Härg Foto: Ilmar Saabas

Kevad stepis on hoopis teine võrreldes kodumaaga. Kõik toimub väga lühikese aja piires - äkki läheb soojaks, lumi sulab kui vaht, juhul kui teda on. Tihtipeale talvised tuisud kannavad vähese lume metsatukkadesse, moodustades paarimeetrised hanged. Kuna lagedal on lund napilt, sulab see ruttu ja juba nädala-poolteise pärast. Teed tolmavad .Öökülmi ka pole ja ongi suur kevad käes. Päevad on päikselised, soojad ja stepiõhk võrratu, hingata on ülikerge. Tundub, stepilõhnadega küllastunud õhuvood lausa kergendavad su olemasolu, leevendades saatuse kurjust. Stepp muutub imekauniks, kui mõne sooja päeva möödudes ta ehib ennast tuhandete ja tuhandete tulbiõitega. Neid on mitmes värvitoonis: valgeid, punaseid, siniseid, violetseid. Stepp on siis nagu kirev vaip, pakkudes imeilusat vaatepilti ja seda võid kaua-kaua nautida. Seda lilleilu ei jätku aga kauaks, ainult mõneks päevaks, siis stepp muutub jälle igapäevaselt rohekashalliks ja mida edasi suve poole, seda igavamaks muutub stepi palg sademete vähesuse tõttu.

Oleme elamise üldjoontes sisse seadnud ja on aeg hakata tööle, milleks meid siia saadeti. Sõda on siingi meesperet kõvasti vähendanud. Külarahva jutu järgi oli sõttaminejate arv üsna suur, tagasi tuli neli santi. Brigadiriks Klim Mihhailovitš Hutorenenko, suur pikk mehemürakas, valge pea ja suurte mustade kulmudega. Omas kõnes kasutas rikkalikult „matte“. Veel puudus tema kõnes „R“ täht. See puudus oli talle looduse poolt antud, aga ta kõneles väga oskuslikult ilma selleta. Vahetevahel poisid kiusasid teda töökäskude jagamisel.

Meie esimeseks tööks oli rukkiorase äestamine, tööloomadeks hobused. Võib-olla arvati, et härgadega me ei saa hakkama ja nii see tegelikult oligi. Härgi tööloomadena nägime esimest korda elus. Hobustega oli igaüks meist töötanud.
Olime kolmekesi: Hilda, Aino ja mina. Töö läks nagu lepase reega, ainult, et mida polnud, see oli rukkioras. Talved olid karmid ja lumevaesed, rukki talvitumiseks ebasoodsad. Ma ei mäleta, et edaspidi oleks veel olnud tegemist taliviljadega, põhiliselt kasvatati ikka suvenisu.

Lõunasöök toodi meile põllule. Einestamine värskes õhus, lõokese laulu saatel oli üsna romantiline. Toiduks borš, leib, piim ja mida sa hing veel ihkad? Aga nüüd tuli ilmsiks tõsiasi, et meie ei osanud puulusikaga süüa. Olid küll väga uhked vene rahvuslikud lusikad, spetsiaalse kuumuskindla värviga värvitud, lillelised. Olin ju harjunud süües lusika suhu pistma, ainult see ei mahtunud. Puulusikaga süües rüübatakse lurinaga lusika servast. See oskus tuli hiljem. Veera, meie toidutooja, ainult naeratas õrnalt, nähes meie oskamatust. Aga sellest hoolimata asi laabus ja edaspidi enam puulusikad probleeme ei tekitanud.

Järgmiseks töökohaks sai telliskivivabrik, paariliseks noormees nimega Saša, Meie ülesandeks telliste segu ettevalmistus. Segu valmistamine toimus ümmarguses augus, kuhu härjaga ja kallutatava käruga vedasime savi. Edasi toimus segamine, samuti härjaga, kes liikus ringi augu kaldal, vedades ringi kaherattalist atribuuti, millel rattad erineva suurusega. Samuti sai seda aparaati veotalal siia-sinna ümber liigutada, mis tagas kogu augus savi segamise. Valmis segust vormiti kivide toorikud, mis esmalt kuivasid varjualustes, hiljem rändasid põletusahju, kust väljusid juba valmis toodanguna.

Kogu tööd juhtis ja kontrollis mees, kelle nime ma ei mäleta, aga kes oli kuratlikult sarnane meie suure juhi Josifiga. Ta oleks vabalt võinud kandideerida Josifi teisikuks, keda olnud rahva jutu kohaselt terve hulk.

Töötasin esialgu paljajalu ja Saša hoiatas mind, et võin jalad ära põletada. Pidasin seda naljaks ja töötasin edasi. Õhtul kodus osutus Saša hoiatus tõeks, jalad kuumasid, õhetasid ja kergelt valutasid, nii et järgmistel päevadel tuli jalavarje kasutada. Tellisevabrikus töötasin kuni heinaaja alguseni.

Meile anti ka tükk põllumaad ja kartuliseemet. Panime omale kartuli maha, muidugi labida abil, seda moodust kasutasid kõik.

Alfred pidas plaani rajoonikeskusesse ära minekuks. Kohapealsetele puhus ta, et läheb rajoonikeskusesse õllevabrikut asutama. Ju tal need plaanid olid, tagantjärele selgus nii mõndagi.

Ühel päeval küsis minult kolhoosi pearaamatupidaja Vassili Rebrijov, et miks toiduaineid kirjutatakse välja minu nimele. Ma ei osanud selle peale õieti midagi vastata. Mõtlesin, et teised saavad tihti kodumaalt pakisaadetisi, mul pole kedagi, kes saadaks, võtku siis produktid minu nimele. Kui sügavamalt mõtiskleda, ega ma neist pakkidest küll midagi saanud, aga see vana rebane võttis sellepärast minu arvele produktid, et äramineku korral poleks kolhoosis võlga.

Peale kivivabrikut läks lahti heinateoks, mis sealsetes oludes toimus suures osas käsitööna. Hoburehaga kokku riisutud hein tõsteti esmalt saadusesse. Edasi veeti härjapaari järel mingisuguse kasehagudest kombineeritud lohistiga kokku ja hanguti suuremasse kuhja. Töö käis hästi lõbusalt, kõik olid noored.

Mind võeti seltskonda väga hästi vastu, eks ma juba purssisin vene keelt üsna palju, kuna koolis oli õpitud mitu aastat. Üks hästi sõbralik poiss oli Mihhail Zaparosets. Puhketundidel laulsin neile, kuna olin tol ajal kõva laulumees. Poisid ütlesid: „Mis sa siin kolhoosis rahmeldad, mine ooperilauljaks“. Miša õppis eesti keeles selgeks laulu „Sääl Siberis Baikali taga“. Hiljem, kui kohtusime tuli vastu ja laulis seda laulu.

Sõprus sigines mitte ainult poistega, vaid ka õrnema poole esindajatega. Üsna tihti juhtusime kokku kõige lähemaga, naabri peretütrega. Nagu eelnevalt jutuks oli, tuli ta mehe juurest ära koju tagasi ajal, mil meie sinna jõudsime. Nüüd õhtuti seisis nende õueväravas tihti saduldatud ratsu, eks Ivan käis teda moosimas, et ta tagasi tema juurde tuleks. Need külaskäigud lõppesid aga edutult. Peretütre nimeks oli Anna, kutsuti aga Njuraks või Anjaks. Kandis oma pikka heledat patsi ümber pea, nagu kurikuulus Ukraina ekspeaminister, kellega mõnevõrra sarnanes. Tema emale meie kohtumised ei meeldinud, käratas tütre koju, kui meid vestlemas nägi.
Veel oli valmissõbralikke suhteid pakkuma Raja, kes oli samuti mehejuurest punuma pannud. Reeglina, kes oli kord kooselu maitsnud ( abieluks ei saanud seda nimetada),need enam ei käinud õhtustel kontsakoputamistel. Nemad pidid muid võimalusi otsima sõbrustamiseks. Näiteks paariti kudrutama kuskil tare taga pingil või murumättal.

Ühel õhtul, kui juba kõik olid oma pesadesse kobinud, tuli perenaine, kes saabus mingilt olengult, kus samagonni või braskat pruugiti, geniaalsele mõttele mitte hakata kõrgele ahju peale ronima, vaid minna kergema vastupanu teed ja oli kõpsti minu kõrval ležankal.

Ma ei teadnud sellist õnne oodata, mis nagu taevast alla sadas, samuti puudusid teadmised kohalikust kombestikust. Perenaine oli võtnud nõuks seda lünka täita ja neid mulle tutvustada.

Tagatoas valitses suurim vaikus. Vaevalt et seal magati, pigem jälgiti sündmuste käiku. Pöörde tõi õhtusesse etendusse väike Toma, kes igatses emme hellust ja seda häälekalt kuulutas. Emme oli sunnitud oma tänuväärse kohalikke kombeid tutvustava missiooni katkestama ja minema oma tibukest hellitama. Ta ronis ahjule, kust kostis paar matsu, millele järgnesid lapse nuuksed. Nii lõppes ebaõnnestunud ehalkäik. Öö laotas oma tiivad üle savionni ja selle elanike öiste ritsikate meloodilise siristamise saatel.

Meenub veel üks juhtum seoses perenaisega. Arvatavasti oli pühapäev, miks ma muidu kodus olin ja väljas akna all istudes midagi teha nokitsesin. Perenaine tihtipeale tahtis mängides vallatleda lapse kombel. Seekord näitas mulle läbi akna keelt ja tegi teisi vigureid tähelepanu võitmiseks. Miski asi, mis mul oli käes, sellega koputasin vastu aknaruutu ja liialt kõvasti. Aknaruut purunes kildudeks. Nüüd oli mängulust äkki läbi ja järgnes üsna äge sõnarahe. Mina ennast süüdi ei tunnistanud, ise ta ahvatles mind kuriteole. Asi lahenes sel moel, et Alfred, kes käis tööl kolhoosi puutöökojas, muretses uue klaasi.

Aeg liikus edasi ja Alfredi asjaajamistel oli olnud edu ning nad valmistusid ärasõiduks. Küsis, kas tahan kaasa tulla, aga mulle tundus, et ma nende seltsi ei sobi. Lisaks tundus mulle, et Aino liiga sõbralikult suhtub minu olemasollu. Ütlesin, et jään ikka siia. Kuidas ma hakkama saan, see teda eriti ei huvitanud.

Ühel päeval saabus esimene vastus minu saadetud kirjale kodumaalt. See tuli poistelt Tartu koolist. Kirjutajaks oli Leo. Selles teatas ,et kirja nad said kätte ja korraldasid esmalt ühislugemise, siis luges iga mees veel isiklikult. Et minu asemel grupivanemaks valiti Hardi, kes asus ka minu voodisse Leo voodi kõrval. Teatas veel, et minu järglaseks Koidu-Maie suhtes on Orav ja Siller. Need olid kaks sõpra, alati käisid koos nagu paaris härjad. Ju siis oli neil sõbranna ka kahepeale. Eks Koidu-Maiel oli neid sõpru enne ja pärast mind. Siiamaale ma ootasin, et ta mulle kirjutab, aga kui sain seda teada, ma enam ei oodanud.
Aga see kiri tuli. Aastaid oli koolipõlvest möödunud üle tosina. Tagasi Eestis, mängisin kodukolhoosis kõva kutti, kui torgati minu koopia ajalehte, jupike juttu juures. Siis tuli kiri Koidu-Maielt. Ma sellele kirjale ei vastanud, ei tea isegi miks. Võib-olla üheks põhjuseks oli, et naine muutus seda kirja nähes väga tõsiseks. Kui see kiri tuleks täna, siis ma suurima heameelega vastaks, sest möödunud aastate jooksul väga paljud olukorrad ja sündmused ümber hinnatud. Sel Tartu kooliaastal ei ajendanud meid mitte liiderlik lihahimu, vaid me alles kasvasime välja lapsekingadest ja need olid esimesed süütud vallatused armastuse aasal. Meenutades soojendavad mälestused neist kauneist päevist elutormides muserdatud hinge ja silmanurk läheb niiskeks.

Aeg tiksub Siberis edasi ja käes on suur suvi. Meie pere laguneb laiali, tõotus üksmeelsest perest kevadel rajooni kultuurimajas enam ei kehti. Lahkumineku päeval läksin tööle nagu alati, mingit jumalagajättu ei toimunud. Elasin üks päev korraga ja olin elukorralduse usaldanud saatuse kätesse, tundmata muret, mis edaspidisest elust saab. Olin tol korral noor, ümberringi toimus igal sammul midagi uut ja huvitavat, olgugi, et mingit suurt sära ega hiilgust siinne elu ei pakkunud. Selgus tõsiasi – kui vähe on inimesel vaja, et oma elu ära elada.

Esialgne tundmus, et olen üksi jäetud võõra rahva hulka, ei pidanud paika. Tõde selgus veel enne, kui päike jõudis loojuda .Kui jõudsin õhtul töölt koju, oli seal kohal Polja isa Ded Malastanov. Ilma pikema sissejuhatuseta ütles ta mulle: „Tut tõi propaidjoš!Idi ko mne!“ („Siin sa lähed hukka! Tule minu juurde!“).Need tema sõnad on mul tänaseni meeles. Kirjanduses on tihti juttu avarast vene südamest, aga minul on õnne olnud seda tunda saada elus eneses. Ded puhkab juba mullapõues, aga minu südames elab tänutunne, kui teda meenutan.

Sel õhtu võtsime minu vähesed asjad. Ei mäleta, mida Polja ütles, vaevalt tema arvamust kuulati, ja läksime. Ded elas samas tänavas, üle paari maja, koos babaga ja veel minia Tanja oma väikese tütre Natašaga. Baba poeg teenis aega sõjaväes. Teine poeg oli kolhoosi esimees naaberkolhoosis. Dedal oli veel kaks tütart peale Polja, Manja jaSonja.

Tuli kohaneda uue olukorraga, mis ei olnud eriti keeruline. Kõik nad olid lihtsad inimesed ja mind võeti vastu kui oma pereliiget. Dedal oli majapidamine mõnevõrra toekam naabritest, ehitisi rohkem, sealhulgas saun, mida kasutasid mitmed naabrid ja kus me ennegi Alfrediga olime vihelnud. Kohalike saunade puuduseks oli kerisekivide asendamine rauaga või tellistega. Sel lihtsal põhjusel, et pisimatki kivi looduses ei leidunud, jõekaldad kaasaarvatud.

Magamiskoht asutati mulle tuppa, toanaabriteks Tanja oma tütre Natašaga. Ded ja baba kasutasid magamiskohana köögipoole ahjupealset. Nad tegelesid kolhoosile leiva küpsetamisega, millest tingituna majas valitses meeldiv leivalõhn.

Leivategu toimus igapäevaselt, sest nisuleib maitseb värskelt, mõnepäevaselt kaotab parimad maitseomadused. Üks etapp minu elus oli jälle läbitud, algas järgmine.

Järgneb