Väike-Maarjas on nad olnud eelnevalt kahel korral: 11. juunil 2002.a projekt „Tee ennast nähtavaks“ töötutele naistele Lääne-Virumaalt, toetaja Sotsiaalministeerium ja lektoriteks Katri Targama, Carita Rammus, Külli Vollmer ning Ene Hion.

10. mail 2008.a pidas Reet Valing Väike-Maarja Naisseltsi 15. aastapäeval loengu „Naine muutuvas maailmas“.

Sellel korral võtsid kodanikukoolitajad plaani tutvustada projektiga “Ei ole üksi ükski maa” Ida-Virumaal elavatele vene keelt kõnelevatele mittekodanikele Lääne-Virumaad, käia nendega sügisel Riigikogus ja osaleda augustis Narva-Jõesuu linnapäevadel. Projekti tegevusi rahastavad Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond ja Kultuuriministeerium, toetust saadi Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed kaudu.

Minu ülesanne oli olla Lääne-Virumaa koordinaator ja kokku panna programm meie maakonna tutvustamiseks. Minu meeskonda kuulusid Anu Kippel, Jaana Ant, Pille Valberg, Larissa Käbin, Pille Tipp ja Lii Leotoots. Programmi aitas koostada Külli Vollmer Eesti Külaliikumisest Kodukant.

Juunis tutvustasime Ida-Virumaa kodanikualgatuse eestvedajatele Rakvere linna kui Lääne-Virumaa keskust. Käisime Rakvere linnuses, kus andsime ülevaate Eesti ajaloost ning selgitasime meie lauluja tantsupidude traditsioone meeste tantsupidu jälgides. Üllatus oli see, et enamus idavirumaalasi polnud Rakveres kunagi käinud. Kõik teadsid, et Rakvere on poole tee peal Narvast Tallinna, aga siia sisse põiganud olid vähesed. Anti kindel lubadus peredega linnusesse tulla. Pikast ja väga huvitavast päevast ning uutest tutvustest olid emotsioonid laes nii neil kui meil.

Järgmine kohtumine oli juulis, seekord kahepäevane. Eesmärk oli näidata külalistele, mida on võimalik teha projektide toel ja et projekti kirjutajad on meie endi keskelt. Vastuvõtt toimus Eipri küla kiigeplatsil kohvi ja kookidega, uudistasime ka Eipri küla tulevast külamaja. Simunas võttis meid vastu Reet Maadla. Saime teada Struve meridiaanipunktide olemasolust, nägime Pedja jõe algust, uudistasime Simuna kirikut ja ajaloolisi hauaplatse, nägime Eestimaa pikimat mõisahoonet ja palju muud. Lõunasöögi valmistasid nelja küla „Nelikand“ naised oma fantastilises külamajas. Seal said kuulajad Ene Preemi tutvustusest ülevaate. erinevatest projektidest, kirjutaja rõõmudest ja muredest. Õhtul Tamsalu valla Uudeküla külaplatsil, kus meid ootas küla sugupuu kaardiga nooruke Katrin Uudeküll, suutsime külaliste emotsioonid veelkord vallandada. Oh seda uudistamist ja pärimist! Loomulikult põimisime kõik käigud teiste huvitavate vaatamisväärsustega, milleks olid Hando Kuntro koduaia, Emumäe, Äntu Valgejärve, Äntu Sinijärve ja Vao tornlinnuse külastamised. Viimases oli meile giidiks Eve Veermäe. Tempo oli tihe, aga eesmärk oligi palju näidata. Ilm oli väga suvine, sooja 30 kraadi ringis ja tänu Valgejärves ujumisele õnnestus kõigil värske olla. Väga maitsev õhtusöök

ootas meid Georgi Söögitoas. Mõnusast väsimusest ja esimese päeva muljetest puhkasime ennast välja Tamsalu spordihoone hostelis, kus Georgi Söögituba meid ka hommikul toitlustas.

Järgmise päeva sisse mahtus Väike-Maarja naabervaldade külastus. Hommikut alustasime Porkuni Paemuuseumis. Pikem peatus oli Rakvere valla Lasila Põhikooli mõisapäeval. Seal toimus giidiga ekskursioon, töötoas sai viltida ehteid ja teha liivakaarte. Maitsva ja rahvusliku lõunasöögi valmistas kooli kokk Õie Kangur. Kadrinas asuva Emakeele Ausamba juures kasutasin võimalust oma talviste õpingute käigus kirjutatud uurimustöö „Eesti kooli raamatu vanem ajalugu“ tutvustamiseks. Vohnja mõisa poole sõites põikasime sisse uskumalult piraka rändrahnu, Linda-Neitsi kivi e Lodikivi, juurde. Oma päeva lõpetasime Aaspere lähedal Kurepesa forellis kosutava lõunaga.

Oli aeg kokkuvõteteks. Kodanikukoolituse eestvedaja Ene Hioni juhendamisel said sõna kõik osalised. Mis siin salata, emotsioonid olid mõnusast suhtlemisest, uutest sõpradest ja koosoldud ajast jällegi laes. Külalistel oli nii palju muljeid ja uut informatsiooni. Rõõm oli suur, et naabermaakonnas on nii palju põnevat ja see oli vaid üks killuke Lääne-Virumaast!

Minu muljed polnud aga veel lõppenud! Koos Kodanikukoolitusega sain augustis osaleda Narva-Jõesuu linna 135. sünnipäeval. Olime linnavalitsuse poolt kutsutud rongkäigule, kus kõndisime eesti rahvariiete ja eesti lippudega. Meiega koos marssisid projektist osavõtnud kohalikud. Eestlasest linnapea ja tema abikaasa tänasid meid isiklikult selle sooja tunde eest, mida me endaga kaasa olime toonud. Ka õhusooja oli sellel päeval lausa 35,4‘C.

Oma uute sõpradega kohtume taas oktoobris, Riigikogu külastusel, mis on ühtlasi selle projekti viimane päev. Ja oma uue sõbranna Galina, kes elab Narvas ja on suure hiigeltehase kinnipanekul töötuks jäänud, kavatsen ma kindlasti endale jõuludeks külla kutsuda.

Ei ole üksi ükski maa, kõlab ka praegu raadiost. Väga huvitav kokkusattumus!