajale igatise toetuse ja abi eest, sest minul oli sügisel kulturimajja minnes vaid idee, teadmata, kas see kedagi huvitab."
Tulevikku vaadates on Eha sõnul tal õigus ammu pensionärieeliseid nautida, mitte midagi teha ja lihtsalt olla. Loodetavasti jätkub tal hoopis indu ja tahtmist kohalikku kogukonda ka edaspidi mõne põneva ettevõtmisega üllatada.
Eha Pehk
Sündinud Paides
Haridus:
1965 Paide keskkooli 41. lennu vilistlane,
1980 aastal lõpetanud pere ja töö kõrvalt Tartu ülikooli õigusteaduskonna
Töö:
Esimene töökoht pärast keskkooli: Paides arvutusmasina operaator.
Töötanud kaadriosakonna juhatajana Türi Metsakombinaadis, juristina
EPT-s, Edelaraudtee ASis, Järvamaa Arenduskeskuses, Järvamaa töövaidluskomisjoni juhatajana
Alates 2000. aastast siiani pankrotihaldur
Eesti Juristide Liidu asutajaliige
Ettevõtlusjuristide Ühenduse liige
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja liige
Järvamaa Pensionäride Koondise juhatuse liige
Laulnud pikka aega Türi kammerkooris
Lapsed:
Tütar Alice, kes 2012 juulis kaitses Hamburgi Muusika-ja Teatriülikoolis muusikateraapia doktoriväitekirja, ta on esimene selle valdkonna doktorikraadi omanik Eestis.
Poeg Jaan vabakutseline loomeinimene-luuletaja, laulja, laululooja jne.
Hobid: raamatud, reisimine, Muusika
