Saksa lennukipommid Kõo Vallaleht

1944/45 õppeaastal organiseeriti Võhmasse 6-klassiline kool, mille tõttu Võhma poisid-tüdrukud enam Soomeverre ei tulnud. Aga õppetöö käis nagu varem, samuti äritegevus, sest sõjaajast pärit esemeid leidus hulgana, vaja ainult vastavad kohad üles leida.

Ohtlik laskemoon ahvatles poisse tegutsema

Üks rikkalike varudega koht asus Meossaares, kus Saksa lennukipommide ladu. Pomme oli seal mitmes suuruses, alates väikestest mõnekilostest kuni suurte viiesajasteni. Nendel suurtel oli peal aegsütik (nagu kellamehhanism), mis oli kõige ihaldusväärsem kaup.

Mõnel poisil oli, muidugi lõhkekapsel oli ära võetud ja tiksus niisama uhkelt. Nimeks oligi tiksuja. Need tiksujad kuulusid suurte, viiesajaste pommide juurde, asusid pommi ninas, kinnitatud rõngasmutri abil, mis kinni keeratud spetsvõtmega.

Kellel seda võtit ikka oli, kasutati muid vahendeid nagu „vene võti" - see on haamer ja meisel. Oli juhuseid, kus monteerija ei kuulnudki kui „tiksuja" tööle hakkas ja temast ei leitud suurt midagi. Mida leida võib, kui viiesajane istumise all lõhkeb? Sellepärast oli poistel keelatud Meossaarde minna.

Valvet seal juures polnud, aga nagu Sagevere poisid rääkisid, kui sealt kedagi kätte oli saadud, viidud Kabala vallamajja ja antud tubli keretäis.

Hoolimata ohtudest, mis sellel retkel võisid osaks saada, võtsime meiegi selle teekonna ette ühel kevadisel pühapäeval.

Nelikusse kuulusid peale minu veel noorem vend Jüri, koolivennad Eino ja Vello. Noorim, Vello, esimese või teise klassi poiss, mina aastatelt kõige vanem, aga mitte targem, nagu me kõik. Teekond viis läbi Anni metsa ja Rebaste talu, kaugus umbes 4 km, seega paras jalutuskäik.

Meossaares kasutasime selleks, et keegi ei näeks, kraavi. Oli kuiv aeg ja liikusime edasi küürakil- käpakil kuni maanteeni. Maantee ületasime läbi sillatorude pugedes ja teisel pool maanteed, metsatukas oligi pommide ladu. Ega meil suurt midagi lahti monteerida õnnestunud kahe palja käega.

Uudistasime niisama seda rikkalikku arsenali, mida metsapõu endas peitis. Oli igas suuruses fugasspomme kui ka väiksemaid kildpomme. Igatahes peitsime igamees taskusse paar väiksemat kildpommi, et ei oleks tühjalt käidud ja tulime tagasi sama teed. Tiksujaid muidugi ei saanud.

Kui jõudsime tagasiteel Anni metsa, hakkas Vello, hoolimata keelust, pommi loopima. Tahtsime seda tal käest ära võtta, aga edutult. Ta ähvardas pommiga visata, kes lähedale tuleb. Tee ääres oli kõrge tuulemurru kuusekänd, proovis sinna vastu visata, aga õnneks läks mööda. Midagi polnud parata, pistsime jooksu, kaugemale sõnakuulmatust.

Varsti käiski seljataga pauk. Kui tagasi vaatasin, Vello kukkus. Ülevalt sadas alla kuuseoksi, puu alla oleva riida vastu viskas pommi lahti. Ta tõusis üles ja longates järgnes meile. Oli võrdlemisi õnnelik õnnetus, ainult saabas oli katki ja nirises verd, suurem killurahe oli tabanud kuuske. Otsustasime kiirelt, mida teha, kas minna meile, Annile?

Vello tahtis ikka koju minna, väga verd ei voolanud ja käia sai ka. Lahkudes leppisime kokku, et ei ütle Meossaare käigust, vaid hoopis metsas astus millegi peale, mis lõhkes.

Sellega asi ei lõppenud. Vello muidugi enam kooli ei saanud sel kevadel, haav läks halvaks. Käis Pilistvere arsti Meiesaare juures, kes avastas, et väikese ja järgmise varba vahel oli pommikild - väike ümmargune nagu nööp, pärit pommininast. Asja uurimise võtsid oma kätte Vello vanem vend ja minu vanem õde, kes omavahel sõbrustasid. Meid võeti valega vahele, öeldes, et Vello tunnistas üles, et käisime pommirannas, mida aga Vello ei teinud.

Lugu jõudis ka koolijuhatajani, kes tegi omapoolse noomituse. Nii lõppes meie käik pommiranda. Järgmisel aastal lasksid minöörid kogu sõjamälestuste hulga vastu taevast.

Need seitse pommi, mis meil olid taskutes, peitsime kuuskede juurte alla, kus nad lebavad tänapäevani. Veel mõned juhtumid seoses sõjaaegsete relvadega.

Minul omal ühtegi toru ei olnud, sain koolivendadelt või naabripoiste omi kasutada. Vestluses kunagi koolivendadega nad kurtsid, et neil on saksa päritolu vintpüss, aga ei ole padruneid. Naabripoisil oli selle relva jaoks laskemoona, puudus aga toru. Olin siis see vahetalitaja, kes viis hädalised kokku ja toimus päris korralik lahing. Ohvriteks toored kasetüükad, kusjuures peab ütlema, et saksa vindil oli hea tulejõud.

Päris jämedast kasetüvest läbi põrutada oli naljaasi. Sain minagi proovida, kui selle ürituse organiseerija.

Veel mäletan, et samas isikulises koosseisus toimus Anni metsas järgmine lahing, kus müristajateks olid kergemad relvad, saksa parabellum, vene nagaan.

Lahingukära oli nii suur, et hävituspataljoni mehed, kelledest üks elas Annil, otsustasid asjasse selgust tuua. Õnneks oli lahingtegevus juba lõppenud ja asusime koduteele, targu ringiga Pilu kaudu, edasi ikka mööda metsatukki. Pataljoni meestest pääsesime, küll aga juhtus järgmine äpardus.

Pilu Korsi lähedal tulistati mingist relvast üsna meie lähedal. Pistsime ruttu oma relvad metsa põõsaste alla peitu ja liikusime edasi. Kes paugutas, jäi saladuseks. Hiljem käisime oma relvi otsimas, kuid ei õnnestunud leida. Kas ei mäletanud õiget kohta, kuigi kraapisime suure hulga sammalt üles või jälgis meie tegevust paugutaja. Igatahes olime nendest torudest ilma.

Veel kuulus relvastusse vene kone. Ei mäletagi, kellele see kuulus või oli ühisomand. Peale üht laskeharjutust soovitati mul see kodus kuhugi ära peita. Leidsin talle kuiva koha kartulikeldri peal, sinna kogunenud heinaprügi sees. Sinna jäigi, kuna rohkem retki enam ei korraldanud. Meeskond läks laiali, kes kuhu, saatuse tahtel. Nagu eelnevalt jutuks oli, varises aidakeldri katus lume raskuse all kokku ja vaene kone sattus oma kuivast pesast ilmastiku meelevalla alla.

Kui ma Siberist tagasi tulin ja keldrivaremete peale uut hoonet ehitama hakkasin, tulid ilmsiks roostetanud kone raudosad.

Viimane kooliaasta tõi uued huvid

Pärast Soomevere kooli lõpetamist asusin õppima Kirivere kooli seitsmendasse klassi, kus teised koolivennad-õed. Tulid uued õppeained, nagu algebra ja keemia. Õppimiseks kulus rohkem aega ja mööda metsi kolamine jäi ära. Samuti kerkisid esile uued huvialad. Pinginaabriga, kellega Soomevere koolis kuus õppeaastat koos istunud, me Kiriveres kokkuleppele ei jõudnud.

Tema jäi ikka truuks tagumisele pingile, minu hing ihkas aga tüdrukutele lähemale. Eks eevatütred ole ikka mehi lahutanud ning teevad seda ka edaspidi. Koolitee pikenes kilomeetri võrra.

Mõne aja käisin koolis, siis tuli mulle peale jällegi see meremehemaania, mis mind aasta tagasi oli kimbutanud.

Siis lõppes katse merekooli saada direktori vastusega, et olen veel sünniaastalt noor nende kooli jaoks. Nüüd tegin jällegi uue katse meremeheks saada. Tagantjärele mõtlen, et kuidas mul lasti omapead tegutseda, miks mind ei keelatud? Isa oli vangilaagris, papat enam polnud, ju siis teistest polnud minu suunajat ega juhatajat.

Jätsin kooli pooleli ja läksin Tallinna, Balti Mere Punalipu Laevastikku, et saada laevale. Sealt lubatigi mind võtta sadama tulelaevale, kui esitan oma dokumendi. Passi mul veel polnud, sünnitunnistus vaja tõlkida vene keelde.

Sünnitunnistust tõlgiti Viljandis, aga sinnamaale ma ei jõudnud. Lõpuks hakkas mõistus selginema, et meremeest minust ikka ei saa. Sai minust hoopis adramadrus. Need eksirännakud võtsid aega kaks nädalat, siis tuli kadunud poeg tagasi Kirivere poiste-plikade hulka.

Sellest peale hakati mind kutsuma mereröövliks. See nimi mulle väga vastukarva polnud, ju ta oli siis välja teenitud. Koolivend Leo kasutab seda nime tänapäevalgi, on meeldiv mälestuskilluke kooliaastaist.

Esimesel päeval matemaatika tunnis toimus kontrolltöö algebrast. Muidugi polnud mul õrna aimugi sellest. Pinginaaber Endel oleks näidanud küll, aga mu uhkus ei lubanud maha kirjutada. Kõiki tempe on koolis tehtud, aga mitte seda, tulgu või karm karistus. Ja karistus tuligi, järgmisel päeval ilutses minu mate vihikus ilus roheline 2. Üks ja ainus minu kooliaastate kestel.

Laulutundides mind ei kiusatud, nagu suuremat hulka klassivendigi, sest meie laul oleks meenutanud noorte kukkede kiremist.

Peagi jõudsin õppimises klassikaaslastele järele ja elu läks normaalset rada. Oligi eksamite aeg käes ja need sooritasin suuremate raskusteta. Meenutan veel kooli lõpupidu. Selleks pidi iga õpilane tooma nõutud koguse toiduaineid, millest kokatädi valmistas pidulaua.

Lõpupeost olid palutud osa võtma ka kuuenda klassi õpilased, samuti mõistagi õpetajad. Riietuse koha pealt tekkis probleeme. Kuna perekonna majanduslik seis oli üsna nigel, siis tuli midagi kombineerida.

Püksid sain uued, helehallid, nagu vanal Matsil näidendist „Kraavihallid", aga kuue panin selga isa ülikonna oma. Igatahes olin pikk poisivolask, aga kuidas teised mõõdud vastasid kuuele, pole teada. Mis siis, kui meenutasin pisut hernehirmutist. Koolilõpu fotod olid varem juba tehtud argiriietuses, fotomälestust sellest päevast ei jäänud.

Üks pidu toimub alati tantsuga ja tantsida ma oskasin, tänu vanemale õele ja ülejäänud tutvusringkonnale. Perekonnatuttav Linda ütles minu tantsuoskuse kohta: „Praegu ta tantsib jalgadega, aga küll ta edaspidi hakkab ka kätega."

Ma olen suurtes raskustes kirjeldamaks tantsu kooli lõpupeol kooliõe Maiega, kuidagi ei oska sõnu seada. Elus on tulnud olla paljude naistega tantsupõrandal, kuid nii kergejalgset, nagu oli Maie, ei ole olnud. Ta lausa hõljus õhus, põrandat puudutamata, seejuures tõstes üles mu käed ... Ma ei mäleta, kuidas ta väljanägemine oli või midagi muud, ainult mu kätes on mälestus temast. Olen proovinud end kontrollida, kas ma äkki ei püüa olnut kujutada ebaõiglaselt kaunina, aga see pole nii - mu käed kõnelevad teist ja see tõde, mis on kestnud 66 aastat, jääb kestma arvatavasti kuni mul päevi.

Maie oli kooliõdedest kõige lähedasemaid, sest meie koolipingid asetsesid kohastikku ja seisime õlgõla kõrval, kui püstiseismisega õpetaja tulekut või lahkumist tervitasime.

Lõpuks tahaksin veel lisada, et mu käed vast oskavad ka tantsida, nagu ennustas peretuttav Linda.

Ma ei mõtle tänapäeva, vaid usun, mu käed oskasid seda juba kooli lõpupeol, kuidas muidu oleks kestnud imekaunis mälestus nooruspäevilt.

Edasi viis koolitee tööstuskooli

Seega oli seitsmeklassiline kool lõpetatud ja tuli mõelda edaspidisele. Üldhariduslikus koolis õppida ei võimaldanud meie pere majanduslik seis. Tol ajal oli üsna mitmeid koole, kus ülalpidamine riigi kulul ja nii otsustati, et mina ja vend Jüri läheme tööstuskooli, siis on emal kergem viieliikmelise perega toime tulla. Vanem õde teenis ise elatist. Jüri läks Viljandi tööstuskooli, mina aga otsustasin Tallinna raudteekooli minna.

Võetigi mind vastu vedurijuhi abi erialale. Õppetöö algas 1. septembril. Nädal aega pidasin vastu, siis läks koduigatsus nii suureks, et pikemalt mõtlemata jalutasin üle Toompea Tallinn-Väiksesse ja rongirattad tõid mind koju. Ju ma siis olin „memmekas", et nii toimisin. Mõne aja pärast saabus Tallinnast koolist kiri, et tulgu ma kohale ja tagastagu mulle välja antud riigivara. Läksin kohale ja kõrvad lontis kuulasin ära direktori noomituskõne, milles märgiti ära minu lugupidamatus nende kooli vastu, kus mulle võimaldati õppimine parimal erialal. Siis anti käsk võtta ringkiri ja läbi käia teatud isikud. Vormiriietust mulle veel polnud antud, vaid voodivarustus.

Vaatasin korraks üle intriukse ega mäletanudki õieti, kus minu koiku asus. Ega ma sealt tekki-patja kaasa võtnud, kui putket tegin, see oli tehtud rohkem minu kiusamiseks.

Niisiis kõmpisin jälle üle Toompea tagasi raudteejaama ja koju tagasi. Ei mäleta, kas mul raha oli või sõitsin hoopis jänest. Sellega oli minu raudteelase elu lõppenud nagu meremehegi seiklused.

Tuli hakata otsima õppimisvõimalust mõnes teises koolis. Ühel varahommikul seadsin sammud Võhma poole, kus õnnestus saada Viljandi rongile.

Vagunid olid kauba- või loomavagunid, kohaldatud reisijate veoks. Istekohti kõigile ei jätkunud ja sõitsin püstijalu tukkudes. Viljandis sain tööstuskooli direktori jutule.

Selgus, et nende koolis vabu kohti pole. Tagasisõiduks mul raha ei olnud, asusin jalgsi teele. Kui olin jõudnud Olustverre, otsustasin minna mööda raudteed, mis läks noolsirgelt Võhmasse. Peagi selgus, et mööda raudteed oli väga halb käia - liipripakkude vahe sammuks lühike, üle ühe aga sammuks liiga pikk. Katsusin käia raudtee kõrval, samuti proovisin käia raudteerööpal. Kõiki võimalusi kasutades jõudsin õhtuks Võhmasse.

Mõne päeva möödudes võtsin ette järgmise katse kooliharidust saada. Koos naabripoisiga plaanisime minna Põltsamaa tööstuskooli. Minek toimus jalgsi, sest bussiühendust sel ajal polnud. 20 km läbimiseks kulus umbes 4 tundi.

Tee peal tui vastu koolivend Kaljo ja vestluses temaga selgus, et tema just Kaarlimõisast tööstuskoolist tuligi ja tagasi minna ei kavatse. Õpetas, et kui muidu ei võeta vastu, siis ütle, et mina enam tagasi ei tule.

Järgneb