ENE RÄMMELD Foto: Karin Kaljuläte

Ene Rämmeld oli nõus ka Tarvastu Teatajaga oma mõtteid jagama.

"Lahkusin nõukogude Eestist 1981. aastal, sest tahtsin reisida ja elada vaba inimesena. Minekuks viisa saamine kestis viis aastat, kuna mu mees oli Cannes'i festivalil asüüli taotlenud. Mina läksin koos oma pojaga teadmisega, et varem või hiljem tulen tagasi ja olingi aasta hiljem 1982. aasta veebruaris tagasi, külastades Eestit Nõukogude Liidu välispassiga. See oli mulle suur risk, kuna mind oleks võidud enam mitte välja lasta. Eestis olen käinud regulaarselt kaks kuni kolm korda aastas, kas esinemas teatrivaldkonnas, seoses oma kolme raamatuga või kohtumistega raamatukogudes. Mida ma ka siin poleks teinud, huvitavad mind eestlased ja nende tegemised väga. See läheb mulle korda ja ma muretsen, et eestlastel läheks hästi. Tunnen missioonitunnet, et julgustada eestlasi armastama oma keelt ja kultuuri.

Tarvastusse tulin juhuslikult ja ei kahetse, sest tahan Eestimaad avastada. Ühine filmivaatamine oli mulle väga meeldiv, aga oleksin võinud veel rohkem Prantsusmaa tausta lahti seletada.

Olles juba 33 aastat elanud Prantsusmaal, paneb mind alati imestama, kui eestlased ei saa aru sealsetest streikidest, pidades seda lapsikuks. Aga ka kuude viisi kestnud streigid lõppevad seal sellega, et riigikogu ja ministrid peavad tegema muudatusi ja see kõik on inimeste elu-olu parandamise nimel. Rahulikul teel ei saavutata kahjuks mitte üheski riigis mitte midagi. Eestlaste loomuses on ikka mõisnikke orjata ja kummardada võimu ees. Eestis on ametiühing olematu ja ta ei tööta tavainimese kasuks. Ma ei saa aru, miks ei minda EL riikidest ametiühingutööd õppima. Tallinn on täis ministrite loosungeid ilusast Eestimaast, aga kus on teod? Mida tehakse valitsuses, et pensionid ja palgad oleksid Eestis Euroopa tasemel ja inimväärsed? Kaubad on poodides sama kallid kui suurriikides, aga palgad kolm-neli korda väiksemad. Millest see kõik tuleb?"