Draamaring loob elamusi. "Minu mitu mina" on draamaringi värske etendus. Ja draamakad šokeerivad taas. Eelkõige julgusega jääda iseendaks ka olukorras, kus neilt avalikult oodatakse - või nõutakse -, et nad välisele survele, teiste tahtele või maitsele alluksid, painduksid ... Draamaringi juhendajal ja noortel näitlejatel - etenduse kaasloojatel - on õnnestunud inimlikult universaalsest enese- ja teiste otsingute, kahtluste ja kõhkluste needusest teha etendus, mis tegelikult aitab neid kahtlusi ja kõhklusi ületada - seda ainust võimalikku tsentreeritud olemist säilitada ... Ka üksikindiviidide või ekstreemsete individualistidena oleme tegelikult üksteisega ühe ja sama aegruumi poolt kokku köidetud. See on elujaatav, mitte lagundav kujund ... Alateadlikult otsime ja ootame seda koosolemise, ühes rütmis mõtlemise ja hingamise sünergiat, et üheskoos - kokkuköidetuna - ka kõige karmima koormaga tulest ja veest, raskustest läbi roomata, pead siiski porri laskmata ... Sest koos on kergem!

"Minu mitu mina" esietendus toimus Kundas ning lisaks esineti sellega Kooliteatrite festivali Lääne-Virumaa eelvoorus. Etendus pälvis kontseptsiooni eripreemia ja koreograafia eripreemia.

Tiit Alte: "Minu mitu mina - žüriiliikme pilgu läbi" ... Kunda draamaringi etendus "Minu mitu mina" on üks neid etendusi, mis jääb meelde. Mis jääb meelde ja paneb mõtlema. Ka festivalil oli see etendus teistest erinev ja sellisena paistis kohe ka silma. Vaieldamatult oli tegu festivali kõige kontseptualistlikuma etendusega, nagu ütles žürii kaasliige Rait Avestik. Tõsi, vorm, millesse oma mõtte valas lavastaja, osutus väga huvitavaks, oli meeldejääv, "töötas" etenduse mõtte edasiandmiseks veatult.

Mulle isiklikult meeldis väga iseseisvus ja sõltumatus, oma tee otsimine - oma mõtte väljaütlemine. See on väga palju väärt. Väärt on see, et noored otsustasid mitte meie meelt lahutada, vaid elu üle järele mõelda. Ainult sellised katsed väärivadki Teatri nime. Kunda noortetrupp on õigel teel.

Miks seekord ei jõutud säravaima tulemuseni? Miks seekord saadeti Lääne- Viru maakonda esindama justkui hoopis meelelahutuslikum trupp? Kogu see etendus oli nagu pärl. Miks ei säranud ta siis võitjana festivalil? ...

Pärliga on see häda, et ta peab särama laitmatult. Seekord kippus seda sära tuhmistama ehk see, et prooviti ühe etendusega maailma kohta kõik ära öelda. Uskuge, see ei ole võimalik ... Seetõttu valgus mõte pisut laiali. Seepärast oleks kasuks tulnud mõtte kontsentreerimine, millestki loobumine, lühendamine. Samas, tean ja mõistan, kui raske on loobuda millestki, mille oled välja mõelnud ja mitte lihtsalt mõelnud, vaid läbi tunnetanud, läbi kannatanud ... Ometi on see kõige tähtsam - jätta kõrvale kõik, ilma milleta hakkama saab. Valitud žanr on esitajaile vast üks keerulisimaid üldse ja pisutine ebaühtlus esitamistasemes tuhmistas ka pisut pärli sära - seekord. Viimane sõna on eriti oluline. SEEKORD. Žürii näeb ühte etendust ja teeb oma otsused selle põhjal. Juba järgmisel õhtul võib kõik teisiti olla. Igatahes õnnestus trupil esindada Kundat kui innovaatilise teatri mõtte kandjat ... Edu ja visadust Kunda draamaringile!!!

Tekstide kaasautor Liisa Jurtom:
"Minu mitu mina" on täis elulisi emotsioone. Iga osatäitja etendab erinevaid rolle, mis elu meile pakub või peale surub. Tõusud ja mõõnad, õnnelikud ja õnnetud päevad - need kõik käivad eluga kaasas. On hetki, mil libiseme justkui vabatahtlikult kõigega kaasa, ja hetki, millal soovime liikumist pidurdada ... Ka aegadel, millal tunneme end kõige üksikuma inimesena maailmas, tuleks meelde tuletada, et tegelikult on kaaslased olemas, et oleme tegelikult ühesugused. Arvan, et selle etendusega läksime paljudele hinge ning saime näidata kiirülevaates elu üht võimalikkust ...

Etenduse poisteliini eestvedaja

Aigar Sambla:

Minu jaoks oli etendus "Minu Mitu Mina" midagi täiesti uut just oma olemuse poolest - see lavastus oli lihtsalt niivõrd südantliigutav, arvan, et mitte üksnes mulle, vaid ka vaatajatele. Lavastus pani mõtlema, kes me oleme ning kelle jaoks me elame ... Kas me elame oma elu nii, kuidas me seda ise tahame, või elame hoopis kellegi teise mõtete ja soovide järgi? Meil kõigil võib olla sisimas mitu erinevat "mina" ja üksteisest erineme tegelikult vaid pisiasjade poolest. Nende pisiasjade poolest, mis teevad minust Minu. Nagu sai ka lavastuses mainitud, ei tohiks me enda olemust muuta mitte kellegi pärast, sest igaühe Mina on tähtis, igaühe Mina arvamus loeb, igaühe Mina otsustab ja vastutab ...

Žürii liikme, teatrikriitiku Rait Avestiku meenutus: "Nägin paar kuud tagasi Lääne-Virumaa kooliteatrite festivalil Kunda draamaringi esimest korda ning tuleb tunnistada, et mitte just suurte teatritraditsioonidega linna noored üllatasid. Ehk siis eelkõige juhendajate töö, sest nii kooli- kui ka harrastusteatris üldse sõltub kõik peaasjalikult juhendajast.

Lavastus "Minu mitu mina" meenub eelkõige julguse poolest - mitte karta naiivsena, sentimentaalsena mõjuda, on tänapäeval tervitamist väärt julgus. Nii oligi lavastus pigem rõhutatult oma ja siiras, samas üsnagi pretensioonika kunstitaotlusega. See paistis eelkõige silma vormis, mis kokkuvõttes jäi meelde ikkagi maitsekana. Välja paistis lavastajakontseptsioon ning kui lavastaja suutis oma tahte ka noortele näitlejatele-tantsijatele selgeks teha, omaseks muuta, on tegemist väärt juhtumiga. Ma ei tea, millega noored Kundas tegelevad.

Selge on aga see, et kooliteatriga tegelemine on noortele üks arendavamaid ajaveetmisvõimalusi üldse. Kooliteatris ei peaks olema eesmärk tulemus, vaid protsess. Seega on väärtus juba iseenesest see, et on koht, kus noored saavad koos käia, suhelda päriselt, ja on inimesed, kes viitsivad kõike seda vedada."

Etenduse tekstist: ... Igaühes meist peitub mitu poolt, ei ole vaid halbu, vaid häid, vaid õnnelikke või õnnetuid inimesi. Esmapilk võib olla petlik ning tegelikkus võib arvatust äärmuslikult erineda. Kõnnime, tantsime, jookseme igapäevaselt inimestest - oma kaaslastest - mööda, teadmata-märkamata nende tegelikke tundeid, vaevumatagi neid teada saama, see oleks ju keeruline lisatöö või energiakulu ... Tihti seisame vaid enese eest ... Elus oleme saavutanud näitlemise kõrgtaseme. Peidame end maskide taha, olgu need siis kunstlikud emotsioonid, emotsioonitus või hoopiski kindlaks määratud maskilaadsed rollid ühiskonnas. Mask loob illusiooni, et nii on turvalisem - et nii on kergem. Kardame süüvida inimestesse, kardame, et me ei ole teiste koorma kandmiseks piisavalt tugevad, kardame, et me ei oska aidata, et me pole piisavalt pädevad - et me tegelikult EI TAHAGI aidata. Öeldes, et meiega on kõik korras, naeratame, kuigi sisimas soovime, et keegi mõistaks naerukurdude taga olevaid pisaraid. Vahel harva - tihti just siis, kui tundub, et kaotada pole enam midagi ? leidub meis julgust, et seista maskitult teiste ette ... Lootuses, et aus kaitsetus on piisavalt šokeeriv, et äratada kaaslaste siiras hoolivus ... Selmet lõpetada häbis.