Sain minagi teha oma panuse ehitusse. Nimelt usaldati mulle, kui ühele kõvemale kutile, ja minu Jossile vastutusrikas ülesanne - tõmmata püsti katlamaja korsten. Oli pikk ja jäme terastoru, päris mitukümmend meetrit. Alus muidugi valmis, samuti neli tõmmitsat. Ots oli veidikene üles tõstetud, edasi tõmbamine traktoriga. Kaks tõmmitsat hoidsid külgedelt, kolmas tagant, neljandast tõmbas traktor. Kõik see operatsioon toimus suurima ettevaatlikkusega ja kiirustamata. Korstna püstipanek õnnestus viperusteta. Traktor oli mul korras pidurite-siduritega ja eks ma neil aastail olin ise ka kindla käega-jalaga. Joss jäigi ööseks trossi hoidma.

Kui ma järgmisel päeval traktori juurde läksin, olid tõmmitsad kinnitatud ja traktor vaba. Direktor Mihhailov, kes oli ka seal, ütles mulle: „Kuhu sa kadusid nii ruttu? Pearaamatupidaja organiseeris korstna liigud, millest sa ilma jäid.“ Eks mõnest heast jääd vahel ilma ka. Ju ma kiirustasin koju, kui korralik ja armastav abielumees. Eks siis hiljem väike kahjutunne ikka oli, et ega elus niisugust võimalust rohkem tule. See mõni lõuatäis viina polnud nimetamist väärt, aga mõelda, millistest meestest koosnes seltskond: direktor, peainsener, pearaamatupidaja ja ehitusmeeste juhtfiguurid. Topsitõstmine toimus mitte valgete linadega laudade taga, vaid ehitustandril vabas looduses, äsja püstitatud korstna läheduses, samas uhiuus remonditöökoda, taamal üks Siberi suurimaid jõgesid Irtõš. See on üks meelde jäänud mälestuskild ehituspäevist, millega kogu kollektiivi töötingimused suures ulatuses paranesid.

Uues töökojas, mis eelnevaga võrreldes erinesid nagu öö ja päev, lammutati esmalt masin osadeks, puhastati ja õlised ning määrdunud osad läbisid pesumasina, mis nad läikima lõi. Kõigi masinasõlmede tarvis oli vastav remondibrigaad. Minagi töötasin ühel talvel koos paarilisega mootorite remonditsehhis. Seal omandatud kogemuste varal aitasin poistel hiljem, kui olin Siberist tagasi, Koksvere töökojas mootoreid kõbida.

Elu peale Jossifi lahkumist maisest ilmast võttis Siberi eestlaste–väljasaadetute jaoks teise suuna. Esimesena asus tagasiteele kodumaale Kure Kristjan oma Liisaga. Nii ühel kui teisel perel see võimalus avanes. Minule saabus teade eriasumiselt vabanemise kohta 1956. aasta algul. Isa oli laagrist vabanenud ja vastavalt tema antud avaldusele ENSV Ülemkohus vabastas ka pereliikmed. Isa tuli elama pere juurde Novosibirski oblastisse ja edaspidi võtsid nad kodutee jalge alla. Meiegi külas läks nüüd lahti üsna suureks askeldamiseks. Ega kohe korrapealt kõik minema saanud, toimetused võtsid aega.

Minu peres toimus märtsikuu 23. päeval pere suurenemine – sündis poeg Lembitu. Toimus see kohalikus Tatarka haiglas. Erilisi mälestusi sellest päevast pole jäänud. Võimalik, et olin tööl, igatahes papa saatis Endlat ja haigla asus üsna lähedal. Poega nägin järgmisel hommikul.